ERSO juhi avalik kiri minister Jänesele: reformid on elu peapeale pööranud PM
Eestlased Eestis 21 Nov 2010  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri direktor Andres Siitan saatis kultuuriministrile avaliku murekirja orkestri ja Eesti Kontserdi struktuuride reformimisest tekkinud segaduste pärast, sest ministri enda jutule pole tal õnnestunud pääseda. Postimees.ee avaldab kirja muutmata kujul.

Austatud proua kultuuriminister Laine Jänes!

Ühe asutuse juhi jaoks pole just igapäevane asi pöörduda ministri poole avaliku kirja vormis. Teen seda aga häda sunnil, kuna juba pisut rohkem kui poole aasta jooksul ei ole mina Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri (ERSO) direktorina saanud ainsatki vastust Teile saadetud kirjadele. Tõsi, kolmandate isikute vahendusel olen küll kuulnud, et Te ei pea võimalikuks minuga suhelda, sest olete südamepõhjani solvunud pärast intsidenti kultuuriministeeriumis käesoleva aasta märtsi hakul. Jutt käib nelja ERSO esindaja kokkusaamisest Teiega, mille juurde ma allpool tagasi pöördun.

Ühest küljest võib öelda, et enamus asutusi teebki oma tööd ilma otsekontaktita ministriga, kuid just selle mittesuhtlemise perioodi jooksul on Teie käskkirjadega kardinaalselt ja mitmel korral muudetud ERSO töö ja tegevuse aluseid.

Veidi enam kui aastapäevad tagasi algatasite reformi, mille keskmes oli riiklik sümfooniaorkester. Just samal ajal oli ERSO ja Neeme Järvi vahel sõlmimisel leping, mille kohaselt maestro pidi asuma meie esindusorkestri peadirigendi kohale alates 2010. aasta septembrist. Mullu augusti keskel kirjutatigi leping pidulikult Teie kabinetis alla. Ministeeriumi poolt väljasaadetud pressiteates väljendasite suurt heameelt, et maestro Järvi ettepaneku vastu võttis ning samas nimetasite seda ka viimase aja üheks tähtsamaks kultuuripoliitiliseks sündmuseks. Just selle sündmuse ajel lükkasitegi käima suurejoonelise reformi eesmärgiga muuta Eesti esindusorkestri tööd sujuvamaks ja väljapaistvamaks ning aidata teostuda maestro Neeme Järvi loomingulistel plaanidel koos orkestriga. Vähemalt niimoodi alguses tundus nii mulle, maestrole, kui ka 100-liikmelisele ERSOle.

Tänaseks on Neeme Järvi küll asunud tegema ERSO kunstilise juhi tööd, kuid Teie algatatud reformid on tekitanud ülikeerulise olukorra. Tegelikult pole reformid mitte lihtsalt liiva jooksnud, vaid seis on paljuski hullem – reformid on esialgsete ideedega võrreldes teistmoodi läbi viidud ning pool aastat hiljem uuesti tagasi pööratud. Pealiskaudsel vaatlemisel võib ju öelda, et pole midagi hullu – taastatud on aastatagune olukord ja töö jätkub nagu varemgi. Erinevate institutsioonide liitmised-lahutamised ei toimu aga mitte lihtsalt paberil, vaid see puudutab inimesi, kaasneb suur hulk tööd, kulutusi, emotsioone, küsimusi jne. Tahtmata minna liigselt emotsionaalseks, pean siiski ütlema, et hulga inimeste elu on viimase aasta jooksul täiesti pea peale pööratud.

Mis siis ikkagi juhtus?

2009. aasta augustis tegite ettepaneku muuta ERSO ja Eesti Kontserdi struktuure andes Eesti kontserdi halduses oleva Estonia kontserdisaali ERSO hallata ning liites Eesti Rahvusmeeskoori ja Hortus Musicuse ERSO-ga. See tundus loogiline. On ju kontserdisaal sisuliselt ERSO kodu, RAM-iga teeme nii või teisiti palju koostööd ja RAM-i baasil pannakse kokku ka suur segakoor, mida ERSO oma oratooriumiprojektides kasutab. Vanamuusikaansambli tulemisel ERSO struktuuri oli aga see loogika, et siis ei tegeleks Eesti Kontsert enam loominguliste kollektiividega, vaid muutuks puhtalt kontserte korraldavaks agentuuriks ning väljaspool Tallinna asuvate kontserdisaalide haldajaks.

