Äsja oli Tartusse lodjakoja juurde kogunenud rahvast nagu murdu uue lodja vettelaskmist vaatama. Ümmargune tõrvalõhnaline päevakangelane ise kõhutas esialgu koja katuse all ja lubas pikka ritta võtnud uudistajad mööda redelit ronida oma sisemust uurima.
Pärast teist ilmasõda pole Baltimaades ehitatud ühtki nii suurt puust laeva. Kogu Euroopaski pole ühtegi seda tüüpi laeva.
Ehituseks sada mändi Tegelikult kuulub äsjavalminud lodi väikeste kilda, tal on pikkust 12 ja laiust seitse meetrit. Ehitamine maksis poolteist miljonit krooni ja selleks kulus sada mändi.
Teadaolevad suurimad lodjad olid isegi kuni 35 meetri pikkused.
Oodata tuli päris kaua. Selle aja sees jõudsid moodsate mootorpaatide omanikud jõge mööda publiku ees uhkeldamas ja trikke tegemas käia, kohale tuli ka tudengite tünnsaun, kust uljamad saunalised karastavaks supluseks koguni Emajõe jahedatesse voogudesse hüppasid.
Neid, kes lodja vettelaskmist oodates kahtlesid, kas selline ennenägemata ümmargune asjandus ikka vee peale jääb, oli rohkem kui küll. Kui aga lodi lõpuks tuhandete inimeste kaasaelamisel vette lasti, seisis ta seal kindlalt nagu ühele kuuesaja aastase ajalooga sõidukile kohane.
Nimeks sai Jõmmu Järgnes ristimine. Nimekonkursile oli laekunud 605 pakkumist. Neist paremateks tunnistati Amanda, Pigilind, Jõmm, Katariina Jee, Lennu, Ott, Punnpepu, Vesi Roosi, Aale, Emma, Linda, Tuule, Berta, Lora ja Adele. Lodjakoja auliikme Jaan Krossi abil tehti lõplik valik. Lodja nimeks sai Jõmmu.
Lodjakoja eestvedaja, noor Tartu geograaf Priit Jagomägi rääkis, et maikuu jooksul loodetakse saada kõik reisijateveoks vajalikud load. Äripäeviti on plaanis hakata tegema pikemaid sõite Tartust kaugemale ja siis väljub lodi koja juurest, sest purjede langetamine sildade alt läbipääsemiseks on tülikas. Nädalavahetustel võetakse ette lühikesi lustreise Tartu südalinnast ööklubi Atlantis eest. Juulikuisteks hansapäevadeks tahetakse aga tuua Venemaalt kohale kaubakoorem nagu ennemuistsetel aegadel, mil lodi ei olnud eksootiline turismiobjekt, vaid asjalik kaubaveok.
Ümmargune kõige kindlam Lodja sõidukindlusest rääkis Priit Jagomägi ülivõrdes. „Ümmargused laevad ongi kõige kindlamad, nemad ei lähe kunagi ümber. Tegime Jõmmuga katse. Panime kakskümmend inimest teda kõigutama ja ühest servast teise jooksma. Isegi ilma ballastita lõi lodi vaid vaevu kõikuma.“
Just hea vee peal püsivus on kummalisel kombel ka üks põhjus, miks lotjasid enam peaaegu üldse alles ei ole. Kui teised laevad põhja vajusid, jäi lodi ikka vee peale hulpima, kuni lained ta kaldasse lükkasid. Seal lammutasid rannaelanikud laeva aga kütteks.
Lodjakojas mõeldakse tõsiselt siseveeteede muuseumi avamisele. Uue ja suurema lodja ehituseks läheb aga õige pea.
