Toimetas Marge Sillaots, 13. jaanuar 2016,
Õhtuleht

Endine sõdur avalikus kirjas Ilvesele, Rõivasele ja Kaljurannale: üht riigiametnikku, kelle ülesanne riigipiiril ebaõnnestus, koheldakse kui kangelast, kuid 14 eestlast Indias kutsute "vabatahtlikult tööle minejateks"
http://www.ohtuleht.ee/712684/...

Afganistanis jala kaotanud endine sõdur Andrei Vesterinen kirjutab avalikus kirjas president Toomas Hendrik Ilvesele, peaminister Taavi Rõivasele ja välisminister Marina Kaljurannale seoses Eesti laevakaitsjate süüdimõistmisega Indias, küsides, mida on Eesti riik siiamaani teinud, et vabastada Eesti kodanikud ning kas neil on üldse lootust abile.

Järgneb Vesterineni kiri:

Lugupeetud president Toomas Hendrik Ilves
Lugupeetud peaminister Taavi Rõivas
Lugupeetud välisminister, proua Marina Kaljurand

Pöördun Teie poole kui Eesti Vabariigi kodanik, veteran ning eesti laevakaitsjate, kes asuvad Indias, kaaslane.

11.01.2016 toimus pressikonverents, kus osales välisminister Marina Kaljurand. Pressikonverentsi teemaks oli värske uudis, et meremehed said 5 aastat vangistust.
Oma intervjuus proua Marina Kaljurand selgitas, et Eston Kohveriga seotud asjaolusid ei saa võrrelda laevakaitsjatega. Oli öeldud: "Eston Kohver oli röövitud Eesti territooriumilt ning see oli rahvusvaheline inimõiguste rikkumine. Seetõttu oli välisteenistuse tegevus agressiivsem rahvusvahelise toetuse küsimisel ning rahvusvahelise toetuse saamisel. Tegemist on Eesti Vabariigi kodanikega, kes läksid sinna tööle vabatahtlikult. Firma, kelle heaks kodanikud tööle läksid, on siiamaani käitunud täiesti vastutustundetult ja neid üksi jätnud."

Proua Marina Kaljurand, mina, Andrei Vesterinen, veteran, pöördun juba teist korda Teie poole küsimusega – mida on Eesti riik siiamaani teinud, et vabastada Eesti kodanikud? Kas laevakaitsjad saavad loota Eesti abile või kogu Eesti Vabariigi abi ja konkreetselt Välisministeeriumi tegevus piirdub ainult tühjade lubadustega?

Proua Marina Kaljurand, kas Teie jaoks ei oleks häbi tunnistada, et Eesti üritab unustada oma kodanike, keda hoitakse kinni Indias juba mitu aastat? Kas Teie jaoks ei oleks häbi tunnistada, et ühte riigiametnikku, kelle ülesanne riigipiiril ebaõnnestus, koheldakse kui kangelast, kuid ülejäänud 14 inimest Te kutsute "vabatahtlikult tööle minejateks". Kas ei oleks häbi selle eest, et ühel streigil Te andsite laevakaitsjate sugulastele lubaduse, et Eesti teeb kõike, mis on võimalik, et tuua Eesti kodanikud koju?

Te räägite, et Eston Kohveri juhtumi ei saa võrrelda laevakaitsjate omaga, kuid samal ajal Te unustate, et Indias asuvad laevakaitsjad on Eesti Vabariigi veteranid, nii kaitseväe veteranid kui ka politsei veteranid, kes on oma riiki teeninud, kes on nüüdseks oma riigi poolt unustatud. Te olete seda juba mitmendat korda tõendanud oma tegevusetusega.
Härra president, kas Te saate viia ellu konkreetseid tegevusi, et tuua Eesti kodanikud tagasi koju? Konkreetseid samme, mitte anda tühje lubadusi.

Ma saan aru, et praegu Te olete hõivatud teiste asjadega, näiteks oma isikliku eluga, kuid laevakaitsjatel on sama moodi olemas pered, kes ootavad neid tagasi koju.

Härra peaminister, Te kõndisite Ämari lennurajal julgelt ja kindlalt. Te tegite seda oma valimiskampaania jaoks. Ma arvan, et reaalses elus Te ei oleks mitte kordagi riskinud oma eluga oma riigi jaoks nii, nagu seda on kunagi teinud laevakaitsjad, kes asuvad praegu Indias.

Teie, poliitikud, arvate, et rahva kannatus kestab igavesti, kuid see ei ole nii. Varem või hiljem rahva kannatus saab otsa, kuna inimesed on väsinud kuulamast, kuidas Te jagate tühje lubadusi, mida ei kavatse täita.

Härra president, härra peaminister, proua välisminister! Ma loodan, et Te hakkate mõtlema mitte ainult oma karjääri kestvusele, vaid ka selle peale, kuidas tuua laevakaitsjad tagasi Eestisse.

Samuti loodan, et te hakkate mõtlema ka selle peale, kuidas saab elu Eestis paremaks muutma. Hakake tööle oma rahva heaks, mitte ainult oma taskute heaks.

Lugupidamisega,
Andrei Vesterinen

Märkmed: