Ajalugu on põhjatu varasalv, millest on võimalik ammutada palju erinevusi,sarnasusi ja õpetlikku. Kõige huvitavam ajaloo juures on see, kui palju saab erinevatest ajastutest tõmmata paralleele tänase päevaga. Varasema ajaga on mõneti sarnased nii sotsiaalsed suhted, ühiskondlikud mustrid, inimeste käitumine kui probleemidki. Seetõttu on nende uurimine emotsionaalset väärtust pakkuv ja hariv. Võrreldes paljude ümberkaudsete maakoolidega ei ole Elva kooli ajalugu kuigi pikk. Sellest hoolimata on kool oma ajaloo jooksul näinud erinevaid riigikordi, asunud mitmetes majades ning olnud tunnistajaks erinevate ajastute meelsusele ning inimestele.
Peale raudteejaama valmimist 1889. aastal hakkas Elva rahvaarv jõudsasti kasvama, ületades 1912. aastaks juba 400 piiri. Selleks ajaks oli Elvas ühe õppeaasta töötanud Tamsa algkool, osale Elva õpilastest andsid õpetust eraõpetajad, osa neist käis ümberkaudsetes koolides Tõraveres, Tamsal, Udernas. 1912. aastal hakkasid Elva elanikud taotlema kohaliku kooli asutamist. 1912. aasta lõpul tehti Elva kooli esimesele juhatajale Jaan Linsile (Lindsi) ülesandeks leida koolile sobiv maja ja valmistada eelarved. Suurte sekelduste järel õnnestus J. Linsil leida ruumid Karl Vasara eramajas, kahekordses puumajas tollasel Koidu tänaval. Pooleliolev maja ehitati kooli tarbeks lõpuni. Ruumid mahutasid sada õpilast. Ruumipuudusel oli Tuletõrje Seltsi majas väiksem tuba II korrusel kooli tarvitada.
Elva algkooli otsene eelkäija – Elva ministeeriumikool - avati 14. septembril 1913 (vana kalendri järgi 1. septembril). 28. oktoobril 1913 algas õpilaste registreerimine, kahel järgneval päeval olid õpilaste vastuvõtukatsed ning 1. novembril 1913 algas õppetöö. Algselt kahe aastaga alghariduse andva kooli õppeaeg pikenes peagi viie, siis seitsme aastani. Kuna kooli ülalpidajaks oli algselt Vene Keisririik, oli kooli õppekeeleks 1917. aastani vene keel. Jaan Linsi juhatas kooli 1919. aastani.
Eesti iseseisvuse algusest muutus Elva algkool 6-klassiliseks algkooliks. Neli aastat (1923 – 1928) töötas koolis lisaklass, sellest kaks aastat aiandus–täiendusklassina. Suurim õpilaste arv - 322 - oli 1924/1925. õppeaastal, üldiselt püsis see aga 250 ringis.
Elva algkooli õpetajad (Kaarel Liping, Johannes Luo, Aleksander Kepp, Aleksander Bender ja Johannes Lang) ja õpilased 1937. aasta kevadel.
1921. aasta septembris võttis Elva algkooli enese ülalpidamisele Tartu maavalitsus, 1923. aasta septembris läks see kohustus üle Elva alevivalitsusele.
1923. aasta novembris andis Tartu Maakonna Valitsus koolile õiguse teha Uderna postimajas remonti ja ehitada hoonele peale teine korrus. 25. aprillil 1924. aastal teostati postijaama ümberehitus, mis läks maksma 3950443 marka. Sellest summast moodustas 3 miljonit marka riiklik laen. Sarkastiliselt kirjutab koolimaja ehitamiseks võetud summadest tundmatu autor: “Koolimaja lõi küll alevi kassale maru augu sisse: kooli rästa alla panek läks üle kahe miljoni, kaasaarvatud annakud ja väljakud tagaukse kaudu. Ja nüüd see auk võib aigutada 1960. aastani. Seks ajaks jõuab ehitis kindlasti vaatamisväärseks varemeks variseda, mis tõmbab turiste igast ilmakaarest.” Selgituseks võib lisada, et 1924. aasta sügisel maksis 1 kuldkroon (so 0,403226 grammi puhast kulda) ligikaudu 110 marka. Ühistegelised Uudised kirjutas 3. oktoobril: „Eesti Panga ringkondist kuulub, et lootust on marka tõsta krooniga loomulikku vahekorda, s. o. 1 kuldkroon 100 marka ning seal püsivana hoida, kui ettenägemata vapustusi ei tule. Sellega, et kord langema hakanud marga väärtus uuesti oma hinda tõsteti, on päästa suudetud arvamata rahva varandused. Üksikud, kes riigi laenude varal elasid, on küll tublisti pigistada saanud, aga suure hulga varandus on hoitud.“
Kuigi remont oli veel pooleli, toimus uue koolimaja pühitsemine ja avamine toimus 16. novembril 1924. aastal. See kuupäev on jäänud tänaseni Elva kooli sünnipäevaks. Elva algkooli õpilaste kasvatuses oli õppetöö kõrval suur rõhk rahvuslikul kasvatusel ning käsitöö oskuste õpetamisel. Koolis tegutses mitmeid ringe. Elva noorkotkaste rühm asutati kooli juurde 1930. aastal. Noorkotkaste rühma vanakotkaks oli toonane koolijuhataja Johannes Lang, kes oli ühtlasi ka haukapere vanahaukaks. Kodutütarde rühm asutati Elva algkooli juurde 10. mail 1932. aastal õpetaja Anna Aimre juhatusel.
Kuna alevil puudusid tihtipeale rahalised võimalused kooli õppeabinõude muretsemisel toetada, nägid õpetajad suurt vaeva korraldades rahasaamiseks pidusid mitmesuguste lõbustustega, mille tuludest koolile õppevahendeid muretseti. Tihti toimus koolis ka mitmesuguseid peoõhtuid näidenditega, kirjandus ja luuleõhtuid, kooli ja laulupidusid. Elva algkooli ruume kasutasid oma pidudeks ja üritusteks mitmed teisedki organisatsioonid, kellelt kooli ruumide kasutamise eest ilmselt tasu ei nõutud. Küll tuli neil täita muid kooli poolt esitatud tingimusi, näiteks kooli klaveri kasutamisel tuli maksta klaveri hooldamise eest.
Elva algkooli õpetajad olid laialdase silmaringiga pedagoogid, kes suutsid vajadusel anda erinevaid õppeaineid. Enamik neist olid väga aatelised inimesed, kes toetasid õpilastes isamaa armastuse kasvatamist. Noorkotkaste ja kodutütardega tegelemise eest autasustati mitmeid õpetajaid Kotkaristiga; eeskujuliku erialase töö eest Eesti Punase Risti teenetemärgiga. Elva algkooli õpetajaskonnast käisid läbi mitmed hiljem ka muul alal tuntuks saanud inimesed nagu näiteks Ernst Idla, Eduard Oja, Meeme Mälgi, Nelly Toiger, Kusta Martinson, Johannes Luo ning mitmed teised. Peale 1940. aastat paljud neist represseeriti, surid Siberi vangilaagrites või olid sunnitud Eestist lahkuma.
Kirjastusel Ignis Fatuus on koostamisel Elva algkooli ajaloost dokumendikogumik kolmes osas, toomaks lugejani mitmeid seni avaldamata materjale kool ajaloost. Kogumiku põhisisuks on koolijuhataja Johannes Langi koolipäevik mis kajastab sündmusi Elva algkoolis 1940. aastani ning Elva algkooli pedagoogika nõukogu protokollid aastatest 1928 – 1940. Neid kahte mahukat allikat täiendavad erinevad materjalid paljudest Eesti mäluasutustest ning mitmetest erakogudest. Dokumendikogumik on kavas avaldada kolmes osas, neljas köites.
Kuna Elva algkool oli tüüpiline tolleaegne algkool, tuleb selle kooli ajalugu kajastavatest allikmaterjalidest esile tavalise 20. sajandi alguse algkooli eluolu. Seepärast on dokumendikogumikus publitseeritavad arhiiviallikad oluliseks täienduseks nii Elva algkooli ajaloo kui ka üldisemalt algkoolide tegevuse mõistmiseks Eesti haridusajaloos. Seni on trükist ilmunud dokumendikogumiku I osa, mille põhiallikaks on Elva algkooli juhataja Johannes Langi isiklik koolipäevik. Teine osa toob lugejani Elva algkooli pedagoogika nõukogu protokollid aastatest 1928 – 1940, mis kirjeldavad värvikalt kooli igapäevaelu ning õpetajate tööd koolis ja väljaspool kooli. Suure osa Elva algkooli pedagoogika nõukogu protokollidest võtavad enda alla kooliõpilaste nimekirjad ning nende järgmisesse klassi üleviimise otsused, mistõttu võiks teine osa erilist huvi pakkuda suguvõsauurijatele. Planeeritavas kolmandasse ossa soovime koguda teisi seni avaldamata Elva algkooli ajalugu puudutavaid dokumente erinevatel teemadel, sealhulgas võimalikult palju õpetajate elulugusid ja pilte.
Paljude õpetajate kohta on infot erinevates mäluasutustes. Raskem on leida materjali nende õpetajate kohta, keda elu paiskas kodumaalt eemale.
Meie teada emigreerusid Eestist õpetajad: Meeme Mälgi, Arthur Paal, Harald Trees, Ernst Idla, Helene Oja, Helmi Telling ja Jaan Linsi. Neist vaid Meeme Mälgi kohta on tänu tema perekonnale piisavalt andmeid, teistest oluliselt vähem.
Oleksime äärmiselt tänulikud, kui aastani 1940 Elva algkooliga seotud inimesed või nende järeltulijad saadaksid meile oma mälestusi, fotosid (piisab skänneeringust) või infot Elva koolis õppinud või tegutsenud inimeste edasise saatuse kohta.
