Endine FBI agent ohtlikest isiksusetüüpidest: nartsissist ehk kogu maailm tiirleb ümber minu Elutark
Inimesed 03 Dec 2016  EWR
    Trüki   E-post   FB     
08. september 2016 a
 - pics/2016/12/48796_001_t.jpg

Toimetas Einar Ellermaa
Elutark
Endine FBI agent ohtlikest isiksusetüüpidest: nartsissist ehk kogu maailm tiirleb ümber minu
Unspalsh.com
http://elutark.delfi.ee/raamat...
Paljud inimesed arvavad, et nartsissist on isik, kes nimetab hotelle oma nime järgi või tahab alati olla tähelepanu keskpunktis – näiteks mõne tõsielusarja tegelaskuju. Kuid seda tüüpi nartsissist, kellest meie räägime, läheb pelgast eneseimetlusest tunduvalt kaugemale, käitudes viisidel, mis mürgitavad tema lähikonda ja on ohtlikud. Üle 40 aasta FBIs kurjategijate profiili- ja käitumisanalüüsi spetsialistina töötanud Joe Navarro analüüsib raamatus „Ohtlikud inimtüübid“ nelja kõige ohtikumat isiksusetüüpi ja esimene neist on nartsissist.

Nartsissistlikele isiksustele lähevad korda ainult nemad ise, nende vajadused ja prioriteedid. Kui minule ja teile tähelepanu lihtsalt meeldib, siis nartsissist lausa januneb selle järele ning manipuleerib olukordade ja kaasinimestega sel moel, et seda tõepoolest saada. Kui teie ja mina teeme edu saavutamiseks tõsist tööd, siis nartsissist on valmis edu saavutamise nimel tegutsema vahendeid valimata: ta võib petta, valetada, tõde moonutada või mahhinatsioone sepitseda hoolimata sellest, millist mõju see teistele avaldab.
Selliseid isiksusi võib leida ühiskonnas igal tasandil. Nad võivad olla päris tipus ja minna ajalukku sellega, et nad on alustanud sõdu ja hävitanud terveid rahvaid. Kuid neid võib leida ka näiteks kontorist teie naaberlaua tagant või kõrtsist otse teie kõrvalt baaripukilt istumast, kodust, meeskonnast, klassist ja isegi vaimsest kogukonnast.
„Tuhkatriinu” on klassikaline muinasjutt õelast võõrasemast ja ennasttäis kasuõdedest, see näitlikustab aga selgelt nartsissistide ärakasutavat loomust. Need on inimesed, kes elavad isekalt teiste arvel. Kõige kuulsam „Tuhkatriinu” versioon pärineb Disneylt, kuid ajaloo vältel on sellest muinasjutust leitud rohkem kui 300 varianti. Ilmselgelt on paljud kultuurid tundnud vajadust meid selle isiksusetüübi eest hoiatada ja selleks on ka küllaldaselt põhjust.
Nii nagu Tuhkatriinu võõrasema ja kasuõed, näevadki sellist tüüpi inimesed vaid harva iseendas vigu ja leiavad, et igaüht, kes ei väärtusta neid sama kõrgelt nagu nad ise, võib kohelda tühja kohana, halvustada ja piinata. Ja kui Disney Tuhkatriinu saab rõõmu tunda loo õnnelikust lõpust, siis tegelikus elus ei ole paraku kuigi sageli käepärast haldjast ristiema või printsi, kes meid selliste ahistajate käest päästaks. Nartsissistliku isiksusetüübiga kokkupuutumise korral sõltub pääsemine suuresti meist endist.
Seotud lood:
Endine FBI agent: Inimestele teevad kõige enam kahju just teatud tüüpi isiksused (24) 04. september 2016

NARTSISSISTLIKU ISIKSUSETÜÜBI ERIPÄRA

Nartsissism ei ole sama mis enesekindlus. Tõeline enesekindlus peegeldab imetlusväärset iseloomutugevust. Nartsissistlik enesekindlus on aga pigem ülbus – iseloomuviga, mis kutsub esile grandioosseid ideid ja oma himude halastamatut läbisurumist, ning see kõik toimub sageli kaasinimeste arvelt.
Mõningatest lennukatest ideedest võib ühiskonnale kasu olla. Võtame kasvõi näiteks eelised, mille tõi endaga kaasa elektri leiutamine või lend Kuule. Walt Disneyl oli ka suurejooneline idee: ta tahtis luua maagilise paiga, kus lapsed ja täiskasvanud saaksid lõbutseda, ja selle tulemuseks olid Disneyland, Disney World ja Epcot.
Nartsissisti suurejoonelisus on hoopis teistsugune. Võtame näiteks sektijuhi Jim Jonesi, kellel oli visioon, et Guyanasse peab tulema Jonestowni nime kandev paik, kus inimesed austavad teda kui ülimuslikku kangelast. Sissepääsu hind? Kogu teie elu jooksul kogutud säästud ja teie vaba tahe. Peale selle valmidus tappa oma lapsed ja iseennast, juues ühena üheksasajast andunud järgijast tsüaniidilisandiga karastusjooki Kool-Aid.

Enesekeskne

Me kõik läbime lapsena faasi, milles me tunneme end maailma nabana ja meil on tugev privilegeerituse tunne. Nartsissistlikud isiksused ei kasva aga õigupoolest kunagi sellest faasist välja. Nende lapsik vajadus saada pidevalt tähelepanu paneb nad tegema kõikvõimalikku – alates naeruväärsetest asjadest kuni kujuteldamatute tegudeni –, et vaid olla tähelepanu keskpunktis või saada oma tahtmist.
Nad hilinevad kohtumistele, pidudele ja perekondlikele sündmustele, takistavad vajalike toimingute alustamist, sunnivad teisi ootama ja toovad vahel isegi omapoolseid ohvreid. Nad võivad dramaatiliselt ruumi sisse tormata või teha muud taolist, et püüda kõikide kohalviibijate pilke. Nad üritavad teile vähimagi kõhkluseta teada anda, et nemad on kõige lahedamad tüübid kogu ruumis. Mõned neist poetavad piinlikkustundeta jutu sekka tähtsaid nimesid, andes teile pidevalt teada, keda kõiki nad tunnevad, kellega nad on näiteks koos söömas käinud, ise jälgides, kas te ikka kindlasti endale teadvustate, kui oluliste inimestega nad läbi käivad.

Nartsissistidele on äärmiselt oluline igas mõttes hea väljanägemine. Te võite näha neid peegli ees kenitlemas. Nad on oma välimusest väga teadlikud (see võib viia kirgliku treenimise või kosmeetiliste operatsioonideni) ja püüavad oma kohalolekuga teistele inimestele muljet avaldada, tehes midagi sellist, mis paneb pidudel kõiki inimesi pead pöörama, või kindlustades, et kõik teaksid, et just neil on kõige parem, suurem või kallim mis iganes.

Mõned nartsissistlikud isiksused jätavad endast mulje, nagu oleksid nad midagi väga tähtsat korda saatnud, kuigi nad on tegelikult saavutanud üsna vähe – see aga ei takista neid käitumast nii, nagu oleksid nad teistest paremad, ja tundma end suure leiutaja, kunstniku, muusiku, mõtleja, juhi või lauljana. Kui asjad ei lähe nii, nagu nad tahavad, süüdistavad nad kõiki teisi peale iseenda. Nad võivad olla ekslikud, ebakompetentsed ja lihtsalt mitte eriti armastatud, kuid neilt endilt ei kuule te seda kunagi. Ei, ikka on süsteem, ühiskond, ülemus, professor, valijad, kogu maailm nende vastu. Me lihtsalt ei suuda näha, kui toredad nad on.

Kui kaasinimesed ei kohtle nartsissiste selliste eriliste inimestena, kes nad enda arvates on, reageerivad nad lapsiku raevuga, mis võib ulatuda mossitamisest ja vingumisest ärrituse ja kohati ka vägivallani. Nad võivad süüdimatult sõimata ja süüdistada, kanda vimma ja haududa kättemaksu – selline on nende loomus.

Hindab ennast üle ja alavääristab teisi

Kuna nartsissistid peavad ennast eriliseks ja ainulaadseks, kalduvad nad pidama kõiki teisi vähetähtsaks või alamaks. Nad on meistrid oma mina kõrgemale upitama teisi maha tehes – nad on kiusamise maailmameistrid. Just nii sai ärinaine ja hotelliomanik Leona Helmsley hüüdnime Õeluse Kuninganna. Kuid ta ei olnud mitte ainult õel. Ta tegi kõik, et türanniseerida igaüht, keda ta endast alamaks pidas – see ei erinenud oluliselt tänapäevasest koolikiusamisest.
Pole juhus, et kiusamine näib olevat tõusuteel ja kiusamise tagajärjed (korduv põhjuseta puudumine, depressioon, ärevus, enesetapud) muutuvad järjest dramaatilisemaks ja äärmuslikumaks. Paljud arstid on seisukohal, et nartsissismi esinemus rahvastiku hulgas on suurenenud ja samamoodi ka kiusamine, mis on nartsissistliku isiksuse üks tavalisi käitumisviise. Näib, et kiusamine ja nartsissism kuuluvad kangekaelselt kokku.

Tänapäeval ei pea te selleks, et nartsissistlik isik teid maatasa teeks, temaga isegi füüsiliselt kokku puutuma. 2013. aasta 9. septembril hüppas 12-aastane Rebecca Sedwick Polki maakonnas Floridas ühes mahajäetud tsemendivabrikus end surnuks. Väidetavalt juhtus see küberkiusamise tõttu. Sellised asjad võivad juhtuda, kui mõned inimesed end pidevalt ülehindavad ja teisi alavääristavad – nartsissistile väga omane joon.

Nartsissistlikel isikutel on kõhedust tekitav oskus ära tunda teiste inimeste nõrkusi või ebakindlust ja kasutada neid teiste mahategemiseks või enda paremasse valgusse seadmiseks. See võib väljenduda niisugustes pisiasjades nagu märkamine, et teil on uus kell, ja kohe seejärel tähelepanu juhtimises sellele, et tema enda kell on palju kallim. Välitoiduleti juures võivad nad nipsakalt kommenteerida: „Lihalõike polegi või, ainult hamburgerid!?”, tehes seda piisavalt valjusti, et kõik teie külalised seda kuuleksid. Neid ei huvita, kuidas te end tunnete, neile valmistab teiste alavääristamine mõnu.

Nemad on inimesed, kes teie esinemiseelset närvilisust tajudes ütlevad: „On vist ikka päris raske rääkida kohe pärast sellist suurepärast esinejat – ma ei tahaks olla sinu nahas.” Ma tean seda hästi, sest midagi niisugust juhtus minu endaga vahetult enne seda, kui ma pidin New Orleansis ühe rühma ees esinema.

Mõnikord näitavad need isikud oma tõelist loomust sellega, et sõimavad avalikus kohas, koosviibimisel või lapse spordiüritusel oma abikaasal või lastel näo täis. Kui nad käituvad nii juba avalikus kohas, siis võite vaid kujutleda, mida nad teevad kodus, kus pealtnägijaid pole.
Või siis teevad nad salvava hoolimatusega põlglikke märkusi selle kohta, kui rumal või ebapädev keegi on. Nad võivad vihaselt käsklusi haugatada mööduvale ettekandjale ja seejärel pöörduda naeratades uuesti teie poole, justkui poleks midagi juhtunud. Ühel üritusel, kus ma aastaid tagasi Las Vegases olles viibisin, karjus üks esineja 150 osaleja juuresolekul hotellitöötajate peale: „Ma ei tulnud siia selleks, et oodata nagu loll – tehke see jalamaid korda!”, kuna mikrofon oli hetkeks töötamast lakanud. Kõik vakatasid. Niisugune käitumine annab kõigile, kes sellist kohtlemist näevad või kogevad, selge vihje, et nad on sattunud kokku nartsissistliku isiksusetüübiga.
Mõned nartsissistid kiirgavad oma upsakust ja ülbust lausa välja; see on tajutav viisis, kuidas nad räägivad, reageerivad ja isegi liiguvad. Mõned nartsissistid tunnetavad vajadust vähemalt näiliselt empaatiliselt käituda, kuid nad kasutavad empaatiat varjatud tagamõttega – näiteks helistab ülemus teile haiguse ajal koju, et küsida, kuidas teil läheb, kuid tegelikult huvitab teda vaid see, millal te tööle tagasi tulete. Võib jääda mulje, nagu nad hooliksid teist, kuni te märkate, kui pealiskaudne ja juhuslik nende huvi teie elu ja heaolu vastu tegelikult on – välja arvatud juhtudel, kui kaalul on midagi nende endi jaoks olulist.

Mõned neist näitavad enda ülimuslikuks pidamist välja ainult kriisihetkedel. Ainult siis ilmutab end nende enesekeskne maailmanägemus.
20. aprillil 2010 plahvatas Mehhiko lahes BP Deepwater Horizoni naftaplatvorm, tappes 11 töötajat ja põhjustades suurima õlilekke merre naftatööstuse (või õigupoolest kogu maailma) ajaloos. BP juht Anthony Hayward märkis õnnetust ja selle mõjusid kommenteerides ühes 30. mail antud intervjuus: „Meil on kahju selle suure segaduse tõttu, mille see nende ellu kaasa tõi. Ei ole ühtegi inimest, kes sooviks rohkem kui mina, et see asi juba möödas oleks. Ma tahan jätkata oma normaalset elu.” Sellise ütluse puhul oleks paslik kasutada sõna „kõnevääratus”. Me räägime ajaloos enneolematust keskkonnakatastroofist, millega kaasneb 11 inimese hukkumine, ja tema tahab jätkata vaid iseenda „normaalset elu”. Mõnikord peab esmalt tekkima kriisiolukord ja alles siis avalduvad inimese loomuse nartsissistlikud jooned ning ta annab märku: „Miski maailmas pole tähtsam kui mina.”

Mida rohkem te nartsissistlike isikutega räägite, seda rohkem tekib teil tunne, et te ei lähe neile tegelikult korda. Nad ei tunne teie vastu kuigivõrd huvi. Tegelikult tahavad nad, et te pööraksite tähelepanu neile, nende vajadustele ja soovidele või teeksite nende tahtmist mööda. Ent kuna nad on väga teadlikud sellest, millise mulje nad väliselt jätavad, suudavad nad sageli maine huvides oma käitumist muuta ja mugandada. Nad suudavad seda teha siiski ainult mõnda aega, lõpuks tuleb nende tegelik mina ikkagi ilmsiks.

Nartsissistid käituvad kenasti sellepärast, et oma tahtmist saada, mitte sellepärast, et väljendada tõelist hoolimist.
Te eeldate, et teid koheldakse kui võrdset, kui sõpra, kuid ühegi nartsissisti jaoks ei ole te temaga võrdne. Nartsissistliku isiksuse jaoks on sõprus funktsionaalne. Sõpru peetakse kindla eesmärgiga: nad peavad varustama nartsissisti millegagi, mida ta tahab või vajab.
Kõige ohtlikumad on sellised nartsissistid, kelle äärmuslik empaatiapuudus ja jõulised suurushullustuslikud ideed lähenevad psühhopaatiale: nemad suudavad kahju teha ilma süümepiinadeta. Neil puudub südametunnistus ja nad kurnavad teisi inimesi emotsionaalselt, majanduslikult ja mõnikord ka füüsiliselt. Kuniks te neile meeldite, olete väljaspool ohtu, ent kui te neid pahandate, siis olete omadega plindris – teist on saanud miski, mis tuleb jalust koristada või ehk isegi hävitada. Kui me kuuleme lapsevanematest, kes panevad oma väikese lapse luku taha, hülgavad või mõrvavad ta, et peole minna ja mõnusalt aega veeta, on meil tegemist taas nartsissistliku isiksusega: inimesega, kes hindab ennast üle ning alavääristab teisi roomajaliku külmuse ja ükskõiksusega.

Selline roomajalik külmus on nähtus, mida võib kohata suuremates linnades ja mujal, kus seda tuntakse nimetuse all „nokaudirünnakud”. Nende käigus rünnatakse pahaaimamatuid inimesi (sageli vanemaid naisi) välkkiire rusikalöögiga, mille ainus ajend on näha, kas inimest on võimalik üheainsa löögiga nokauti saata (tavaliselt kaasneb sellega ajupõrutus). Selleks, et nii tundetult ja kalgilt toimida, peab lööja suutma teist inimest alavääristada – see on iseloomujoon, mida nartsissistlikel isiksustel kohtab ohtrasti.

Joe Navarro, Tony Sciarra Pointer „Ohtlikud inimtüübid“, kirjastus Varrak 2016
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus