Elu läheb alati edasi
Kultuur 11 Jan 2015  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Pole aimugi, kui kaua Eerik Purje on tegelenud elulugude kogumisega, nende jäädvustamisega, mille käigus nimetades neid talletamisjärgselt eraldi lahtikirjutades kui elu lugu. Mälestuste trükimustas avaldamine - nii läbielanud inimeste sõnades kui oma lisatud tähelepanekutega – on tehtud kõikide eestlaste huvides, vaatamata elukohamaale. Sest autor leiab, et terminid välis- ja kodueestlane kipuvad rahva ühtekuuluvust halvama.

Aastal 2013 ilmunud „Hingenälja” eessõnas rõhutab Purje kahte olulist asja. „Eestlaste individuaalsus on nende suurim jõud ja ühtlasti suurim nõrkus.” Ta lisab samas oma soovi, et Eestis ilmunud raamatu lugeja näeks selles „käesirutust kodueestlastele.” Teose kaante vahele leidub kaheksateistkümne eesti naise ja mehe käest kogutud lugu, mida ühendab fakt, et valdav osa nende eludest oli/on olude sunnil veedetud sünnimaast kaugel.

Möödunud aasta lõpus jõudis Kanadasse Purje värske elu lugude kogumik, „Elukanga karmid mustrid”, mille esitlus toimub 14. jaanuaril Tartu College’is. Kui „Hingenälg” oli autori poolt seatud kronoloogilisse järjekorda – st jutustaja vanuse järgi – siis uues raamatus seda malli pole ta jälginud, kindlasti saame seletust miks seekord nii raamatu esitlusel. Mõlemad lähenemised on lugejale sobivad, õieti ei saakski elulugude kirjapanekuga mingit reeglit jälgida. Vist olulisim määraja on see, et Eerik Purjel on luubi all oleva inimesega pea alati pikaajaline sõprus, relvavendlus või tutvus. Ainus, kellega kirjanik pole silmitsi kokku puutunud, on Eestis elav mees, kellega aga on ühiseid tuttavaid, sõpru, ning temaga on üle lombi kõnetraadi kaudu palju räägitud. Nii saigi ühendus ja hilinenud relvavendlus sõlmitud, elu loo raamatusse raiumine.

Teatud vanuses Torontos – või Austraalias - elavale lugejale on nii mõnigi, kelle mälestuste põhjal on Purje pununud paeluvad lood, tuttav. Kõik pole nö silma paistnud, on neid, kes on tagasihoidlikult, rahulikult oma elu elanud. Meeldiv oli ühe sellise inimese lugu lugedes tajuda autori mõttelendu, kes leidis jutustaja silmadest lauseid, mis kinnitasid, et mis räägitud, on ka teistele edasi rääkimiseks, kirjapanekuks, aga see, mis mäletaja hinges on jääb talle, autorile seda ta ei anna… Tutvustajal pole, muide, siin tarvis üht või teist elulugu esile tõsta. Tuleks hoopis täheldada, et iga inimese eluteekond väärib, nagu autor hästi aru sai, alul kuulamist, siis kirjutamist, järgnevalt lugeja sellese süvenemist.

Mõlemat raamatut tuleks kätte võtta soovitusega. Nimelt nende mõju on tugevaim siis, kui elu lugudesse sukeldutakse ühe kaupa, mitte ridamisi, üksteise järel. Mitte ainult ei võimalda selline lähenemine inimesi lugejana natuke tundma õppida, aga just sedapidi saab põhjalikult kaasa elada jutustaja elu rõõmudele ja vaevadele. Viimaseid on, tänu punaste eest põgenemisele, paraku ohtralt. Pikemates elu lugudes domineerivad just sõja-aastatel, paguluse algaastatel üleelatu. Kuid rõõmud kaaluvad need raskused igati üle. Samuti lubab peatükile keskendumine nautida autori keelepruuki, ta oskust värvikalt, tihti väga hea huumoriga, mäletatu kirjapanekut, lugejat meeles pidades. Võib isegi avastada, et mõnda juttu on juba kuuldud, läbielanu suust. Saab kinnitada, et mõni kaante vahele kogutud lugu vastab sellele, mida enese kõrvad on kuulnud.

Autoril on mõnus, ladus lähenemine. Oskab maitsekalt ka enese arvel nalja visata, seda näiteks kinnitades, et ta ise ei või alati oma mälule kinnitada. Ilmekalt tunnistab ta seda kui on tegemist looga, milles tsirkuselõvi Zappiku ohvri nimi oli talle teisiti kõrvade vahele salvestatud. Purje oskus olla nii küsija kui kaasaelaja, näitab autori sügavat inimlikust ja kinnitab mitmekordselt üle, et nendes teostes on tõepoolest jäädvustatud ühe ajastu lugu.

Sundpagulus, tuli see kas sõjamundris oleku tõttu, vanemate otsuste läbi, või juhustuste keerises, kahtlemata ühendas eestlasi võõrsil. Tänapäeval, taasiseseisvunud Eestiga suheldes – mõni jutustaja neis teostes on saavutanud unelma, südamesoovi ning kodumaale tagasi kolinud – on olemas ainulaadne võimalus aru saada, vaatamata elukohamaale, mida terve eesti rahvas pidi läbi elama. Sellele kinnitudes on Eerik Purje kahe raamatu pealkirjade valik sügavalt läbi mõeldud. Ei olnud kellelgi pidu ega pillerkaar, pigem hingenälg ja karmid olud vaatamata sellele, kas see sündis totalitaarriigi raudse kardina taga, või rabeledes väärika elujärje loomisega võõral maal, võõrastes tingimustest, sundviskes teadagi mitte emakeeles.

Kuna oli arvukalt leida aate- ning mõttekaaslaseid, oli elupaigaks kas Vahtralehemaa, kängurude dominioon või ENSV, siis hoiti alles lootusesäde, et saadakse kaotatu tagasi – vaba Eesti. Purje pingutused igale eestlastele tuua kokku 38 inimese (arvestatud on siin abikaasade ja vendadega, lisaks enese peatüki väärinud jutustajatega) läbielamised pole mitte ainult huvitav lugemine, vaid kuulub oluliselt meie ajalugu hindava rahva memuaarkirjanduse paremiku hulka. Olgu autoril veel jõudu ja jaksu edasi kirjutamiseks, teadagi on selliseid lugusid paljudelgi pajatada. Sest jah, elu läheb alati edasi.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 21 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus