Eesti Elu
Elmar ja Klarissa Pajo 70. pulma-aastapäev
Inimesed 15 Jan 2010  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2010/01/26891_1_t.jpg
27. jaanuaril tähistavad Klarissa ja Elmar Pajo oma 70. pulma-aastapäeva. Seda märkimisväärset juubelit näevad vähesed oma elus.

Klarissa ja Elmar laulatati Viljandis Jaani kirikus 27. jaanuaril 1940. Elmar teenis kitsarööpmelise raudtee Kaarli ja Kilingi-Nõmme jaama vanemana ning Klarissa oli kodune. Aprillis 1941 sündis neile poeg Rein. Noor pere elas seejärel Kilingi-Nõmmel kuni septembrini 1944.

Venelaste tuleku ajal korraldas Elmar abikaasale ja pojale transpordi Saksamaale, jäädes ise maha korraldama luuret tagalas ja lootes Eesti peatsele taasvabanemisele.

Seda aga ei juhtunud ning Elmar arreteeriti 1944. a. jõululaupäeva õhtul. Kohtuprotsess toimus tema 31. sünnipäeval veebruaris 1945 Leningradis, kus talle määrati 10aastane vanglakaristus.

Tal tuli viibida mitmetes Venemaa vangilaagrites ja lõpuks Karagandas, Kasahstanis. Selle aja vältel tuli tal taluda kõikvõimalikku ülekohut – nälga, haigust, vargust ja muid jubedusi, aga näha ka surma. Lootus kippus kaduma. Ehkki tema 10aastane laagriaeg lõppes Karagandas, oli talle ühe hilisema otsusega määratud lisaks eluaegne asumine. Tegelikult oli Elmar asumisel 1,5 aastat ning siis avanes tal võimalus tagasi Eestisse tulla, kuhu ta jõudis augustis 1956. Seega oli ta oma perekonnast olnud lahutatud 12 aastat ja polnud saanud neist mingeid teateid.

Klarissa tee oli abikaasa omast erinev. 1944. a. septembris toimetas Elmar abikaasa ja 3½-aastase poja Saksa transportlaevale Pärnus, kust siirduti Danzigisse. Sealt viis tee edasi Schwerini, siis Schwarzenbeki, Lübecki ja Grossenbrode’i põgenikelaagritesse. Saksamaal sai Klarissa kokku õe Meeriga, kes oli samuti Eestist põgenenud. Laagrielu Saksamaal kestis 5 aastat. Selle aja vältel sai Klarissa teate oma emalt, kes oli jäänud oma tallu Kaarlis, et Elmar on „kodust ära“, sest muud ei tohtinud muidugi kirjutada. Klarissa järeldas sellest, et ta abikaasa on ilmselt elus ja arvatavasti Venemaale viidud.

Klarissa sai loa emigreeruda koos pojaga Kanadasse, kus esimene aasta sai veedetud New Glasgow’s, Nova Scotias, kuhu ta suunati. Kui aasta oli lõppenud, sõitis osa eestlasi, nende seas ka Klarissa koos pojaga Kitcheneri, kus nad elasid järgmised 5 aastat.

Ehkki üks Kilingi-Nõmme kunagine naaber väljendas oma kirjas kahtlust, kas Elmar kunagi veel Venemaalt tagasi tuleb ja soovitas tal uuesti abielluda, kirjutas Klarissa talle, et ta jääb truuks oma esimesele ja ainsale armastusele. Selle tähe all läks elu edasi, kuni 1955. a. koliti Torontosse.

Ja siis saabus kiri Eestist – Elmarilt! Kontakt oli nüüd loodud ja peatselt alustati mõlemalt poolt protsessidega, et Elmarit Kanadasse saada. See pikk, keeruline ja närvesööv aeg kulmineerus Elmari jõudmisega Toronto lennuväljale 30. septembril 1965.

Seda jällenägemise rõõmu ei ole võimalik kirjeldada!

Klarissa oli nüüd 48-, Elmar 51- ja Rein 24-aastane.

Elmar asus kohe tööle tislerina ja peatselt osteti maja, kus nad elavad siiani.

Lahusoleku aeg ei olnud sugugi kustutanud abielupaari armastust ja nende uus elu Kanadas on igati õnnelikult läinud. Poeg Rein on abielus Maretiga, sellest abielust on sündinud kaks lapselast – Mati ja Toivo; nende abikaasad on Talvi ja Sally. Klarissal ja Elmaril on ka kolm lapselapselast – Bronwyn, Annabelle, Mikk.

Elmar ja Klarissa Pajo on olnud aktiivsed Toronto eesti ühiskonnas, võttes osa Mulkide Seltsi, Eesti Pensionäride Klubi Torontos, Eesti Ohvitseride Kogu ja teiste organisatsioonide tegevusest.


Kallid Elmar ja Klarissa, isa ja ema, vanaema ja sassa: teile soovivad õnne ja õnnistust saabuval erakordsel tähtpäeval teie pere ning kõik teie sõbrad ja tuttavad.
Taevaisa on teid kaitsnud ja oma hoole all hoidnud.

Hõissa pulmad!

Hõissa, Elmar ja Klarissa!
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus