Emakeelepäeva päeva tähistas siinne eesti kogukond Tartu College’i saalis pühapäeval, 18. märtsil. Keelehuvilisi oli kohale ilmunud märkimisväärne arv.

Ürituse koordinaator VEMU peaarhivaar Piret Noorhani tervitas kokkutulnuid, rõhutades emakeele päeva tähtsust. Tutvustas aktusekõnelejat, kelleks oli Triinu Pert, külaline Eestist. Viimane on lõpetanud Tartu Ülikooli eesti keele ja kirjanduse alal ning alates aastast 1985 tegutsenud keskkooliõpetajana Tõstamaal. Kuigi üritus polnud välja kuulutatud aktusena ega kandnud ka selle traditsioonilist ilmet, väitis Piret, et sõna „aktus” on koolidega väga tihedalt seotud. Eks koolides seda emakeelt ju õpetati ja lihviti ning täna on üks põline koolmeister kõnepuldis.
Kõneleja tõstis kõigepealt esile emakeelepäeva mõtte algataja, kelleks oli Sonda kooliõpetaja Meinhard Laks. See mees oli visa võitleja. 1994. aastal Kadrina kooli juurde püstitatud emakeelesammas tõukas ta algatama ülemaalist liikumist emakeele toetuseks ja kaitseks. Alates aastast 1999 tähistatakse Eestis emakeelepäeva riigipühana kuupäevaga 14. märts – Kristjan Jaak Petersoni sünnipäev.

Et see päev on Eestis nii populaarseks kujunenud, seda põhjustab kindlasti ka Kristjan Jaak Petersoni isik. 21aastaselt surnud laulik trotsis avalikku arvamust ja tollaegseid malle, mille kohaselt haritud eestlane rahvustus ümber kas sakslaseks või venelaseks; tegeles tolle aja seisukohalt tulevikuta nähtuse – eesti keelega; oli vaene materiaalses mõttes; riietus silmatorkavalt (talupojakuub laia vööga ja pikad juuksed Riia tänavatel); oli väga andekas, kuid ei hoolinud oma tervisest; kõndis talvel Tartust jalgsi Riiga vanemaid külastama. Ta võitles eesti keele eest juba aastal 1818, kuid eestlaste teadvusse jõudis see alles sada aastat hiljem. Eestis toimus tänavu juba viiendat korda e-etteütlus, kus Vikerraadios loetakse ette tekst ja kõik soovijad võivad selle oma arvutisse tippida ning kohe ära saata. Võistlusest osavõtjate arv aina suureneb.

Et keel muutub vastavalt vajadusele, on täiesti loomulik. Ainult surnud keel ei muutu – liikumine ongi elu. Siinkohal imetles kõneleja nähtust, kuidas Torontos 4. põlve väikesed eestlased oma mänge eesti keeles mängivad. Põhjus peab seisnema selles, et armastus Eesti vastu on neisse istutatud ja juured on sügavale aetud.

Elukutse ohvrina ei suutnud kõneleja vastu panna kiusatusele siingi natuke koolmeistrit mängida ja kokkutulnutele test korraldada. Selle tulemuste kontrollimine kujunes samaaegselt lõbusaks ja harivaks.

Kõnele järgnes dokumentaalfilm väikerahvaste keelte püsimisest ja kadumisest ingliskeelse pealkirjaga „Book smugglers”. Film oli iseenesest küllaltki huvitav, kuid veidi pikk ja lohisev ning kõik selle kolm keelt olid enamusele vaatajaist arusaamatud. Siinkirjutaja ei taibanud iiri (või keldi) keelest mõhkugi, leedukeelsest kõnest hakkas tuttavana kõrva „laba diena” ja „gerai”. Kõige raskemini lahti mõtestatav oli „lietuvinglish”, eriti kuna selle puhul ingliskeelsed subtiitrid puudusid. Iiri poeet külastab Leedut ja tutvub selle rahva võitlusega oma keele säilimise eest. Huvitava võrdlusena tõstis üks vaatajaist filmi lõppedes esile olukorra, kus leedulased kasutasid ära katoliku kirikut oma keelevõitluse huvides. Samal ajal iirlased – samuti valdavalt katoliiklik rahvas – on lasknud oma kirikul muutuda ingliskeelseks. Nende keele säilimine on tõsiselt ohustatud.

Piret Noorhani tänas aktusekõnelejat Triinu Perti lillekimbuga, koosolijate tugeva aplaus toetuseks. Mõttevahetus jätkus traditsioonilise kohvi ja kringli juures.

Märkmed: