EMK teatrireis ... ja üks pisike paha putukas
Eestlased Kanadas 28 Sep 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
„Oi, kuis nii kaunis on hommik, oi, kuis nii kaunis on päev..... „ Sellises meeleolus algas reedel, 21. septembril, hilissuve ilusal hommikul Eesti Majandusklubi Kanadas traditsiooniline teatrireis. Sõitsime seekord Stratfordi vaatama muusikali „Oklahoma“.

Eesti Maja ette kogunenud seltskond oli tavalisest pisut napim, sest oli juhtunud mitmesuguseid äpardusi, mis takistasid kaasasõitu. Imetlusväärne oli ühe teatrihuvilise proua uskumatu entusiasm. Vaatamata hiljuti õnnetul kukkumisel saadud vigastustele ja kriimustustele tuli ta rõõmsa näoga kaasa ning elas üle kõik pikaleveninud päeva vintsutused.

Sõbralik ja abivalmis bussijuht Ruth seisis bussi uksel ning tervitas klubi liikmeid ja nende külalisi nagu kauaaegseid häid tuttavaid. Sherway Gardens’ist võtsime veel peale 5-liikmelise grupi lääne-torontolasi ja buss sukeldus Stratfordi suubuvasse liiklusse. Teatrilinnake pole Torontost just väga kaugel ja nii olimegi kesklõunaks kohal. Jäi parajasti aega kergeks lõunaks, mille eest igaüks hoolitses omal algatusel. Buss viis meid õigeks ajaks Festival teatri ette. Etendus algas kell 2. Bussijuht jäi parki nautima loodust ja päikest. See sai talle saatuslikuks.

Rodgersi ja Hammersteini muusikal „Oklahoma“ ei vaja tutvustamist. Olen kindel, et kõik meist olid seda varem kas teatrilaval või filmina näinud. Tuntud meloodiad lausa kutsusid kaasa laulma. Tüki tuntus ei takistanud selle nautimist. Kriitika lavastuse kohta on meedias olnud väga hea.

Tõepoolest, võisime ise veenduda, et see oli suurepäraselt õnnestunud lavastus, mis jättis publikule kauaks ereda mulje. Kostüümid, leidlik lavapilt, hoogsad tantsud ja laulud ei jätnud kedagi ükskõikseks. Näitlejad olid igati tasemel. Muusikal oli küll pikk, kuid mitte hetkekski igav.

Terve etenduse aja ootas bussijuht meid pargis koos paljude teiste bussijuhtidega. Miks üks tige herilane just meie Ruthi oma ohvriks valis ja teda jalasäärde suskas, jääb igatahes suureks mõistatuseks. Esialgu me sellest ei teadnudki. Astusime sõidukisse ja vurasime õhtusöögile Arden Park hotelli. See on üsna uus, alles1999. aastal kohaliku perekonna poolt ehitatud 144 luksusliku toa ning 11 peo- ja konverentsiruumiga esinduslik hotell otse Stratfordi südames Ontario tänaval.

Bussijuht Ruth oli palutud meiega koos sööma. Pärast kokteile kadus ta järsku söögisaalist. Hiljem saime teada, et ta oli herilase mürgi suhtes allergiline. Mürk hakkas mõjuma ning lõi välja punaste laikudena üle kogu keha. Paistetus sääres kerkis kui pärmitaigen. Tuli kiirelt tegutseda. Takso viis Ruthi kohalikku haiglasse.

Mis nüüd saab? Kuidas pääseme koju? Sellele oli esialgu veel vara mõelda. Terve õhtusöögi aja pidas Guido mobiiliga sidet bussijuhi, bussifirma ja haiglaga ning informeeris meid kuuldust. Olime rohkem mures Ruthi kui kojusõidu pärast.

Magustoit söödud, kogunesime fuajee baari ja asusime ootele. Peagi saime teada, et bussifirma saadab Torontost uue bussijuhi, sest Ruth pidi jääma haiglasse. Nii kujunes ooteaeg pikaks, vist üle 2 tunni. Keegi ei lasknud aga sellepärast pead norgu. Kellelgi polnud ka linnajõudmisega kiiret. Paljud leidsid, et see oli tore võimalus omavaheliseks suhtlemiseks. Baar oli avatud ja tuju hea.

Lõpuks kell 10 õhtul saabus Torontost kauaoodatud buss ja saime asuda koduteele. Linna jõudes oli käes kesköötund. Ebatavaline, kuid tore päev oli lõppenud. Hüvastijätul tänati ürituse organiseerijaid Guido Laikved ja Arvo Vahtrat, kes olid näinud palju vaeva reisi korraldamisega.

Majandusklubi liikmed on tänulikud, et Guido ja Arvo koos abikaasadega on aastast aastasse võtnud oma õlgadele toredate seltskondlike ürituste organiseerimise. Loodame, et neil jätkub selleks jõudu ka edaspidi.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus