Eesti Elu
Enno Õunapuu: „Pole võimatu, et kunagi pöördun Kanadasse tagasi…“ (6)
Inimesed 14 Feb 2011  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2011/02/31363_1_t.jpg
Nädala portree

Kes Toronto eestlastest ei mäletaks/teaks Enno Õunapuud — tema ja Eesti Maja kohvik olid pikki aastaid otsekui sünonüümid. Kohvikuperemees jõudis kõike: tegi süüa, teenindas kliente, mängis pilli, laulis, suhtles kõigiga ning sulges restorani alles siis, kui viimane külastaja oli lahkunud, saades ise koju alles ehk varastel hommikutundidel. Lisaks osales aktiivselt eesti ühiskonnas, lüües kaasa teatrietendustes ja lauldes meeskooris. Kohvikut Eesti Majas pidas ta 1980-ndate lõpust kuni aastani 2003. Peale seda pole teda eestlaskonnas suurt näha olnud ja küllap nii mõnigi on mõelnud, et kuhu elutee on Ennot viinud. Alljärgneva intervjuuga püüame väheke seda „saladuseloori“ kergitada.

Olgu öeldud, et Enno elab juba aastaid Eestis. Kohvikuperioodi lõppedes aastal 2003 jäi ta veel 1,5 aastaks Torontosse, tehes renoveerimistöid ja esinedes muusikuna, kuid siis siirdus kodumaale, kus elab tänase päevani. Kuna süda ja hing on aga tema enese kinnitusel siiski Torontos, kus on möödunud nii palju toredaid aastaid, pole võimatu, et ta ükskord tulevikus siia tagasi pöördub. Ja põhiline, et siin elavad tema lapsed.

Intervjuu toimus Torontos, kus Enno jaanuaris-veebruaris üle viie aasta taas paar nädalat viibis.

Enno Õunapuu on Tallinna poiss. Juba varakult sai talle selgeks, et nõukogude rezhiimi all elamine talle ei meeldi ja nii otsustas ta juba 14-15aastaselt, et tahab sellest riigist võimaluse korral lahkuda. Muidugi oli see kõigi eest hästi varjatud saladus. Täiskasvanuna läks ta moemajja mannekeeniks (tänapäeval kutsutakse neid modellideks), lootuses sealt kaudu mõnele välisreisile pääseda, ent reisid viisid teda vaid Nõukogude Liidu avarustesse. Ameteid on tal olnud mitmeid. Ta on väljaõppinud kondiiter. Samuti lõpetas ta Tallinna Muusikakooli ooperilauljana ning teda kutsuti mitmete kuulsate kooride ridadesse. Loodetud võimalusi ja välisreise aga ei tulnud. 1970-ndate aastate lõpupoole leidis Enno omale Soomest pruudi, kellega abiellus ning 1978.a. maikuus saabus ametlikult Soome pinnale. Ta mäletab hetke, kui astus esmakordselt vabale maale…

Elu läks nõnda, et juba varsti leidis ta uue armastuse ning veel sama aasta numbri sisse mahtusid lahutus ja uued pulmad. Koos uue abikaasaga peeti kaupluseketti, mille poed olid üle terve Soome. Sündisid-kasvasid lapsed ning elu läks kenasti. Enno kinnitab, et ta soovis kohe algusest peale end mitte immigrandina tunda, vaid täielikult Soome ellu sisse elada. Keel oli tal juba ammu suus ning maailmaprobleemidega kursis olemine sai loomulikuks.

1983.a. otsustas kolme lapsega pere kolida Soomest Kanadasse. Ka siin polnud sisseelamisega probleeme — nagu Enno ütleb, on ta iga töö peale meister. Lisaks professionaalse muusiku ning kondiitri elukutsele on tal lahtised käed puutöö alal ning Torontos avaski ta peatselt oma puutöökoja. Muide, ka Eesti Maja kohviku baarilett ja köögisisustus olid tema oma kätetöö.

Lisaks pidas Enno Torontos algaastatel pagari- ja toiduäri Kingston Rd. peal ning käis paar korda nädalas eestlastele oma toodangut müümas. Oma restorani avamine oli aga olnud eluunistuseks ja 1987.a. see võimalus avaneski Eesti Majas. Ta alustas oma sõnul nullist, ehitades üles populaarse söögi- ja ajaveetmiskoha; järgnes 16 aastat restoranipidamist, mida ta peab oma elutööks.

Ennole, kes on suurepärane suhtleja, meeldis vestelda nii päevaste külastajatega kui õhtuste noorteseltskondadega, mängida nendega piljardit; samuti suhelda Eestist tulnud külalistega, teatritruppidega jt. Eriti põnev oli Eesti külalistega kohtuda nõukogude ajal. Kuigi tal oli tööl ka abipersonali, tegutses ta ise igas töövaldkonnas: varustas, oli peakokaks, kes valis menüü, samuti tegi catering’i nii Eesti Majas kui vahel ka väljaspool. Restoranipidaja isiklikku rolli peab Enno paiga külastatavuse juures väga oluliseks: nüüd Eestis olles pole ta just sageli kohanud selliseid restoraniperemehi nagu ta ise oli, kes rahvamehena külastajatega igapäevaselt suhtlevad, nende jaoks vahel ka psühholoogi rolli kehastuvad. Tema arvates tahab klient ikka teada, kellele ta oma raha viib ja seepärast on koha pidaja persoon väga oluline. Rahast rääkides: Enno kinnitusel ei teinud ta oma tööd mitte niivõrd raha pärast kui just südamega — rikkaks saamata, aga elas normaalselt ära, käies ikka kord aastas lõunamaal puhkamas.

Ennol on nii Torontos elamise ajast kui kohviku pidamisest vaid ilusad mälestused, kuigi see periood sai otsa. Ega Eestisse elama mineku otsus polnud tegelikult planeeritud — 2005.a. jaanuaris läks ta Eestisse külla, aga juhtus, et tema disainerist vend vajas ta abi ja ta võttis selle mahuka töö aastateks oma kätesse. Masu ehk majandussurutise ajal jäi tööd küll vähemaks. Praegu teenib Enno elatist nii ühemehe-bändina esinedes kui turustades omavalmistatud taimede segu, mis kannab nimetust Papa Juhani mikstuur ja millele ta ka patendi võttis. Pudelitesse pandud taimedele (mustsõstra-, vaarika-, kibuvitsa- jm. lehed) võib ostja ise viina peale valades valmistada omapärase vürtsika napsu. Ta nimetab oma toodangut puhtaks Eesti suveniiriks, mis ongi populaarne turistide seas. Pudelisilte ehib päkapikupilt, milleks inspiratsioon tuli Enno enda lapsepõlvest pärit raamatust, mida tema üllatuseks oli ema siiamaani alles hoidnud.

Muusikuna esineb Enno baarides, kõrtsides, pidudel jm., kuhu aga kutsutakse. Reklaaminud ta end eriti pole, kutseid ikka tuleb. Enno jaoks on praegu pühaks kohuseks ka eaka ema eest hoolitsemine.

Lapsed aga elavad Ennol siin Kanadas ja tal on nendega alati soojad suhted olnud, olgugi et laste emaga läksid teed juba ammu lahku. Kord tulid kõik kolm last talle koos Eestisse külla.

Praegu on Enno taas vaba ja vallaline. Kuigi, nagu sai mõni aeg tagasi Eesti meediast lugeda, oli ta vahepeal mõnd aega seotud ühe Eestis väga tuntud daamiga, figureerides isegi seltskonnaajakirja esikaanel, mis talle kindlasti rohkelt tuntust tõi. On ju Eesti väike ja seltskonnaajakirjandusel täita suur roll inimeste tuntuse osas.

Rääkides elust Eestis märgib Enno, et eks igal maal ole omad head ja vead. Eesti on igati kaasaegne maa ja seal on tore elada, aga mis teda häirib, on sealne eputamine ja üksteise ületrumpamine, puudutagu see siis inimeste autosid, riideid või kodusisustust: paljude jaoks peab kõik olema kõige parem ega jääma grammigi naabrile alla. Kui siin maal ostab inimene auto eeskätt oma vajadustele mõeldes, siis Eestis loeb sageli ikka selle prestiizh. Kodud peavad paljudel olema sisekujundaja poolt disainitud ja kalleid mööblitükke täis, mis ei pruugi aga kuigi mugavad olla. Torontosse tulles näeb Enno rõõmuga, et paljud vanad tuttavad ärid on ikka sama koha peal ning samasuguse välis- ja siseilmega.

Eestis häirib teda veel see, et suur osa inimesi on väga enesessesulgunud ega kipu võõraga kas või viisakusavaldusi vahetama. Siin on ju sootuks teisiti. Ja rääkides liikluskultuurist: Enno hinnangul on see küll viimase viie aasta jooksul paranenud, aga siinsega ikka võrrelda ei anna. Tervishoiusüsteemi kohta pole tal jälle miskit paha öelda: neil vähestel kordadel, mis ta arstiabiga kokku puutunud, on kõik olnud suurepärane ja täiesti võrreldav siinsega.

Valitsus on tema sõnul tegutsenud hästi, Eesti on majanduslikus mõttes palju saavutanud ja on maailma mastaabis heas nimekirjas. Enno kuulub ise Isamaa ja Res Publica Liidu ridadesse ning poliitikaküsimused on tema jaoks tähtsal kohal.

Mis tulevik toob, seda Enno hetkel ei tea, aga märgib veelkord, kui hea on tal taas üle pika aja siin Torontos olla, vanade tuttavatega kokku saada ja mälestusväärseid paiku külastada. Õnneks on tänapäeval maailm avatud ja ka inimeste võimalused sootuks teistsugused kui enam kui 30 aastat tagasi, mil ta oma „maailmarännakut“ alustas.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus