Nädala portree

Maikuus viibis Kanadas elektroonikateadlane dr. Mart Min Eestist. Kuna lühike reis ei võimaldanud aega intervjuuks, nõustus ta hiljem e-maili teel vastama Eesti Elu küsimustele.

Palun rääkige pisut oma erialast ja teadlaseteest.

Lõpetasin tolleaegse Tallinna Polütehnilise Instituudi (praegu tehnikaülikool) 1969.a. elektroonikainsenerina. Tööle kutsuti mind sama instituudi automaatika kateedri juurde, ehkki mul enda teada eeldusi teadlase töö jaoks ei olnud. Olin ülikoolis olnud niisugune keskmine tudeng, keda võib olla tants ja trall ning sport huvitasid enamgi kui edu õpingutes. Aga ju siis keegi vanematest kolleegidest midagi ikkagi märkas. Igatahes tõmbas sealne noor ja entusiastlik teadlaskond mind täie vungiga kaasa. Järgnes visa enesetäiendamise periood matemaatika, aga eriti just signaalitöötluse ja süsteemitehnika vallas. Teaduskraadini jõudsin siiski alles 1984.a. Kraadi kaitsmine toimus vene keeles Kiievi Polütehnilises Instituudis (Eestis puudus tol ajal vastava tasemega teadlaskond) paarikümne Ukraina akadeemiku ees. Teemaks oli automaatsete sünkronisatsioonisüsteemide (PLL-phase locked loop) optimeerimine ja rakendamine mõõtetehnikas. Eeskujuks oli Andrew Viterbi, kes töötas kosmoseside valdkonnas (Jet Propulsion Laboratories, Pasadena). Põnev on märkida, et tänavu kandideerib Viterbi rahvusvahelisele Millennium Technology Prize 2008 preemiale, mis loodi Soomes uue aastatuhande tehnoloogia-saavutuste tähistamiseks ning mille patrooniks on Soome Vabariigi president. Seda võrreldakse Nobeli preemiaga, ainult et rakendusteaduste ja tehnoloogia vallas (annab välja Soome Akadeemia).

Töö tulemused olid edukad ja äratasid laiemat tähelepanu. Kuna saabunud oli Gorbatshovi „perestroika“ aeg, siis avanesid ahtad võimalused tutvustada teadustööd ka Euroopas elektroonikakonverentsidel Prahas (1985) ja Pariisis (1987). Läbimurre maailma tasemel toimus IEEE (Institution of Electrical and Electronics Engineers) aastakonverentsil Atlantas, millest sain osa võtta tänu mitmete heade inimeste toele (saarlane Harry Klepp Poughkeepsie'st, kena eesti daam Fort Lauderdale'ist, leedulasest USA senaator). Sain ettepaneku kirjutada ettekande alusel artikkel USA teadusajakirja, mis ilmuski järgmisel aastal. Tänu teatud tuntusele, sain 1992.a. kutse aastaseks teadustööks hea renomeega Müncheni Tehnikaülikooli. Järgmiseks aastaks kutsuti mind juba külalisprofessoriks Bundeswehri Ülikooli Münchenis. Samal ajal valiti mind ka Tallinna Tehnikaülikooli professoriks, kus töötasin sellel ametikohal 15 aastat.

Praegu juhin elektroonika alast uurimistööd Tehnikaülikoolis ning juhendan nano-biotehnoloogia vallas tegutsevat rahvusvahelist töögruppi Saksamaal Göttingeni lähistel.

Parimad uurimistulemused kuuluvad nn. nano-bio-info-cogno konvergentsi valda, kus minu ja mu entuasiastlike kolleegide ülesandeks on elektroonika ühendamine bioloogilise ollusega. Näiteks võiks tuua rakendusi südamestimulaatorite juures, kus elektrilise bioimpedantsi meetodit on rakendatud koostöös meditsiinitehnoloogia USA korporatsioonidega St. Jude Medical ja Guidant/Boston Scientific (mitmed patenditud lahendused).

Viibisite hiljuti Kanadas seoses oma erialakonverentsiga.

Viibisin 12.—15. mail Kanadas IEEE aastakonverentsil (Victoria, Vancouveri saar) —samal konverentsil, millest õnnestus esmakordselt osa võtta 1991.a. Atlantas. Meilt (minuga koos oli kaks juhendatavat doktoranti Tallinnast) oli kaks ettekannet, mis läksid hea eduga. Nii palju pakkumisi koostööks! Mõni päev varem osalesin Ottawa Ülikoolis konverentsil „Mõõtmine meditsiinis“. Mõlemal konverentsil juhatasin ka paari istungit.

Millises seisus on Eesti teadus võrreldes teiste maade omadega?

Oleme värsked Euroopa Liidu liikmed ja Eesti teaduses valitseb üleminekuaja segadus, millega kaasneb kohati mõttetu konkurents pisigrupeeringute vahel. Käib jätkuv selgitus selle üle, kes on õige teadlane, kes mitte (Pro: Ja lõplikult veel selgitame, kes meist on õige eestlane). Põhjus: kraaklemine eksistentsi eest lahja supikausi ümber. Eesti ikka veel suhteliselt nõrk majanduslik võimsus ei lase vajalikul määral ära toita kogu oma teadlaste hulka. Tugev ja praktilise väljundiga teadus on pagana kallis, kuid tingimata tarvilik stabiilse majandusliku põhja loomiseks. Sellest arusaamine on jõudnud sõnadesse, kuid mitte veel meie valitsuse päris tegudeni. Arvan, et selles on oma negatiivne roll ka osal teadlaskonnal, kes harrastavad nn. puhta teaduse ülimuslikkuse kontseptiooni. Siiski, mitmed teadlasgrupid, kellel on olemas rahvusvaheline koostöö ja praktiline väljund selle arendamiseks, on päris heal järjel. Õnneks kuulub siia ka minuga seotud seltskonna tegevus.

Uut hoogu on andmas EL-i toetus Eesti teadusse ja innovaatilisse tegevusse. Me saame selleks ligikaudu 50 miljardit krooni 7 aasta jooksul. Siin peitub Eesti erakorraline, vaid ühekordne võimalus luua jõuline majanduskeskkond ning stabiilselt arenev teadus. Kui oskaksime käesolevat olukorda ära kasutada näiteks nii hästi, kui Iirimaa tegi seda omal ajal, siis oleme võidumehed. Kahjuks on esmased raskused rahade kasutamise juures juba ilmnenud, kuid vast saame asjad siiski korda, sest õnneks pole midagi veel untsu läinud.

Seega, Eesti teadusmaastik on ebaühtlane ning dünaamiline, kus mitmesugused kiired muutused on võimalikud. Loomisel on teaduse tippkeskused, käimas on tehnoloogia arenduskeskuste programm, mille käigus lõime elektroonika ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate keskuse ELIKO. Läbi saamas on teaduse infrastruktuuri kaasajastamise programmi esimene etapp, mille raames ka meie teaduslaborid said riiklikku tuge ligi 50 miljoni krooni ulatuses.

Kas erialakonverentsidel osalemine on igale teadlasele võimalik?

Rahalised võimalused teadusfoorumitel esinemiseks on viimase kümne aastaga oluliselt paranenud, kuid siiski veel märgatavalt väiksemad kui Lääne-Euroopa teadlastel. Eriti positiivsena märgiksin ära EL-i toetusega loodud doktorikoolide osatähtsuse, millede kaudu finantseeritakse edukamate doktorantide teadusreise küllaldasel määral.

Tänu doktorikoolile sai teoks ka minu juhendatavate doktorantide teadusreis Kanadasse. Arvan, et Eesti teadlastel on võimalik ja lausa hädatarvilik täiel määral kaasas käia teadusmaailma viimaste saavutustega. Teadus on globaalne, koduküla või väikeriigi teadus lihtsalt sureb välja. Seda valulikku protsessi saame näha oma igapäevaelus selgelt. Kas jõuad maailma tippseltskonda või vireled.

Kas teie eriala on noorte hulgas populaarne?

Minu eriala ei ole just eriti populaarne noorte tudengite seas, kuid on seda kindlasti vanemate üliõpilaste juures. Tung doktorantuuri on olnud tugev, sest inimesi huvitab eluga seotud tehnoloogia ning doktorantuur on jätkuvalt tulemuslik. Hetkel on minu juhendada 12 doktoranti, kellede hulgas on inseneri, füüsiku ja arsti haridusega inimesi.

Külastasite oma reisil ka Torontot…

Toronto külastamine sai teoks tänu paarile kokku langenud asjaolule. Paar aastat tagasi sain New York'i südames Times Square'il toimunud konverentsil juhuslikult kokku Toronto eestlakonna hulka kuuluva Ryerson'i Ülikooli teadlase ja õppejõu Kristiina McConville'iga. Plaanisime kohtumist Eestis, kuid see sai teoks hoopis Torontos! Küll oli see tore üllatus, kui Toronto lennujaamas võttis mind vastu tema ema Helje Valter, käes Eesti lipuvärvides siidiribadega kaunistatud silt minu nimega! Veel varem, alles lennujaamas kohvreid oodates kuulsin kahte meest eesti keeles kõnelemas, üks neist oli EKN-i esimees Avo Kittask, kes kohe külla kutsus! See saigi teoks, kui järgmisel päeval Eesti Majja astusime. Nägin seal Eesti kooli klassiruume, viibisin laste poolt etendatud emadepäeva kontserdil jm. Vaatamata ei jäänud ei Niagara kosk ega film „The singing revolution“. Tuttavaks sai Tartu College'i maja, ka Eesti Elu toimetusse sai sisse hüpatud. Külastasin kolleege Toronto Ülikoolis, samuti viibisin Kristiina laboris Ryerson'i Ülikoolis. Igatahes on Toronto nüüd kantud minu teadusmaastiku peale, vaatame, kuidas suhted edasi arenevad.

Suur tänu, kallid kaasmaalased, teiega oli nii soe ja mõnus ning Toronto tundus kodune!

Märkmed: