Vaid vähestele õnnelikele abielupaaridele on määratud koos elada 60 aastat ja tähistada briljantpulma, aga veelgi harvem 65 aastat. Viimase jaoks pole isegi nime olemas!

Just sellise tähelepanuväärse verstapostini jõudsid aga hiljuti Erika ja Leo Allas, kes abiellusid 26. detsembril 1941. Nende laulatus toimus Valgas Jaani luterikirikus, kuhu oli kogunenud erakordselt palju rahvast — 700 inimest, sest kõik tahtsid näha, kuidas „lapsed“ abielluvad. Pruut oli sellal nimelt vaid 19- ja peigmees 20-aastane. Hr. Allas meenutab, et käimasoleva sõja tõttu sai pulmapeole tulla vaid 37 külalist.

Kuna ennesõjaaegses Eestis ei olnud ainuüksi kiriklik laulatus ametlikult kehtiv, siis pandi „seaduslik pitser“ abielule juba mõni päev varem — Valga linnavalitsuses 23. detsembril, kus Erika vanemad pidid andma allkirja, et lubavad oma alaealisel tütrel abielluda. Peigmees oli aga siis juba täiskasvanu ikka jõudnud.

Üsna varsti, 1943. aastal sündis perekonda poeg Toivo, tütar Mare saabus aga Allaste perre 1945. aastal juba Saksamaal, kuhu nad olid punaste eest põgenenud.

Leo Allasest sai tunnustatud insener veejõujaamade alal, kes tegutses Kanadas, Austraalias, Lõuna- ja Kesk-Ameerikas ning Aasias, projekteerides veejõujaamasid, tamme jm taolisi rajatisi. Erika oli aga inseneriasjanduse tehnik.

Brasiilias elades ja töötades asutati Leo Allase algatusel neljast kompaniist koosnev Leme Krup, kus ta ise oli peapartner, president ja CEO ning kus töötas 1000 inseneri ja tehnikut. Abikaasa Erika oli samas ettevõttes äripartner. Brasiilias viibides oli hr. Allas ka Kanada diplomaatiline esindaja — aukonsul Minas Gerais' osariigis.

Erika töötas Austraalias samuti veejõujaamade alal; Kanadas aga puidu- ja paberitööstuses ja kuulus ka Vancouveri Deas Island'i tunneli projekteerimise rühma.

Soovime omalt Erika ja Leo Allasele veel palju õnnelikke ühiseluaastaid ja järgmise nimetu abielujuubelini jõudmist!

Märkmed: