Nädala portree Hea huumor, rõõmus meel ja optimism — need jooned iseloomustavad Eric Roodust, endist Toronto eestlast, kelle koduks on juba neljandat aastat Eesti. Otsus kodumaale kolida küpses Ericul ja ta abikaasa Tiiul peale igakülgset järelemõtlemist, plusside-miinuste kaalumist ja mitmeaastast kahevahel elamist, kuni 2004. aastal sinna lõplikult koliti. Nad on oma eluga Eestis väga rahul, soovitades sinna kolida ka teistel kaasmaalastel, kellel see soov on. Aga see samm tuleb hoolikalt läbi mõelda!
Sel sügisel külastasid Eric ja Tiiu üle hulga aja Torontot. Pooleteisekuulise reisi sisse mahtus palju kohtumisi vanade sõprade-tuttavatega, kultuurisündmuste külastamist jpm., samuti reis Dominikaani, et enne talve tulekut endasse päikest laadida. Eric Roodus külastas ka Eesti Elu toimetust, kus rääkis lahkelt oma elust kodumaal, murest eestluse tuleviku pärast ja ideedest, kuidas olukorda parandada.
Nagu me kõik teame, on Eesti iive madal. Sellele lisandub veel see, et väga palju noori kipub Eestist ära. Kuulumine Euroopa Liitu annab noortele suurepärased võimalused reisimiseks ja mujal õppimiseks-töötamiseks, mis on igati tervitatav, aga murettekitav on asjaolu, et paljud ei tulegi enam Eestisse tagasi. Eric Rooduse meelest ei ole olukord nii hull näiteks auto- ja bussijuhtide või ehitustööliste puhul, kes lahkuvad kodumaalt teatud ajaks, et oma perele paremat äraelamist võimaldada, ja siirduvad seejärel tagasi. Aga on loomulik, et noortel, kes on teise riiki õppima või tööle läinud, tekivad seal ka suhted; armastus ju ei küsi rahvust ja seega rajataksegi uus kodu mujale. Omaaegsetel põgenikel olid aga kodumaalt lahkumiseks ju hoopis teised põhjused.
Rääkides välis-eesti ühiskondadest leiab Eric Roodus, et on igati tore, kui Eestist tuleb siia noori, aidates hoida eestlust ja tuues n-ö värsket verd; aga kuna Eesti on vaba, tuleb mõelda ka sellele, kas tahame edasi elada Eesti ühiskonnana võõrsil või mõelda, et on aeg tagasi tulla.
Loomulikult on sellised otsused väga isiklikud, paljusid seob uue kodumaaga see, et siin elavad lapsed, nende pered ja elukoha vahetus oleks äärmiselt keeruline, isegi kui südames seda soovitakse. Praegune Eesti valitsus on asunud ka tõsiselt selle teemaga tegelema, et Eestisse kolijatel oleks see samm võrdlemisi kerge. Kui vanematel inimestel on end harjumuspärasest keskkonnast välja kiskuda raskem, siis hoopis teine lugu on noortega — Eric Roodus näeks hea meelega, et vanemad-vanavanemad tooksid Eestisse külla lapsi ja noori, isegi kui nende eesti keel ei ole väga hea. Las nad käivad, õpivad keelt ja mida armsamaks Eesti nende jaoks saab, seda suurem on lootus, et ehk hakkavad nad peale kooli lõpetamist otsima töövõimalusi Eestis. Eesti majandus on ju väga hea, palgad kasvavad järjest ja vaevalt noorel midagi kaotada oleks. Heaks võimaluseks on ka suvelaagrid noortele, samuti peredes elamine; nii kasvab Eesti paljude jaoks südame külge. Nüüd Torontos kohtas Eric üht prouat, kes viis suvel Eestisse oma lapselapse, kes sellesse maasse lausa armus. Kõikidele noortele, kes Eestit külastanud, on see maa väga meeldinud; ja nagu teame, on paljud noored Kanada eestlased sinna läinud ja jäänud, töötades kõrgetel ametikohtadel ja tehes head karjääri.
Enda kohta ütleb Eric Roodus, et on eluga Eestis väga rahul. Ta lõpetas omal ajal Pärnus keskkooli ja sellest ajast on tal seal palju tuttavaid ja armsaks saanud kohti. Näiteks on Koidula ausamba juures alles seesama pink, mille peal istudes ta omal ajal keemiaeksamiks õppis; peatänav Rüütli tänav oli siis ja on ka nüüd noortele õhtuti lausa paradiisiks.
Aga ega Kanadast ära kolimine polnud emotsionaalselt kerge. Ikkagi 50 aastat siin elatud — parimad aastad elust ja hulgaliselt mälestusi, mida ei saa keegi ära võtta… Hulk sõpru, tuttavaid… Nii et iga potentsiaalne Eestisse kolija peab arvestama, et siin elatud aeg ja vanad mälestused hakkavad kindlasti haiget tegema. Kuna Eric Roodus oli aastakümneid aktiivselt tegutsenud siinses eesti ühiskonnas, oli sellest ajast jäänud erakordselt palju mälestusi, mida tal pole Eestis just paljudega jagada. Osade inimestega puudub ühine tagapõhi. Mitmedki klassivennad, kellega varasematel aastatel palju suheldud sai, on kahjuks läinud.
Abikaasa Tiiu, kes kolis Torontosse 1960-ndatel aastatel, juured on ehk tugevamalt Eestis, kuna ta on seal kauem elanud ja tal on seal palju ülikoolikaaslasi ja endisi õpilasi — Tiiu on töötanud kehalise kasvatuse õpetajana nii Eestis kui Kanadas. Neil mõlemal on Eestis ka suguvõsad ja kuna nad on mõlemad väga energilised inimesed ja head suhtlejad, on tekkinud ka palju uusi sõpru. Nad on õnnelikud, et neid võetakse kui oma inimesi. Elu on abielupaaril väga aktiivne: suurte kultuurisõpradena käiakse paar korda nädalas teatris-kontsertidel, koguni nii palju, et on juhtunud, et satutakse kogemata sama tükki vaatama teist korda. Teater ja muusika on neile alati südameasjaks olnud: Ericu eestvedamisel on alates 1990. aastate algusest külastanud Torontot kümneid kodumaa teatritruppe ja ansambleid, paar korda aastas. Kõik need kultuuriinimesed on jäänud talle suurteks sõpradeks siiamaani.
Rooduste kodu on Pärnus. Esimese elamise, pool maja ranna ääres, ostsid nad 1993.a. $15.000 Kanada dollari eest. Muidugi läks palju maksma ka seal tehtud remont, kuid praegu olevat terve maja turuhind üle 6 miljoni Eesti krooni, nendele kuuluva poole hind siis sellest pool. Kui nad lõplikult Eestisse kolisid, ostsid nad teise, suurema maja Raekülas, kus on ka suur aed. Ja talviti peatuvad Roodused Tallinnas Mustamäel, milline korter sai samuti soetatud õigel ajal, kui kinnisvarahinnad Eestis polnud kaugeltki nii kõrged kui nüüd.
Pikemalt Eestis viibima hakkasid Roodused juba 1990-ndate algul, käies veel tööl; nende suvepuhkused võimaldasid viibida Eestis 1,5 kuud korraga. Kui pensionile jäädi, hakati kodumaal pikemalt peatuma; 4—5 aastat elati pool aastat Eestis ja pool siin, kuni 2004.a. koliti lõplikult.
Kindlasti on neil, kel Eestisse kolimine mõttes, palju küsimusi. Näiteks kuidas toime tulla majanduslikus mõttes — kuigi Kanada pension lubab Eestis korralikku äraelamist, tuleb ühe arvestatavama väljaminekuna nimetada tervisekindlustust. Nii ostavad Eric ja Tiiu kallist kindlustust, mis on 13% Eesti keskmisest palgast, pühendades sellele keskmiselt $130 kuus kummagi jaoks. Kui see korrutada 12 kuuga, tuleb see päris suur aastane väljaminek; ja kui arvestada, et Eesti keskmine palk pidevalt tõuseb, on ilmselt ka kindlustusmakse mõne aasta pärast suurem. Kuid selle kindlustusega on neile tagatud sama arstiabi mis Eestis elavatel tööl käivatel inimestel ja pensionäridel. Arstiabi kvaliteeti Eestis hindavad nad väga heaks — Ericul on olnud kaks operatsiooni, mõlemad Pärnus, ja nii arstide kui õdede töö oli suurepärane, samuti tingimused. Ainus mure — peaasi et kõik head arstid Eestist ära ei läheks!
Rahvustevahelisi pingeid pole Eric Eestis elades tunnetanud. Venelastega tal küll palju kokkupuuteid pole olnud, kuid ta on sattunud vestlema mõne vene rahvusest noorega ja saanud teada, et noored tahavad oma tuleviku siduda Eestiga ja õppida eesti keelt. Mis puudutab pronkssõduri temaatikat, leiab Eric, et rahvas ootas selle endiselt asukohalt ära viimist, ega muidu oleks toetus valitsusele nii suur.
Eric Roodus tunneb rahuldust, et on Torontos elades saanud teha palju ühiskondlikku tööd — skautlus, sport, Jõekääru, maakondlik tegevus; see on hoidnud temas tugevat rahvustunnet, mida ta on saanud ka noortele edasi anda. Ta uskus aastakümneid, et saab kunagi Eestisse tagasi; rahvuslik töö andis talle ellusuhtumise, et eestlasena tahab ta tõsiselt olla Eestis, ja pani teda muretsema eestluse tuleviku pärast.
Nii mitmedki Torontos on talle öelnud: mis ma sinna Eestisse lähen, mul pole seal sugulasi. Eric leiab, et mis neist sugulastest, nüüd on aeg minna Eestisse ja seda maad vaadata! Ja just noori sinna viia, et nad leiaksid sõpru ja asuksid kirjavahetusse, mis arendaks nende keelt ja tekitaks püsivat huvi vanemate-vanavanemate kodumaa vastu.
Eestis elades ei tunne Roodused millestki puudust. Kõike on saada — väga lai on toidu- ja joogivalik. Eks loomulikult on ka Eestis murettekitavat, nagu näiteks alkoholism ja purjuspäi autojuhtimine ning kihutamine. Aga kihutamist koges ta ka siin, kui üle hulga aja kiirteega linnast välja sõitis.
Eric Roodus annab rõõmuga praktilist nõu nendele, kel plaan kunagi Eestisse kolida juba olemas või alles küpsemas. Ta avaldab heameelega oma telefoninumbri — 44 25596 ja e-maili aadressi — Üks võimalus on hakata edaspidi ka leheveergudel Eestit puudutavatele küsimustele vastama, kui selleks huvi leidub. Ja need, kes üle maailma Eestisse kolinud, võiksid Eestis hakata koos käima vastava seltsi näol — mõtteruumi siin leidub.
Eric Roodus, kelle tervis on hea ja energiast puudu ei tule, räägib, et oma 80. sünnipäeval kutsus ta kõiki oma 100. juubelile: „Ja katsugu keegi tulemata jätta!“
__________________________________________________________
Eric Roodus räägib ka Raeküla Vanakooli Keskusest, mis asub Pärnus Raeküla koolihoonena tuntuks saanud hoones. Hoone kaasaegne nimetus pärineb EV Phare CBC projektist, mille rahalisel kaasabil renoveeriti esimene suurem ja arhitektuuriliselt väärtuslikum (O. Siinmaa projekteeritud) osa hoonest.
2000.a. asutati Raeküla linnaosa aktiivsete elanike eestvedamisel Selts Raeküla, mille missiooniks sai just vanale koolihoonele uue elu sissepuhumine.
Keskuse missiooniks on edendada kultuuri- ja hariduselu Raeküla linnaosas. Kavas on korraldada koolivaheaja laagreid lastele ja noortele eesti keele, kultuuri ja geograafia tundmaõppimiseks, eesti keele ja kultuuri kursusi, ekskursioone ja matku ning muid huvitegevusi. Rohkem infot:
www.raekylavanakool.ee 
