Esmaspäeva, 28. aprilli õhtul kogunesid Toronto ja Hamiltoni kooride lauljad järjekordseks ühisprooviks Eesti Maja kristallsaali, et anda kunstilist lihvi lähenevale noorte laulupeole Seedrioru suviharjapidustustel. Kuna Toronto täienduskoolide noored on niikuinii esmaspäeva õhtuti alati kohal, oli see prooviks kahtlemata sobivaim nädalapäev.
Veel midagi sobis selle päevaga hästi ja selle nuputas välja Marta Kivik, kes oma igapäevase tegevuse tõttu on heas kontaktis nii EV Aupeakonsulaadi, EKN-i kui kohalike laulukooridega. Maestro Eri Klas viibib teatavasti hetkel Torontos, valmistades ette kaht sümfooniakontserti. Just sel päeval oli tal proov Toronto Sümfooniaorkestriga ja Martal tekkis mõte organiseerida lugupeetud dirigendile vastuvõtt ning ühendada see laulukooride ühendprooviga. EKN nõustus asuma korraldaja rolli ning poolteist tundi enne lauluproovi algust kogunetigi harjutusruumi ootama külalist, kelle Charles Kipper oli lubanud kohale toimetada. Veinibaar ja kohvikuperenaise korraldatud laud suupistetega aitasid ooteärevust leevendada.
Jõululik küll-on-ootamine-pikk-meeleolu süvenes, kuid siis nad saabusid. Kaks dirigenti lihtsalt poetusid üle ukse nagu muuseas. Tekkis hetkeline kohmetu paus, mille lõpetas äratundev tervitusaplaus. Igapäevases tänavarõivastuses maestro, kellest on teada, et ta liialt „tärgeldatud“ vastuvõttudest eriti ei hooli, lausus lahke naerunäose tere ja võttis dr Toi läheduses istet. Kahel muusikasuurusel, kes teineteise olemasolust hästi teadlikud, avanes võimalus esmakordselt kätelda ja sundimatut vestlust alustada.
Ei pääsetud siiski ka „ametlikest“ sõnavõttudest. EV aupeakonsul Laas Leivat lausus haruldasele külalisele humoorika tervituse, millele viimane kohe samas stiilis vastas, n-ö püüdis visatud palli lennult ja läkitas tagasi. Sellega oli formaalsuse jää murtud ja kõik edasine kulges juba loomulikus korras ad libitum. Leidus aina rohkem ligiastujaid ja tervitada soovijaid. Sellest sai lehemeeski julgust ning kasutas juhust nii enda kui lugejaskonna uudishimu rahuldada.
Muidugi huvitas kõigepealt, kuidas külaline kohaliku orkestriga rahule jäi. Maestro kinnitas innukalt, et Toronto orkester valmistas talle ülimalt meeldiva üllatuse. Aga meie ühiskond? Kuivõrd on maailmas nii palju rännanud mees üldse väliseestlasi kohanud ja milline mulje neist jäänud? Sellele tuli vastus juba naeruga pooleks, et pole maailmanurka, kus poleks kaasmaalastega kokku puutunud, nii et mingit võõrastust ei saagi tekkida. Samas lisas kahetsevalt, et jah – Torontos, tugevaimas väliseestlaste keskuses, viibib küll esmakordselt. Ei suutnud ka meenutamata jätta, et sama mees, kelle taktikepile nii paljud orkestrid maailmas on allunud, oli kunagi lauljana tubli ansamblimees. Julgesin küsida, millise hääletämbriga ta kunagises kvartetis osales, kus kolmekesi piparkoogimaalt tuldi. „Tenorina,“ muheles maestro, „kuigi tegelikult olen bariton.“ Ja elavnes kohe, lisades, et just selle plaadi tõi ta koos mitme teisega Toronto eesti koolinoortele kingiks.
Kingitusi sai ka külaline, teiste hulgas Roman Toi meenutusliku suureformaadilise „Kaunimad laulud“ autori pühendusega. Nüüd mindi julgemaks ja mängiti välja kutsujate salasoov, et maestro peatselt algaval harjutusel mõnd laulu juhataks. Viimane nõustus pikemata, eriti kuna kuulis, et üks ettekandele tulevaist lauludest on Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm“.
Aeg oli sealmaal, et koolinoorte töökava võimaldas neil teiste hulka ilmuda ja koori keskel aukohad sisse võtta. Üks kohalikest koorijuhtidest „soojendas koori üles“ ja siis oli külalise kord Ernesaksa lauluga. Kogu sellest laulmisest õhkus erilist pidulikkust, mis laulu lõppedes vallandas kooripoolse võimsa aplausi. Harjutus läks edasi, koorijuhid vaheldusid, kuid loodud elevus püsis. Üldproovi lõppedes märgati, et külaline oli lahkunud sama tähelepanematult, kui ta ilmus. Kaks kontserti on tulemas, hüvastijätuaplausi anname seal.
