Elu estdocs 08 lainel
Arvamus 31 Oct 2008  EWR
    Trüki   E-post   FB     
IV

On esmaspäeva hommik, tunnen, et Ehatarre ma täna ei jõua: pea on DETSEMBRIKUUMUS’t täis. See polnud küll festivali konkursifilm, aga kummitama ta jäi.


















Õnneks on festivali organiseerijad nõus appi tulema. Edastan allpool ühe korraldaja mulje: „Ehatares läks meeldivalt. Saalis oli 72 inimest, keda tervitasid Roosi Lindau ja moderaator Piret, kes püüdis lehmakauplemise idee ka poliitilisele tasemele tõsta, aga publikut haaras film ja selle mõte: päästa eesti maatõugu lehm.

Eesti lood. lehmakauplemine.

Edasi Dirigendi kõla

Mõistetav, et Tartu Ülikool tellib endale reklaamfilmi, aga ühe muusiku enesereklaam? Film oli pikk ja lõpuks lausa igav.

Ometi jäid Ehatare inimesed pakutuga rahule.

Õhtul olin Eesti Majas, kus keskmises saalis pakuti taas filmi Ilusad inimesed.

Pidades silmas, et Torontos elab 14.000 eestlast, siis nendest umbes 1% kohalviibimine on vast hea näitaja.

Tundub, et film on joosep-tootsilikult „puust ja punane“ ehk silmatorkav. Arutelu ei tekkinud.
Sulg – põhjala koostööfilm.

Korralikult tehtud ajalooline arutlus. Mõnel hetkel meile ehk valus – eestlane jäi üksinda, hoolimata sellest, et olid mingid eelnevad „salalepped“.

Kaunis oli hetk, kus kapten Paavo Loosberg tunnustas Soome admirali 400 eesti mereväelase elu päästmise eest.

Jah, vähe meid on, aga elus püsime. Ka siis, kui tagasivaadete suhtes ei suuda arutelu tekitada. Elame edasi ja vaatame ettepoole.

V

Teisipäeva õhtul pandi vast üks auhinnaraha taskusse. Ja rõõm tunnistada,et Toronto eestlase taskusse.

Filmi kavatseti näidata keskmises saalis, aga kogunevat rahvahulka arvestades viidi sündmus käigult suurde saali. Publikus domineerisid noored.

Ei suuda küllalt kiita estdocs.08 korraldajaid: pealtnäha märkamatud, viisakad ja täpselt oma asju ajavad. Meie ühiskond peaks neid inimesi kuidagi suure armastusega ära märkima.

Omaette fenomen on Marcus Kolga, kes tagasihoidlikult naeratades teeb suuri asju. Tuletagem meelde: kõigi estdocs’ide info- ja reklaamtrükised on temalt, Marcuse dokfilm vanaisa Gulagi-kogemustest on meil kõigil meeles ja nüüd uus film – Gustloff’I uppumine“.

Ega keegi meist austa ega armasta II maailmasõja initsiaatoreid – Stalinit ja Hitlerit, ometi on oluline teada ja fikseerida nende kuriteod. Tulevaseks tarkuseks.

GUSTLOFFi pardal oli 10.000 sõjapõgenikku, põhiliselt naised-lapsed, neist pääses tuhatkond. Relvi ega relvakandjaid laeval polnud.

Piraat, allveelaeva S-113 kamandaja, oli vangilaagrist välja lastud tingimusel, et elu päästmiseks tuleb tal tekitada sakslastele võimalikult rohkeid inimkaotusi.

GUSTLOFFi pihta lasti neli torpeedot, 3 tabasid, üks takerdus laskeseadmes. Vene värk jääb vene värgiks. Filmis esinev Venemaa muuseumimees teab tunnistada, et S-113 arvele on kantud ca 15.000 inimelu.

Marcus on üles otsinud „asjatundjad“ mõlemalt poolelt ja fikseerinud nende meenutused. Hea ja professionaalne töö. Veelgi parema tulemuse saavutamist on veidi takistanud filmi liigne pikkus. Ja seda võib mõista: kogutud materjali hulk on kõnekas ja filmi kokkuseadjale iga leid armas.

Ka MOERO uputamine ootab oma filmi. Las meie taastatud vabariik kosub, lugu tuleb. Inimeseks olemine ja inimeseks jäämise probleem ootab lahendust.

VI

Kolmapäeval oli estdocs.08 taas Ehatares Vabadussõja järel vändatud Theodor Lutsu tummfilmiga Noored kotkad . Filmi peeti aastaid kadunuks, siis taasavastati ja (üksikud laushävinud kaadrid välja arvatud) taastati.

Seda filmi vaadates tuleb soe tunne südamesse. Tummfilmil on mingi omapärane lummus ja hea, et eesti filmikunstil on selles vallas oma klassika.

Järgnenud arutelul tõstatas moderaator tähtsa probleemi: kommunistlik valitsus suutis oma Moskva arhiivi koondada pea kõik eesti filmikunsti varad ja müüb neid nüüd hinnaga, mis pole EV kultuurirahastule jõukohane. Võiks vast nii naljatada: röövel on võtnud sinu aluspesu ja on nüüd nõus seda tagasi müüma.

Õhtuks tuli estdocs.08 taas Tartu College’isse. Lavastaja Sulev Keedus on tuntud mehena, kes ei korja oma filmidega suuri publikuhulki, küll aga auhindu maailma festivalidelt. Ta töötab pikkamööda, suure sisselamise ja süvenemisega: materjali tuleb põhjalikult tunda.

Esimeses filmis – „Jonathan Austraaliast“ rulluvad meie ette kolm teemat: Mustjala valla eluheidikute mured, süvasadama ehitamine ja kruiisilaeva rõhutatult elegantne õhustik.

On kuulda, et film oli skandaali tekitanud. Keedust ähvardatud kohtuprotsessiga: mees jootnud Mustjala inimesi, ta lörtsinud ära kogu sotsiaaltöö, mis vallas tehtud jne. Solvunuid palju, õnneks protsessini asi ei läinud. Moderaator teadis, et mingis rahvusvahelises kinoväljaandes kirjutatud: maailma masendavaim film ja masendavaim lavastaja.

Jah, raske oli seda filmi vaadata, aga arvan, et filmis ka oma positiivsus ja lootuseiva.
Värskelt tuttav noorhärra M. Loorand pillas lause: „See on ikka raske teema küll – kuidas olla inimene.“

Suur ütlemine. Olen pea nädalapäevad filme vaadanud ja sealjuures festivali kontseptsiooni otsinud ja nii lihtne see ongi: KUIDAS OLLA INIMENE.

Vaheaeg kohvi ja kringliga ja seejärel üle-ookeani intervjuu Ando Kivibergiga, kes veab-korraldab Viljandi pärimusmuusika festivali. Meie korraldajatel on ikka head kätt ja maitset: juba kolmas intervjuu tõestamaks, et kodumaal on kauneid ja arukaid inimesi.

Miks mitte korraldada TC-is aeg-ajalt intervjuuõhtuid eesti vaimuinimeste või poliitikutega? Ju me need ette valmistada suudame ja seeläbi rikkamaks saame. Tänapäeva tehnika võimalused tuleks avaramalt ära kasutada.

Õhtu teine film oli S. Keeduse Tormise regi. Esimesest sootuks erinev: pakatav huumor, suur armastus ja sügavuti minek. Helilooja kinnitab muigamisi, et enam muusikat ei loo, ometi elab muusikas.

VII

Räägitakse, et kui loo esimese lause kenasti paberile saad, siis tuleb edasi nagu „lepse reega“.
Kui ma neljapäeva õhtul Tartu College’isse jõudsin, olid korraldajad usinasti tööl. Publikutki tuli ja ei paistnud midagi, mis festivali kulgu segada saaks, ka kohv ja kringel olid ootel.

Filmiõhtu kujunes huvitavaks.

Contra Mortem. Helle Karis, väga tuntud lastefilmide lavastaja, on tagasi pöördunud dokumentalistika juurde. Plaan on suur – 12 dokfilmi ravijatest.

Nägime ekraanil Andres Ellamaad, üht lugupeetumat eesti neurokirurgi, nägime töös ja arstikutse üle filosofeerimas. Jäi meelde väide: igast inimesest ikka arsti ei saa. Eestis töötavat ca 5000 arsti; kui paljud neist on oma kutsele kõlbmatud? Dr. Ellamaa mure näis olevat selleski, et ta peab sageli oma ja meeskonna aega raiskama parandamatutele alkohoolikutele. Patsientidega on tal hea kontakt, viskab naljagi. Joomahaigete puhul on ta karmim: „Tegin su sedapuhku terveks, mine ja joo edasi.“ Nii filmist kui edasisest otsejutust sai selgeks, et eesti tervishoid läheb ülesmäge; on häid spetsialiste ja kaasaegne varustus. Arutluse käigus esitas üks proua küsimuse: „Kas Eestis on tehtud ka teleoperatsioone?“ Doktor oli väga resoluutne: „Ei ole ja ma loodan, et ei tule. Arsti ja patsiendi vahel peab säilima üks-ühene kontakt.“

Oli soe ja mõtlik film.

Avasta rikas nurgatagune kosmoses.

Põlva kandis on Mooste endine mõis. Ilmselt on Eesti äärealadel sellistele paikadele raske rakendust leida. Vallavalitsuse kaasabil ja jõuka maailma toel on siia asutatud altervatiivkunsti keskus, ja seda mitte Eesti elanikele – kunstnikuhakatisi ja valmisisikuid tuleb siia kogu maailmast. Mida seal tehakse, on päris põnev; võimalik, et siin sünnib uut muusikas, kujutavas kunstis jm. Külarahvas paistab veidi ebalev (striptiis Moostes?), aga lausa vastu nad pole. Äärmise rahuga näib asja võtvat sümpaatne vallavanem ja keskuse loojatel on tulevikuplaane.