Üks asi on reformi idee paberile panemine, teine aga selle läbiviimine. Kui eesmärgiks ei ole millegi või kellegi tegevuse lõpetamine, vaid elu-olu parandamine, ei saa reform sündida kabinetivaikuses. Ikka on vaja ideid arutada erinevate osapooltega, arvestada erinevate huvidega, konsulteerida, selgitada, pingeid leevendada, rääkimata põhjalikest arvutustest kui tegemist on eelarveridade ümbertõstmisega. On vaja positiivseid kaasamõtlejaid ja eestvedajaid. Täpselt nagu valitsuse kodulehel olev kaasamise hea tava soovitab.

Nimetatud reform aga hakkas algusest peale kiiva kiskuma. Ei toimunud ühiseid arutelusid, ei istutud ühise laua taha ... Räägiti küll, aga seda tehti osapooltega eraldi. Loomulikult tekkis kõige rohkem küsimusi nendel institutsioonidel, keda ühest kohast teise tõsteti. Mina vaatasin asja peaasjalikult ERSO mätta otsast ning minule tundus veider ja kummastav, et Te ei kutsunud mind kui ERSO juhti kordagi kokkusaamiste juurde, mis Teil toimusid meeskoori ja Hortus Musicuse esindajatega. Kõik kohtumised toimusid eraldi. Ometi oli just ERSO see, kes pidi kaks uut kollektiivi oma hõlma alla võtma. Mul oli seda imelik kõrvalt vaadata, sest see läks teravasse vastuollu minu loogika ja kogemustega mistahes muutuste läbiviimise taktika koha pealt.

Samas olite ühel hetkel loobunud reformi ERSO jaoks ühest kõige olulisemast aspektist – Estonia kontserdisaali haldamise ületulekust. Kontserdisaal kuulub küll Rahvusooperile ja on antud rendilepinguga Eesti Kontserdile, kuid just Teie pikaajalised suhtlemiskogemused Rahvusooperi uue direktoriga ning positsioon valdkonna juhina oleksid pidanud võimaldama anda ERSOle lõpuks oma kodu. Miks ja millal Te kõige tähtsama aspekti kõrvale otsustasite jätta, seda ei arutanud Te ei minuga ega kellegi teisega ERSO-st mitte kordagi, kuni ühel päeval struktuurimuudatuste käskkirjal Teie allkiri all ning asi Riigi Teatajas avaldatud. Tehtud!

Loodud oli absurdne olukord, kus niigi suurelt kärbitud eelarvega sümfooniaorkester pidi hakkama renti maksma mitte enam ainult enda, vaid ka juurdetulnud kollektiivide ruumide kasutamise eest – RAM-i eest Eesti Kontserdile, Hortus Musicuse eest Tallinna linnale. Kas selle jaoks tuli ka raha? Jah ja ei. RAM tuli ERSO juurde üle ainult palgafondiga arvestamata üldse kontori-, side-, IT- ja muid kulusid; Hortus Musicuse puhul tuli kaasa ka natuke majandusraha, mis aga osutus kaugelt ebapiisavaks.

Võib küsida, miks ERSO sellise asjaga üldse nõus oli ja kas asjad olid eelnevalt kokku lepitud? Esiteks, nagu öeldud, muutustega pidi ERSO saama ka Estonia kontserdisaali haldajaks. Seda aga ei juhtunud ning selline «nüanss» jäi välja minu teadmata ja minuga kokku leppimata. RAM-i ja Hortus Musicuse puhul Te lubasite lisanduvate kulude katmise võimalikuks tegemiseks jätta nende palgafondid kärpimata, samal ajal kui kõikide teiste asutuste palgafonde kärbiti 9%. Seega olnuks justkui võimalik need kärped 9% ulatuses läbi viia ja kasutada saadav raha majanduskuludeks. Mulle tundus see realistlik ja mõistlik suurusjärk. Kokkuhoidmine palgafondi arvelt on küll valus, masu ajal aga paratamatus.

Kui asutuste struktuurimuutustel oli juba «pitsat all», selgus aga, et kohtumistel RAM-i ja Hortus Musicusega olite neile lubanud, et nende palgad jäävad puutumata. Selliste lubaduste andmist kinnitas ka kohtumiste juures viibinud ministeeriumi muusikanõunik. Delikaatne olukord! Pean tunnistama, et siis hakkas mulle selgeks saama, miks ei kutsutud ühendatavate asutuste esindajaid korraga ühe laua taha. Info, mida Te ümberstruktureeritavatele asutustele jagasite, oli iga kanali jaoks erinev ja vastukäiv, kuid kindlasti meelepärane kuulda nendele, kelle sissetulekud üldistes kultuuriasutuste palgakärbetes millegipärast sentigi ei vähenenud.

Püüdes olla heatahtlik, võiks ju liigitada selle äpardunud reformi kategooriasse «tahtsime parimat, aga välja kukkus nii nagu alati». Ma aga ei usu, et sellised vead võivad juhtuda kogemata. Kui asi hakkas ärevaks kiskuma, kutsus ministeerium kokku erinevaid komisjone ja ümarlaudu, et arutleda, kuidas muusikaasutuste reformi kõige paremal ja otstarbekamal viisil läbi viia, sest 1. jaanuaril jõustunud struktuurimuutus oli vaid reformi esimene etapp.

See oli aeg, kus järjest rohkem inimesi küsisid: «Mis toimub?» Ammendavat vastust ei suutnud aga keegi anda. Veebruaris muutus tegevus päris aktiivseks ning kui ma ei eksi, siis ühe nädala jooksul tuli Teie laualt lausa kolm erinevat reformiskeemi, üks ambitsioonikam kui teine. Kõik meenutas kangesti Browni liikumist.

See on küll sügavalt isiklik arvamus, kuid minu jaoks sai pusle kokku siis, kui Teie laualt tuli viimane reformiskeem töönimega «radikaalne», mis nägi ette pea kõikide muusikaasutuste ühteliitmist. Siis muutus kõik selgeks ja loogiliseks, kuid eriti ebameeldivaks.

Olen pidanud vastama paljudel kordadel uudishimulikule küsimusele, et mis oleks, kui tulekski üks suur üle-Eestiline Muusikaasutus? Inimese jaoks tänavalt on ka Estonia Maja ju üks tervik ning pole palju neid, kes teavad, et selles ühes hoones asuvad täiesti erinevad ja oma spetsiifika ning rahvuskultuuriliselt oluliste ülesannetega organisatsioonid. Minu trafaretseks kujunenud vastus sellele küsimusele on, et see ühendamine tähendaks kunstitegemise tasandil sama, mis Draamateatri, Linnateatri, NO99, miks mitte ka Vanemuise, Pärnu, Viljandi, Rakvere jt teatrite ühendamine üheks suureks edumeelseks, hästi organiseeritud tervikuks. Aga mis siis, kui ühel heal päeval osutub see laisaks ja lohakaks monstrumiks, kellel puudub igasugune vajadus ja püüd olla teistest erinev, omanäoline?

Pealiskaudsel vaatlusel võiks see aidata meeskondi optimeerida ja kulusid kokku hoida. Meeldib see või mitte, kuid keerulistel aegadel tuleb ju ka sellele mõelda. Praktika aga näitab, et sellised ühendamised ei pruugi anda mingit majanduslikku efekti. Paratamatult kaasnevast kunstilisest tasalülitamisest ei pea vist pikalt rääkima.

Teatrite puhul õnneks mitte, kuid muusikaasutuste puhul on taoline suurliitmise idee millegipärast ikka ja jälle väljailmuv idee. Veidral kombel kipuvad muuseumide ja muusikaasutuste liitmiste ideed pead tõstma enam-vähem üheaegselt. Kas sellepärast, et sõnad on pisut sarnased?

Tulen tagasi hetke juurde, mil Teie poolt ilmus lauale ettepanek liita muusikaasutused ühte ja kui Te hakkasite sellele ideele kiiresti-kiiresti Eesti Muusikanõukogu juhatuse heakskiitu nõutama. Seda heakskiitu aga ei tulnud. Õigemini jäi EMN juhatus küll leebelt ja ümmarguselt, kuid siiski negatiivsele seisukohale. Meenutan, et nõukogude ajast tulles oli Eesti Kontsert Eesti NSV Riikliku Filharmoonia järeltulijana ka kõikide ERSO kontsertide korraldaja. Sellise kooslusega ei olnud aga kumbki osapool rahul ja alles pärast seda kui ERSO hakkas ise oma kontserte korraldama, läks asi jõudsalt ülesmäge. Väiksem kooslus lihtsalt töötab paremini.

Kui minu jaoks sai selgeks struktuurimuutuste tegelik eesmärk, palusin kokkusaamist Teie ja ERSO juhtfiguuride vahel. Meil aga ei läinud tookord hästi. ERSO esindajate ühine soov oli saada Teilt selgeid vastuseid käimalükatud reformide eesmärkide kohta. Eeldame, et kui reformid toovad meie ellu positiivseid muutusi, siis on võimalik seda ka meile lahti rääkida. Vastust me aga ei saanud.

Tookord Te selgitasite, et olete muutusi alustanud ainult sellepärast, et maestro Neeme Järvi on tulevase ERSO peadirigendina nii soovinud ja et ka Eesti Muusikanõukogu on pidanud otstarbekaks asutuste ühendamisi. Meil oli selles osas kodutöö tehtud ning tõepoolest korduvalt olime sunnitud ütlema: «Ei, proua minister, see ei ole nii!» Kindlasti ei olnud Teil meeldiv kuulata, kuidas Teie argumendid üksteise järel faktidega ümber lükati. ERSO huvide eest seistes ei saanud me lasta end liigutada Teie emotsioonipuhangutest ning väidetest, et muusikainimesena olete alati püüdnud endast anda kõik, et sellel valdkonnal hästi läheks. Vastuolu sõnade ja tegude vahel oli liiga suur.

Pärast 3. märtsil toimunud kohtumist ei ole ma enam saanud ainsatki vastust ühelegi Teile saadetud kirjale ega ka palvele uuesti kokku saada. Emotsionaalsel tasandil ma võin ju aru saada, et Teil puudub igasugune soov minuga suhelda, kuid ometi ei tohiks antipaatia anda kultuuriministrile õigustust Eesti esindusorkestri probleeme ignoreerida. Õigemini, ma ei ole päris täpne väites, et pole Teilt saanud mingeid vastuseid. Sidekanaliks ERSO ja kultuuriministri vahel on viimase poole aasta jooksul saanud ootamatult Teie abiline Sirje Endre, kes oli oluline figuur ka liitmuuseumi loomise katses. Sellises läbi kolmanda inimese informatsiooni ning ka lausähvarduste liigutamises näen ma aga pigem enda vastu suunatud karistusaktsiooni, mis annab lõputuid võimalusi uuteks manipulatsioonideks ning meenutab pigem üht teist ühiskonnakorraldust.

Oma hilisema käskkirjaga Te küll tühistasite kõik struktuurimuutused ja taastasite «endise» olukorra, kuid faktiks jääb peaaegu aasta kestnud segadus ja seda kultuuriasutustele ülimalt keerulisel ajal. Tulemuseks on ERSO väga keeruline majanduslik seis. Võib ju öelda, et tegemist on saamatu ja oskamatu majandamisega. Teiselt poolt võib öelda, et tegemist on mittevajalikku pinget, uusi kulutusi ja peataolekut tekitanud kollektiivide edasi-tagasi liigutamisega ning informatsiooniga manipuleerimisega.

Või ongi Teie taktikaks tekitada väljapääsmatu olukord, ajada reformi vastased nurka või need suisa kõrvaldada, et siis asi ikkagi jõuga läbi suruda? Miks muidu olete Te valinud riigi esindusorkestri täieliku ignoreerimise taktika?

Proovides siiski vaadata lootusrikkalt tulevikku, leian, et esimese asjana on oluline taastada ministeeriumi ja kultuuriasutuste normaalne suhtlus ning reformide adekvaatne läbiarutamine koos kõigi osalistega. Ei vasta tõele ka arusaam, et kultuuriinimesed on põhimõtteliselt vastu igasugustele muutustele või reformidele ning kuigi nende kaasamine võib tähendada vahel ka keerulisi arutelusid, ei ole lahenduseks nende tegematajätmine ning otsuste elluviimine salaja. Usun, et avalik ja konstruktiivne arutelu on võimalik ning seepärast loodan saada mingigi vastuse või reaktsiooni käesolevale kirjale.

Lugupidamisega,

Andres Siitan

ERSO direktor

Toimetas Merike Tamm
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus