Nii emotsionaalselt ja tabavalt iseloomustas Piret Noorhani eelmisel pühapäeval Tartu College’is toimunud emakeelepäevaüritusel oma kõnes eesti keelt. „Kas meie ilus, maheda kõlaga keel on ka sinu kodu?“ küsis ta, andes järelemõtlemisainet igale kuulajale.

Küllap on Torontos palju eesti kodusid, kus eestikeelseid sõnu lükitakse ingliskeelsete sekka n-ö jutujätkuks või parema puudumisel, kuid meie emakeelel pole seal keskset kohta. Eesti keele rääkimine on mõistetavalt muidugi suur pingutus neile, kelle mõttetegevus kulgeb inglise keeles.

Eesti suurmees Villem Reiman, kelle 150. sünniaastapäeva TC-s samuti sel üritusel tähistati, on öelnud, et kui mõni teine keel saab eesti kodus valitseva koha, heidetakse emakeel sellega kolikambrisse. Prof. Jüri Kivimäe tõi oma ettekandes selle kohta huvitava näite: Reiman keelas oma kadakasaksast ämmal kõnelda kodus saksa keelt.

Tänapäeval võib aga olla isegi suuremaks ohuks keele hiiliv risustumine, millele president Toomas Hendrik Ilves juhtis tähelepanu emakeelepäeval peetud kõnes Vastseliina Gümnaasiumis. Ta taunis võõrlaenude kasutamist ning soovitas mõelda, kuidas luua uusi eestikeelseid sõnu. „Et keel oleks kestev, kaunis ja kestlik,“ ütles ta. Muide, „kestlik“ (inglise sõna sustainable tõlkevaste) on uhiuus sõna ja pärit presidendi algatusel mullu toimunud uute sõnade leidmise võistlusest „Sõnaus“.

14. märtsil, Kristjan Jaak Petersoni sünnipäeval, tähistatakse Eestis ametliku riigipühana 1999. aastast alates emakeelepäeva. Selle idee autoriks ja eestvedajaks on Sonda kooli endine õpetaja Meinhard Laks. „See päev, mis tuleb nädal enne kevade alguspäeva, on emakeelepäev. Õhus voogab uut värskust. Et kalendris langeb emakeelepäev ühte Kristjan Jaak Petersoni sünnipäevaga, on olnud meie valik. Valisime oma lootuste kandjaks eesti juurtega mehe, kes mitut (vähemalt 16) võõrkeelt osates nimetas ennast maarahva laulikuks,“ kirjutab keeleteadlane Helju Vals 14. märtsi Postimehes. Kuidas küll polüglott Kristjan Jaak Peterson suutis jääda truuks eesti keelele? Kas teised keeled teda seejuures ei häirinud ega kummitanud? Nähtavasti pidas ta emakeelt kõige tähtsamaks, oma vaimseks koduks. Olgu ta meile sellega eeskujuks.

Eestlastena identifitseerime ennast just emakeele kaudu – see ongi meie vaimne kodu, kus elab piltlikult perekond, keda seovad ühised taotlused, eesmärgid ja sama nimi.

Eestis muretsetakse selle üle, et kuigi kodudes räägitakse eesti keelt, panevad paljud vanemad oma lapsed õppima ingliskeelsetesse koolidesse. Teame hästi, mis sellega kaasneb – eesti keel kaob siis kodudest ja hääbub ajapikku. Ingliskeelse hariduse saanud lapsed ei pruugi leida enam mingit põhjust eesti keele kestlikkuse säilitamiseks. Aga nagu Piret Noorhani ütles, just [eestikeelses] koolis pannakse alus eestlase vaimsele kodule.

Märkmed: