Nädala portree Jaan Schaer on olnud Jõekääruga seotud varasest lapsepõlvest alates ja jõudnud sinna ringiga tagasi. Nimelt elavad Jaan ja ta abikaasa Maimu seal täisajaliselt alates 2002. aastast, kui Jaan Toronto Politseist pensionile läks. Samal aastal valiti ta ka Jõekääru Krundiomanikkude Seltsi esimeheks ning vaevalt nad enam Torontosse tagasi kolivad.
Schaeride pere seotus selle paigaga ulatub aga aastasse 1952.a., kui Jaani isa Valter ja veel kaks eestlast — hr.-d Varep ja Kõva — hakkasid otsima eesti lastele suvelaagri pidamise kohta, et hoida üleval eesti keelt ja kultuuri. Nii ostetigi üks talu ja seda ümbritsev maa-ala ning 1953.a. toimus esimene laagrisuvi. Suvekodu maa suurusega 50 aakrit oli keskel, ümber oli 160 krunti; üldalade maadeks, mis oli kasutamiseks nii suvekodul kui Krundiomanikkude Seltsil, oli 160 aakrit.
Jaan oli esimese laagrisuve ajal 1953.a. 5aastane, ta oli seal kasvandik kuni 17. eluaastani ja seejärel kasvataja.
Schaeride perel oli seal krunt, kus peal väike maja ja kaev. 1975.a. läksid sinna päriselt elama Jaani vanemad, kui isa siirdus pensionile. Tänaseks pole Valter ja Endla Schaer enam elavate kirjas, kuid nende põhjalikult ümberehitatud majas Jõekäärul elavad Jaan ja Maimu, tundmata puudust igapäevasest linnaelust. Maja on ehitatud ümber väga mugavaks ja talvekõlblikuks, lisaboonuseks igapäevane loodus, aeg-ajalt nähtavad metsloomad, kelle hulgas isegi kuulus Jõekääru karu, keda Torontos ehk rohkemgi kardetakse kui kohapeal.
Jaan Schaer on lõpetanud Toronto Ülikooli sotsioloogia alal, olles alkoholi ja narkootikumide probleemidega tegelev nõunik. Samuti oli ta saanud koolitust nende probleemidega inimeste võõrutusravi alal. Ta töötas aastaid Toronto Politsei juures, olles politseinike ja nende peresid abistava programmi juhataja. Programm seisnes näiteks psühholoogilise abi pakkumises nii kriisiolukordades kui igapäevatöö puhul. Varem oli Jaan töötanud sama programmiga tolliametis, olles ise selle rajajaks; ja Toronto Politseis asutas ta sama programmi 1985.a.
54aastaselt otsustas ta aga pensionile siirduda ning siis avanes elus hoopis uus lehekülg. Muutus nii elukoht kui ka tegevusalad ja rahulikust pensionipõlvest polnud juttugi. Ta sai oma õlule juba mainitud kohustused Jõekääru Krundiomanikkude Seltsi esimehena; samuti hakkas koos Valdeko Novekiga võrkpalli vahekohtunikeks Ontario võrkpalliühingu mängudel kesk- ja algkoolides. Lisaks on ta olnud kolm aastat Udora Community Hall’i juhatuses.
See pole aga kaugeltki kõik — Jaan on Eesti Golfiklubi Ontarios juhatuse liige, olnud ka esimees; korraldatakse golfiturniire. Samuti töötab ta mängijate abistajana Mill Run Golfiklubis, mis on ka eesti mängijate koduväljakuks.
Aeg-ajalt peab Jaan Kanada valitsuse töötajatele loenguid pensionilemineku psühholoogia teemal, tutvustades omaenese ja teiste kogemusi.
Ja sellega ei piirdu sugugi selle noore pensionäri tegevus — möödunud aasta detsembris ostis Jaan osaluse firmas BGS Intertrade, esindades Kanadas Saku õlut jt. Euroopa tooteid. Saku õlu on esindatud juba enam kui 100 Ontario alkoholipoes ning firma on olnud ka sponsoriks mitmetel eesti üritustel, millest kõige hiljutisem Jõekääru Jazz.
Nii kinnitab Jaan, et tööl käies jagus vaba aega kindlasti rohkem kui nüüd. Hiljuti lisandus talle veel üks uus ühiskondlik ülesanne: nimelt valiti ta EKNi liikmeks. Pikka aega on ta olnud aktiivne liige ka korp! Rotalias.
Ka Maimu ja tema perekonna ühiskondlik tegevus on aukartustäratav. Pärit on ta aga hoopis Seedriorult — ta vanemad tegutsesid seal algaastatest saadik. Maimu ema Mahti Mälberg oli 30 aastat Seedrioru peaperenaine, isa Ants tegi seal palju vabatahtlikku tööd. Tegelikult elasid nad küll Hamiltonis, kuid Seedriorul veedeti kõik suved.
Sündinud on Maimu Inglismaal, kuhu ta vanemad sõjakeerises olid sattunud. Jaan on sündinud Shveitsis. Kanadasse saabudes oli Maimu 6-kuune, Jaan aga 3-aastane; hiljem selgus, et nad olid Halifaxist Torontosse sõites olnud sama rongi peal.
Kuna Maimu suved möödusid Seedriorul, on igati loogiline, et ta oli algul laagris kasvandik ja hiljem kasvataja. Ühiskondlik aktiivsus jätkus täiskasvanuks saades: ta oli TES Lasteaia juhatuses viis aastat, millest kaks aastat esinaine; samuti Toronto Eesti Naisseltsi juhatuses 10 aastat, millest neli aastat esinaine.
Maimu ja Jaan abiellusid 1974.a., elasid algul Torontos ja hiljem Mississaugas. Neil on kaks poega — Daniel (sünd. 1978), kes töötab diplomaadina Eestis ja Mihkel (sünd. 1979), kes on majade ehitaja Markhamis. Ka pojad on maast madalast mõlema laagriga seotud olnud: Daniel alustas Seedriorul ning oli hiljem ühe suve Jõekääru laagri juhataja.
Perekonna suvekoduks kujuneski hiljem rohkem Jõekääru, kus nad korraldasid aastatel 1983—88 suviseid spordilaagreid, kus Jaan oli juhataja ja Maimu perenaine. Ühel aastal osales seal 135 inimest. Kõik tegutsesid vabatahtlikult — tubli grupp isasid-emasid, kes pühendasid oma aega selle heaks, et eesti noortel oleksid paremad spordioskused.
Maimu tööalane karjäär kulges Kanada valitsuse juures, kus ta oli personaliosakonna juhataja, hiljem tegi sama tööd ühes eraettevõttes. Pensionile otsustas ta jääda 2003.a., aasta hiljem kui Jaan. Aga ega temagi rahulikku noore pensionäri põlve pea — hiljuti asus ta tööle Valhalla reisifirma juures reisikonsultandina. Lisaks Eesti, Skandinaavia jm. reisidele oskab ta hästi soovitada ka Mehhikot, kuna selle maa on nad Jaaniga põhjalikult läbi rännanud. Üheks huvitavaks töölõiguks on ka golfireiside korraldamine, ideeks on 2009.a. Yucatanis läbi viia Kodu- ja Välis-Eesti vaheline golfiturniir. Ja peale 2009.a. laulupidu korraldada golfiturniir Eestis.
Maimu kõige suurem ühiskondlik töö on aga presidendi amet York Region’i Alzheimeri Ühingus. Seda tööd on ta oma ema mälestuseks teinud juba kolm aastat.
Jõekäärul elab aastaringselt umbes 50 peret, kellest umbes pooled eestlased. Majad on ümber ehitatud tänapäevaseks ja läbisaamine kõikide vahel on hea. Maimu ja Jaani kinnitusel on ka seal elavad teiste rahvuste esindajad väga eestimeelsed ja igati huvitatud selle koha säilitamisest ja heast käekäigust.
Ja selliseid noori pensionäre — kuigi sõna „pensionär“ kõlab nende puhul väga veidralt — nagu Jaan ja Maimu on seal umbes tosin; enamik neist käib osaajaga tööl, teeb midagi vabatahtlikult ja tegutseb ka Jõekääru heaks. Nii et see paljude jaoks nii armas paik on igati heades kätes.
Tänavu lõid Schaerid kaasa Jõekääru Jazz’i läbiviimisel ja tunnevad suurt rõõmu, et noorem generatsioon võttis nii aktiivselt osa — ei see eestlus kao siit maalt niipea veel kuhugi!
