Eks elu ise õpeta. Nii ütles vanaema, kui lapselaps elutargast ja heast nõuandest hoolimata mõtlematu teoga hakkama sai.

Omaette küsimus on, missugune nõuanne on ajakohane ning hea. Seda, mis toimub USA parlamendis, nii senatis kui ka esindajatekojas, ei saa võrrelda keele veristamisega kui laps - hoiatusest hoolimata - limpsis talvel külma rauda. Lapse vabandus on elukogemuse vaegus. Parteiline patiseis parlamendis tähendab mälupuudust ning mõistlikkuse eiramist, mida on raske vabandada. Konservatiivne ajakiri The Economist nimetab olukorda idiokraatiaks.

USA seaduseandjaid kollitavad probleemid on kõigile selged. Esimesel kohal on hetkel majandus, tööpuudus, eelarve defitsiit, riigivõlg. Möödunud aastal moodustatud „superkomitee“ – kuus senaatorit ja kuus esindajatekoja liiget — ei leidnud ühist keelt. Nurjumise vältimiseks deklareeris superkomitee alguses, et nurjumise puhul jõustub sekvesteerimine, mis tähendab kõikehaaravat 1.2 triljoni suurust eelarve kärpimist aastal 2013. Kokkulepe sai hüüdnimeks vastastikune enesetapuleping. Demokraadid nõustusid heaoluprogrammide kärpimisega, vabariiklased kaitsekulutuste vähendamisega. Kõik selle nimel, et garanteerida pikaajalist stabiliseerimist. Garantii ise on hävitava iseloomuga. Kollitab ka aastakümmend tagasi tehtud seadus, mis drastiliselt alandas tulumaksu. Seadus ise oli petlik, lubades kümme aastat hiljem taastada endised tulumaksumäärad. Aastal 2013 tõusevad tulumaksumäärad. Majanduskriisi lahendamisele viskaks see kaikad kodaraisse.


Majanduspoliitiline lahendus on selge: kriisiolukord nõuab lühiajalist stiimulit, pikemas perspektiivis kulude ohjeldamist ning tulumaksureformi. Vabariiklaste kategooriline keeldumine teha mööndusi tulumaksupoliitikas oli süüdi superkomitee läbikukkumises. Nüüd on paanika: sekvesteerimine lõikaks armutult ka kaitsekulutusi. See on vabariiklastele vastuvõtmatu. Nii kuuluksid kärpimisele ainult sotsiaalsfääri kulud. Vastastikune enesetapuleping oleks üles öeldud, ohvri peaksid tooma ainult demokraatide soositud programmid. Lahendamine või lahendamata jätmine toimub pärast valimisi novembris, aga enne, kui uus parlament ametisse astub 2013. a jaanuaris. Kurb, aga tõde, et majandusajaloo õppetundidest pole õppust võetud. Ikka väidavad vabariiklased, et majanduskriisi lahendaks riigi väljaminekute kärpimine ning tulumaksu alandamine. Need pole aidanud majanduskriisi lahendada ei USAs ega Euroopas.

Vabariiklased ja nende toetajad/niiditõmbajad Wall Street’il pole õppinud ka finantskriisi õppetunnist. JPMorgan Chase panga hiljutine fiasko tuletisväärtpaberitega näitas, et USA panganduses pole suurt midagi muutunud. Riskeerimine käib edasi vanas vaimus. Suurpangad teavad, et kui kordub katastroof, tuleb valitsus jälle appi. Võideldakse seaduste ja regulatsioonide vastu, mis pidurdaks suurpankade üliriskantseid tehinguid.

Konservatiivsuse üks põhimõte Ameerikas oli ettevaatlikkus riigi fiskaalpoliitikas: siht oli enam-vähem tasakaalustada väljaminekud ja sissetulekud. Midagi läks kardinaalselt viltu, kui äärmuslased said vabariiklaste parteis juhtiva rolli. Esmakordselt Ameerika ajaloos peeti sõdu, mida rahastati ainult välisvõlaga. Selle asemel, et osagi sõjakulust maksudega rahastada, alandati tulumaksu. Rakendati väga kulukas ravimihüvitis, küsimata kuidas seda rahastada. Seletati, et riigivõlal pole suurt tähtsust, et Hiinal pole suurt valikut, kuhu oma dollarid investeerida. Praegu on suur kemplemine, mille arvel tervishoiukulutusi vähendada. Äärmuslased süüdistavad, et valitsus ei toimi. Nad võiksid vaadata peeglisse.

Märkmed: