Sildade ehitamise eesmärk pole kunagi ühesuunaline — neid ehitatakse selleks, et saaks nii ühelt kui teiselt kaldalt liikuda vastaskaldale. Vahest kohatakse isegi keskel. Kultuurisildadega on samuti — liikumine pole mitte ainult idast läände või vastupidi, õige kultuurisild näeb pidevat liiklust ja mõttevahetust, koostööd, mõlemast suunast.
Riho Sibul, Peeter Kopvillem. Foto: Peeter Põldre.
Populaarse muusika kultuurisilla loomisega on olnud Kanada liiklus peamiselt ühesuunalisem: peamiselt on nii, et Eestist tullakse siia esinema, nii nagu näiteks Meie Mees seda 2005. a tegi. Reet Linna hiljutine „Laulge kaasa“ telesaate materjali kogumine oli esimene külaskäik üle mõne aja, kus esineti koos kohalikega. Meenub erakordne 1989. a üritus, „Isamaalised laulud ja luuletused“ Toronto Eesti Majas, kus Alo Mattiisen, Ivo Linna ja Rita Rätsepp koos kohalike nooremate talentidega kinnitasid kahesuunalise kultuurisilla olemasolu.
Ent sellest ajast on peaaegu põlvkond möödas; on noori, kes pole sellisest ühendavast kokkuhoidvast üritusest osa võtnud. Et täita seda tühimikku, otsustasid Raoul Langvee ja Urmas Kärner korraldada klubiõhtu Torontos, kus oleks laval koos Eesti ja väljaspool Eestit elavad parimad kitarrimängijad. Lootus muusikalist dialoogi algatada, suhelda forsseerimata ja siduda sidemeid kodumaal ja mujal elavate eestlaste vahel oli ajendiks. Peeter Kopvillem, kes on oma bändiga Eestisse viinud muusikalist külakosti, oli samuti oluline juhtkuju „GuitarESTi“ mõtte taga.
Nii saabusidki Eesti Sihtkapital Kanadas toetusega Torontosse Ultima Thule legendaarne kitarrist Riho Sibul ning Rock Hoteli klahvpillide virtuoos Margus Kappel, kes on ka kõva käsi kitarril. Vancouverist tuli kohale endine torontolane ja tallinlane blues spets Aarne Tork. Kui siis lisada kohalikud tippmuusikud — trummar Tõnis Tõllasepp, Ontario parimaid basskitarriste Erik Soostar ning Kopvillem, siis oligi "supergrupp" loodud.
Klubiõhtu – mitte kontsert! — Mod Clubis 20. aprillil algas suhteliselt rahulikult; õhtu lõpuks oli aga energia lavalt jõudnud igale kuulajale nii, et bändi ei tahetud lavalt lasta minna.
Kui esimene pool esinemisest nägi mitmekesist valikut —Ultima Thule hitte, Kopvillemi ballaade ja rockereid, ka bluesi, — siis teisel poolel lasti vaoshoitud virtuooslikkus valla. Üks jõuline pala kõlas teise järele, kitarrikeeled lausa leegitsesid ning suitsesid. Margus Kappeli „slide“ kitarr ning ka klahvpillide gümnastika oli paeluv. Iga kitarrist andis soolodega oma värvingu tuntud paladele. Kui Urmas Kärner lavale tuli vanu ameerika ja briti rock standardeid laulma, tõusis ka esinejate intensiivsus Kärneri entusiastlikule tasemele. Ka Raoul Langvee jõudis trummide taha, andes Tõnis Tõllasepale võimaluse hinge tõmmata. Ning Soostari soolod olid lihtsalt võrratud.
Teatavasti oli Sibul mõne aja eest oma sõrmeluu murdnud, mis polnud Toronto esinemiseks paranenud. Publikust aga küll ei saanud aru, et mees mängis läbi valu. Sibula nagu kruusateelt kraasitud kare lauluhääl on eesti levimuusikas üks äratuntumaid, seda Mod Clubis kuulda oli erakordne. Ka Kopvillem laulis oma hääle kähedaks ning lisas suupillil lõpu poole vajalikku värvi. Aarne Tork oli kolmas vokalist, andes omapärase ja huvitava tõlgenduse mitmele tuntud laulule.
Klubiõhtule oli tulnud arvukalt nii noori vanu kui ka vanu noori. Võib kahtlemata ütelda, et valdav osa kuulajaskonnast olid juba kaelakandjad kui lavalt kuuldu esmakordselt kas plaadile salvestati või kontsertidel esitati. Nooremale põlvkonnale, keda oli ka meeldivalt kõikjal näha, oli GuitarEST õhtu kahtlemata ühendajaks ning kinnituseks, et rockmuusikaga on tõesti võimalik ehitada kultuurisildu, üle maade ja mere, nagu Kopvillem laulis.
