Enn Tupp: Mis vene rahvast tegelikult hävitas? DELFI
Arvamus 20 Jul 2009  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Enn Tupp, sõltumatu vaatleja, kaitseminister 1994-1995, www.DELFI.ee


Mõni aeg tagasi andis Venemaa president Dimitri Medvedjev välja ukaasi, loomaks komisjoni, mille töö tulemusena peaks tekkima adekvaatne ning faktidele tuginev ajalookäsitlus. Presidendi taotletud ainuõige ja uus ajalookäsitlus hõlmab põhiliselt Teist maailmasõda, milles osalesid otseselt või kaudselt tüki enam kui poolsada riiki. Kardan, et seda loomeprotsessi on võimalik käivitada vaid teatud arusaamadest loobudes.


Kauaaegse ajaloo- ja eriti sõjaajaloohuvilisena olen aru saanud, et ajalugu on riukaline nagu selle asjaosalisedki. Seepärast pakun sissejuhatuseks sõjajärgse anekdoodi.

Juut loeb kroonikat sõjale järgnenud näljast ning sõnab lõpuks:
“Ai-vai-ai-vai . . . ja kõik selle vuntsilise kuradi pärast!” Parajasti möödaastuv Beria tassib juudi Stalini juurde ning viimane küsib:
“Keda te, seltsimees Rabinovitš, “vuntsilise kuradi” all silmas pidasite?”
“Hitlerit muidugi!” vastab juut.
Stalin köhatab tähendusrikkalt ning pöördub siis Beria poole:
“Aga teie, Lavrenti Pavlovitš?”

Aga edasi ilma naljata! Viimase kuuekümne aasta jooksul on Teise maailmasõja kohta juba nii palju kirjutatud, et isegi ajaloolastele, kõnelemata lihtsurelikest muutub kõige selle läbilugemine üle jõu käivaks.

Viimasest tulenevalt saan presidendi algatusest aru nii, et Lääne arhiividele toetuvad uuringud valgustavad sõjasündmusi ühekülgselt. Valdavat osa Vene arhiivides säilitatavaist dokumentidest pole erapooletute uurijate silm aga veel näinud. Seega, et teha lõpp Teise maailmasõja ajaloo väärtõlgitsustele tuleb igale asjasthuvitatud riigile anda võimalus akrediteerida uurijad Vene arhiividesse.

Sain oma esimese Teise maailmasõja kohta väljaspool Venemaad välja antud raamatu 1960. aastatel. See oli kindral Kurt von Tippelskirch´i kirjutatud, 1951. aastaks ilmavalgust näinud Teise maailmasõja lahingute ajaloo venekeelne tõlge. Aastaid hiljem, kui oli võimalik ligi pääseda saksakeelsele versioonile, selgus, et venekeelses oli kärpeid ja põhimõttelisi erinevusi.

Paljud Teist maailmsõda käsitlevad faktid on kokkuleppe küsimus: näiteks alguskuupäev. Üldiselt tunnistatakse, et see oli 1. september 1939, kui Hitler Poolale kallale tungis.

Aga vaatleks hetkeks ühte relvastatud intsidentide jada NL ja Jaapani vahel, mis algas peale Mongoolia RV loomist kolmekümnendate alguses. Lääne ja nõukogude allikad kirjeldavad selle olemust erinevalt. Isegi tänapäevases, kõige populistlikumat käsitlust pakkuvas Wikipedias kirjeldavad vene- ja ingliskeelne versioon kirjeldavad Halhõni jõe ja sellele eelnenud intsidentide põhjusi erinevalt.

Halhõn goli (gol = jõgi mong. k. - autori märkus) mosaiigitükike on hea näide sellest, et Punaarmee juhtidele pidi olema eelseisvast Poolale kallaletungi päevast ehk teisisõnu „maailmasõja algusest“ erakordse täpsusega teada antud. Intsidendile nimetuse andnud jõel peeti nimelt peaaegu terve 1939. aasta suve vähema- või laiemahaardelisi „lahingõppusi”. Augusti teisel poolel rakendati jaapanlaste jõu murdmiseks ootamatult suured jõud: 500 tanki ning lennukit ja 60 tuhat meest. Sellega jõuti jaapanlasi taanduma sundides sõjategevus täpselt 31. augustiks lõpetada.

Halhõn golist veel niipalju, et kui jaapanlaste andmeil olid inimkaotused kummalgi poolel enam-vähem ühesuurused, alla 10 tuhande, siis NL ajalookroonika esitab jaapanlaste inimkaotusteks enam kui kuus korda suurema arvu.

Lapates edasi ajaloolehekülgi 1939. aasta hilissuvest ning heites kõrvale diplomaatiliste mängude virvarri kuni sõja alghetkeni septembris, aga sealt järjepideva faktireana kuni 1941. aasta lõpuni, ei ole võimalik eksida Euroopas sõda alustanud riikide paikapanekul: need on Saksamaa ja Nõukogude Liit ning sõda alustati liitlastena.

Me ei tea, mida rääkis Stalin ja millised otsused tehti 19. augustil 1939 toimunud poliitbüroo istungil, kuid üks on selge: seal anti viimane tõuge Molotov-Ribbentropi pakti ja selle salaprotokollide allkirjastamiseks. Nende alusel alustati mõlemapoolsel relvajõul suveräänsete riikide territooriumite anastamist. Kõigepealt jaotati 1939. aasta septembri lõpuks Poola, mille poolitamiseks kokkulepitud kontrolljoonel kohtus Punaarmee 28. septembril Wehrmacht´iga.

Mis edasi? Jättes siinkohal kõrvale Eestile esitatud baasidelepingu ultimaatumi, valmistuti Soome okupeerimiseks. Hruštšovi sõnade järgi olnud Stalin kindel, et Soome ehmatab juba mõne paugu järel ja annab alla. Eks ta oletas, et soomlastele olid suvised Halhõn goli “lahingõppused” oma mastaapsusega mõjunud.

Talvesõja alustamise nipp - iseendale suurtükitule andmine - oli põhimõtteliselt sama, mis sakslastel, kes Poola piirivalvureiks riietatuna omasid ründasid.

Kuigi arhiivid läksid 1991. aastal pisut paokile, ei ole ma Talvesõja alustamise kohta ametlikku tõde kuulnud. Samas on mul juhtumisi teada selle Mainila küla juures paiknenud Punaarmee tulistajapatarei komandöri nimi: see oli Venemaa eestlane Otto Aaman. Kas see „töö” kästi sihilikult Venemaa eestlasel teha? Arvatavasti jah, kuna sandil juhul oleks olnud eestlast lihtsam soomlaste provokaatoriks tunnistada. Et aga „santi juhtu” ei tulnud, siis mehel vedas. Minu andmetel läks ta seitsmekümnendatel Taga-Kaukaasia sõjaväeringkonna staabist polkovnikuna erru.

Siinkohal oleks asjakohane tsiteerida tekstilõiku RK “Poliitiline Kirjandus” poolt 1941. aastal Tallinnas välja antud eriti räige keelega brožüürist: „Nõukogude valitsus paljastas õigel ajal need meie kodumaale hädaohtlikud fašismi (tegelikult oli NL valitsus viimatinimetatud ideoloogia kandjaga liidus ning Soomega sidus Nõukogude Liitu hoopiski mittekallaletungileping – autori märkus) salasepitsused. Välismaiste imperialistide poolt õhutatuna provotseerisid valgesoomlased iga päev relvastatud konflikte Nõukogude Liiduga. 23. novembril esines Soome peaminister Cajander sotsialismimaa vastu suunatud provokatsioonilise kõnega. Kolm päeva hiljem tulistas Soome kahurvägi seitsme kogupauguga meie vägesid Karjala maakitsusel. Häbitud valgesoome provokaatorid eitasid jultunult tulistamise fakti, tõendades, nagu „tulistaksid punased end ise.““

Teades, et Nõukogude Liit oli “Kommunistliku Internatsionaali” asutaja ja eestvedaja kuni selle laialiminekuni (1943), tuleks siinkohal esitada selle organisatsiooni põhikirja 17 paragrahvi sõnastus: „Kommunistlik Internatsionaal kuulutab sõja kogu kodanliku maailma vastu”.

Samad eesmärgid muutuvad groteskseks ühe sellesama internatsionaali ideoloogi ja Stalini sõbra [Henri -toim.] Barbusse sõnades: “Sõda kordub niikaua, kuni küsimust ei lahenda need (seega siis ka „kodanlik maailm“ – autori märkus), kes langevad sõjaväljal!”

Need olid Barbusse suust ju lausa kuldsed sõnad. Kui president Medvedjevi kavandatav ajalookäsitlus mistahes poole langenud sõdureile, eriti aga omadele sõnaõiguse annab, on asjad korras.

Nõukogude Liidu kindralite kõnepruuk tunnistas sõjakirjelduses vaid liikumist „от победы к победе” [võidult võidule -toim.], aga mitte võitudevahelise tee hinda. Usun, et Venemaal taas kasutusele võetud NL hümni teksti põhjal (kus samad sõnad sees) küsivad ka neli ja pool miljonit esimese kuue sõjakuu kestel lahinguväljal langenut ning jäljetult haihtunud Punaarmee sõdurit – kelle arvel?!

Kui adekvaatses ajaloos leitakse põhjendus nende 4,5 miljoni sõduri hukkumisele, tuuakse välja krahhi tegelikud põhjused, leitakse süüdlased, siis arvan, et see oleks väga tervitatav ja tervistav.

Samas – nii kaua kui omadega võidelnud tõkestussalkade meestele jagatud ordenid ja medalid on eesliini meeste omadega võrdses hinnas, ei saa olla adekvaatset ja õiglast ajalugu. Nii kaua kui NSVL liitlased, USA ja Inglismaa, vähemalt ei vabanda oma kahepalgelise suhtumise pärast väikeriikide enesemääramise õigusesse, mis Atlandi Harta (1941) seisukohalt vaadatuna pöördub Teherani kohtumise lepetes pahupidi, ei saa olla adekvaatset ja õiglast ajalugu.

Vaevalt leidub maailmas ühtegi tõsiseltvõetavat poliitikut või ajaloolast, kes suudaks seada kahtluse alla panna Punaarmee, inimkaotustele rajatud panuse Hitleri võimu vääramiseks. Adekvaatset ajalugu ei ole siiski võimalik kirjutada, kui sõjas ja sellele järgnenud rahuaja jooksul ei tõsteta kilbile kõige olulisemat – inimsust ja inimest. Kui välditakse hinnangut väärastunud ideoloogiale kui sõja ühele põhjusele, kui kõneldakse võitudest, pööramata tähelepanu mõttetult ja vääritult hukkunuile mistahes poolel.

Lõpetaksin eelnevad mõtisklused ühe kokkuvõtliku lausega: kui Venemaa ajalugu suudab anda tõese vastuse küsimusele, milline ideoloogia – kas kommunism või fašism – kahekümnendal sajandil Vene rahvale enam ohvreid ja kannatusi tõi, on asjad korras.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus