Sest pole midagi, et maikuu seisab kalendrilehel, märtsi nägu peas, ja koonerdab soojade ilmadega nigu oleks tal kahju neid ristirahvale jagada, et omal kallilt käes. Ema süda on nii soe, et sulatab anged ja äävitab allad. Üks kord aastas peaks igaüks seda endale meelde tuletama ja aru saama, et eadus ei ole maailmast kadund. See oli tark inime, kes emadepäeva välja mõtles.

Kui mina põngerjas olin ja külavahelise tee tolmu sehes ülesse kasvasin, siis ei old meie majas nisukest kommet, et ema oleks mulle jõuluks vai sünnipäevaks midagi kinkind, külalisi kutsund ja last meil paartit pidada nigu nüüd tehasse. Vahel küpsetas sünnipäeva ommuku pannkooke, see oli suur maiusroog. Aga kui ma esimese palava tüki kassile antsin ja naersin, kui kiisu seda käpaga mööda tuba loopis ja sedaviisi maha jahutas, et süia saaks, siis sain emalt võmmu kukla, et „juba viis aastat vana ja ikke veel nii loll“. See oli suur tunnustus.

Vitsa ja roovikuga oskas ema ästi ümbre käia, need olid tema lapse kasvatamise vahendid, ja mina oskasin neid peris ästi välja teenida. Energiat oli kontides palju ja kes seda kõike siis mõistlikkude asjade peale kulutada raatsis. Vahel mõtlen, et kust ema küll lapse karistamiste vahelt nii palju aega leidis, et perele ju pudulojustele süia teha, kududa, kedrata, peenraid rohida ja mis kõik veel.

Aga kui ma katkise pudelipõhja peale astusin, kuda ta siis mu talda puhastas ja pesi ja marlega mähkis, endal irm silmis, et äkki lapse aav läheb pahaks! Kuda ta tee- ja paiselehega oskas kõik muhud ja kriimud ära arstida ja kuda ta kardinat oolega akna ees oidis, kui mul särlakid olid, ja kuda ta mind peavaluga kooli ei last minna. Vata siis ta oli jusku üks teine inime, nigu väljaõppind alastaja õde, pehme ja oolitseva käega. Mõtlesin, et miks ta alati nisuke ei ole. Nüüd saan aru küll, kuda tema kah mõtles, et miks poiss alati nii kuss ja rahulik ei ole. Õigus tal oli – nigu tervis käes, nii tulid koerustükid jälle meelde ja kõik oli vaja tagantjärgi tasa teha, mis aiguse ajal tegemata jäi.

Kui mul koolitunnistuse peal mõni inne kehvavõitu oli, siis ta ikka pragas ja kurjustas kah, aga kui naabrinaistele mu tunnistust näitas, siis juhtis ikka tähelepanu parematele numbritele, ise kangeste uhkust täis. Ega ta seda minu nähes ega kuuldes ei teind, aga mul oli see nuka tagast piilumise ja kõrvakikitamise kunts kah ikke peris selge, ega ma pold kesa pealt korjatud.

Kokkuvõttes on asi nii, et mul oli ea ema. Tema, õnnis ing, on nüüd juba ammu inglikoori esimene tiiskant. Ja kui vikerkaar vihmaviduse ilmaga ennast üle taeva laotab, siis on sellel tema kootud kirjad sehes, keski teine neid värvisi nii ilusti kokku panna ei oska. Kui mõni noorem inime juhtub seda lugu lugema, kel ema veel elus, siis uskuge mind – teie kõigi emad on samasugused. Ärge unustage talle sel tähtsal päeval lilli anda.

Märkmed: