Berliini asutati Eesti Vabariigi diplomaatiline esindus juba 1919. a. kevadsuvel, mil Saksa välisministeerium tunnustas Mihkel Martnat kui EV esindajat. Juba enne iseseisvumist püüdis Eesti välisdelegatsioon saada ühendust I maailmasõjast kurnatud Saksamaaga. See ei kandnud aga vilja.
Mihkel Martna abiks, sekretär-konsuliks, sai aastaid Berliinis elanud Friedrich Karlson. Nende esimeste Eesti diplomaatide ametiaega langes hulk ajaloolisi sündmusi (Landeswehri sõda, eestlastest sõjavangide koju aitamine jm). Kuigi M. Martna diplomaatiline karjäär jäi lühikeseks, pani ta Saksamaal maha tugeva nurgakivi Eesti-Saksa suhete arendamisel, sest just sakslastega seovad eestlasi aastasadu lähedased ajaloo- ja kultuurisidemed.
Eesti saadikud Saksamaal Peale Martna lahkumist Berliinist sai esinduse uueks asjuriks (Eesti Vabariiki polnud veel de jure tunnustatud ) kirjanik Eduard Vilde, kellele järgnes asjurina Karl Menning. Temast sai täievoliline saadik 3 aastat hiljem. 1934. a. asus samal ametipostil tööle Friedrich Akel. Esimene Eesti sõjaväeatashee, kol Ludvig Jakobsen, alustas Berliinis tööd 1936. Momendil esindab meie vabariigi kaitseväge Saksamaal kol-ltn Kristjan Moora.
Kolm aastat hiljem alustas Tiergarteni diplomaatilises esinduses teenistust üks sõjaeelseid edukamaid karjääridiplomaate Rudolf Möllerson. Tema ametiaega jäi II maailmasõda koos kõigi sellest tulenevate probleemidega, samuti valus kohustus anda esinduse võti 1940. a. suvel üle NL-i esindajale.
Peale Eesti taasiseseisvumist sõlmisid Eesti ja Saksamaa uuesti diplomaatilised suhted. Eestit saadeti tollasesse pealinna Bonni esindama Tiit Matsulevitsh, kellest sai peagi erakorraline ja täievoliline suursaadik. Balti Informatsioonibüroost koliti suvel 1993 üle Reini-linna valitsusrajooni esinduslikku hubasesse villasse.
3 aastat hiljem ametisse asunud suursaadik Margus Laidre ülesandeks jäi ettevalmistuste tegemine saatkonna kolimiseks taasühinenud Saksamaade pealinna Berliini, kus ajutine büroo avati Kurfürstendamm 56. Seal pidi töötama mõned kuud ka Riina Ruth Kionka (nimetati suursaadikuks sügisel 2000), enne kui diplomaatiline esindus kolis tagasi oma kunagisse asupaika Hildebrandstraßele. Dr. Kionka järel sai esinduse peremeheks Clyde Kull, temale järgnes praegune suursaadik Mart Laanemäe.
Eesti elegantne esindus Berliinis Eduard Vilde ametiajal arenesid välja diplomaatilised struktuurid ja tekkis vajadus riigi oma esinduse järele. 1920. a. osteti elegantne hoone mainekas Tiergarteni linnaosas, aadressil Hildebrandstraße 5. Kuna noorel vabariigil polnud raha kinnisvara hankimiseks, ostis diplomaat Voldemar Puhk hoone eraisikuna.
Tiergarten’isse rajati 200 aastat tagasi linna esimene villaderajoon. Tänapäeval peetakse seda diplomaatide linnakuks, kuhu ehitatakse ka noobleid korterimaju.
Berliini saatkonnahoone ajalugu algab a.1852, mil siin ostis maatüki shokolaadivabrikant Theodor Hildebrand. Esimene maja ehitati H. Kirchhoffi plaanide kohaselt ja seda laiendati 30 aastat hiljem Kayser & von Großheimi poolt. Maa ja maja, mis asusid varem saatkonna krundil, kuulusid õukonnavarustaja Robrechtile, kes pärandas need oma tütrele pr. Hemptenmacherile. Uue omaniku palvel plaanisid arhitektid Reimarus & Hetzel uue villa, mille teostamiseks vana hoonestus osaliselt 1895 lammutati. Kerkinud uus elegantne maja on tänaseni oma põhiosas säilinud. Sisekujunduslikult on kõige huvitavam osa poolkeldrikorruse kohale jääv peakorrus. Tubade laed on dekoreeritud maalide ja stukk-rosettidega, tänaseni on säilinud 1920-ndate aastate puidust lükanduksed jm. Suursaadiku modernne residents asub hoone katusekorrusel.
Kuna I maailmasõda ja keisririigi lagunemine tõid Saksamaa ellu suuri muudatusi, hakkas paljudel omanikel villade majandamine üle jõu käima. Nii oli ka pr. Hemptenmacher sunnitud müüma oma esindusliku hoone V. Puhkile.
Peale Eesti esimest okupeerimist läks saatkonna hoone Nõukogude võimude omandisse. Venelased ei saanud aga kaua oma uuest majast rõõmu tunda, sest siis, kui Hitler alustas Venemaal operatsiooni Barbarossa, kolis eestlaste majja Saksa välisministeerium.
Peale natsi-Saksamaa kapituleerumist langes Eesti saatkonnahoone tulekahju ohvriks ning jäi seejärel Briti sektorisse. Teatavasti ei tunnustanud Suurbritannia NL-i okupatsiooni Baltimaades, mistõttu jäi muutmata ka sissekanne omaniku kohta Berliini kinnistusraamatus. Kuna aga Saksamaa ei tunnustanud Eesti Londonis resideerivat eksiilvalitsust, haldas üürimajaks muudetud hoonet kuni selle tagastamiseni Eesti Vabariigile Lääne-Berliini linnavalitsuse poolt määratud advokaat.
Peale kinnistu tagastamist Eesti Vabariigile juhtis selle restaureerimist arhitekt Olavi Nõmmik. Eesti diplomaatiline esindus avati pidulikult 27. septembril 2001 president Lennart Meri osavõtul. Villa korrastamine läks riigile maksma 23 miljonit krooni. Eestlaste naabriteks Tiergartenis on Liitvabariigi Kaitseministeerium, Austria, Itaalia, Jaapani ja Lõuna-Aafrika saatkonnad.
Pidu vabariigi 92. sünnipäeva ja esinduse 90. juubeli puhul Traditsiooniliselt kutsus Eesti suursaadik Saksamaa Liitvabariigis dr. Mart Laanemäe koos abikaasa Nelega arvukalt külalisi 24. veebruaril tähistama nii meie vabariigi 92. sünnipäeva kui esinduse 90. juubelit.
Eesti, Saksa ja Euroopa Liidu lipu kõrvale oli heisatud Seto Kuningriigi lipp, sest, nagu rääkis esinduse juht, on Eesti kaguosa rahvastikul meie maal oma eriline roll. Setod saavutasid oma iseolemise juba 11. saj. keskpaigas, kui nende aladele tungisid Kiievi-Venemaa väed. Seetõttu on neil oma keel, kultuur ja usk. Setod ei ole ka kunagi olnud pärisorjad ja alati säilitanud oma soome-ugrilikkuse.
Aastapäeva pidulikuks tähistamiseks oli setod katnud Berliini saatkonna esindusruumidesse tulnud 300-le külalisele traditsioonilise laua, kus pakuti mh hautatud kartuliputru peki, tangude ja peedikastmega ning kamavahtu jõhvikatega.