Teine tulemine.

Filmi produtsendiks on meie tänavune moderaator – Piret Tibbo-Hudgins ja lavastajaks Tanel Toom, eesti filmikunsti tulevikulootus.

Film on läbinisti patsifistlik, sõda eitav ja pessimistlik: selles tegelikus ja ulmesõjas hukkuvad mõlemad kaksikvennad.

Vaevalt on ükski eestlane patsifismi vastu ja vaevalt on eestlast, kes ei oskaks seletada, miks me oleme sõdadesse sattunud. Mulle meenuvad eesti naised, kes sõjakeerises soosaartel või metsavennapunkrites relva haarasid ja ka lapsi sünnitasid. Seda meenutades ei saa ma kaksikvendade tragöödiat enam nii valusasti võtta. Tuletan vaatajatele meelde, et ellujäänud vend saab lõpukaadrites kuuli selga. Olgu see arutluseks: vast tuleb ikka oma maad ja rahvast kaitsta?

Film on tehtud n-ö. väikese rahaga, ca 50.000 Kanada dollariga. Loomulikult on ta suure ekraani film ja vähendamine alandas ta mõjusust, aga ometi – filmitud väga hästi. Ei tea, missugused preemiad festivalil on, aga kaameratöö tuleks ära märkida.

VIII

„Kas õnnelikud ajad Vargamäel on möödas?“ tavatsetakse nostalgiliselt küsida ja ikka leidub neid, kes kinnitavad, et õnnelik ollakse just täna ja praegu.

Reedeõhtust esimest ja seega viimast konkurisfilmi Fritsud ja blondiinid tuli vaatama palju rahvast. Lavastaja Arbo Tammiksaar ei täitnud publiku lootusi. Moderaator viitas selle põhjusele: Torontosse saadeti filmi lühendatud variant. Piret Tibbo-Hudginsit tuleb uskuda: võimalik, Baltikumi blondid naisnäitlejad oleksid ehk filmi vastuvõetavamaks teinud. Vaheajal küsis minult üks filmihuviline: „Milleks?“ Ja ega päris ühest vastust anda ei saa. Võib arutada umbes nii: teatris oli näitleja suhteliselt alamakstud, filmis ja TV-s ülemakstud. Lisaks tahavad naine-laps-ämm ometigi süüa, ning näitleja on edev inimene, ja seda edevust rahuldavat ruumi on ekraanidel piisavalt.

Miks Baltimaade näitlejad nõukogude korra vaenlasi parvedena mängima tõttasid? Filmis esinev vene kinouurija püüab põhjusi leida: näitlejate etniline omapära, maneerid jne. On veel üks oletus: kõrgemates ideoloogiasfäärides võidi vajalikuks pidada sisevaenlase alalist „kohalolekut“, baltlased kõlbasid „sisetarbeks“ ja sellele kaardile mängiti.

Järgnes festivali „peapaitus“ – võitjate pärgamine.

Peaauhind: Marcus Kolga – GUSTLOFF’i UPPUMINE. Igati põhjendatud valik, väga tuleb hinnata filmilooja vaadet laiemasse maailma. Teised konkursifilmid olid oma headuses ikkagi rohkem „omaküla“ filmid, välja arvatud Sulev Keeduse TORMISE REGI, mis sai zhürii auhinna. Publiku auhind tehakse siis teatavaks, kui asjaosalised on Chicagost tagasi – festival tungis sedakorda ka naaberriiki.

Kahe auhinna üle mõtiskledes ja saalisviibijate reaktsioone kuuldes jõudsin seekordse estdocs’i kontseptsioonini: KEERULINE ON OLLA INIMENE.

Õhtu apoteoos: ESTO 72

Konkursifilm ta polnud, aga publikut tõi kohale küllaga. Tänaseks juba hallipäiseid vanaisasid ja -emasid, soliidseid keskealisi ja kepslevat noorust – see laseb ennustada, et Vargamäe paremad päevad pole veel mitte möödas.

Raske on ette kujutada töömahtu, mis selle filmi taastamine nõudis. Ometi on ka soe vastuvõtt ja säravad silmad vahel tasu. Ja üks palve on veel – ärgem jätkem seda filmi unustuse hõlma. Seda tuleb näidada Eesti Vabariigis, ESTO-l, meie välisesindustes ja kõikjal, kus võimalik.

ESTDOCS 08 on möödas – elagu ESTDOCS 08!

Tõnu Orav laskis välja loosida lennufirma kinkekaardid ja Anu Jõe võitis priipileti Toronto – Tallinn –Toronto.

Iga pidu tahab lõpetamist, estdocs uuesti alustamist – jälle aasta tõsist tööd, et pakkuda meie ühiskonnale tarvilikku teavet kodumaalt. Olles paljude ühiselt korraldatavate ürituste juures viibinud, võin kinnitada: korraldus ja korraldajad olid absoluudilähedased. Tänu teile!
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus