Elava kirjasõna meelevallas
Kultuur 28 Jul 2006 Eerik PurjeEWR
    Trüki   E-post   FB     
Evald Kruut: Elu see võrratu kangas. Poeesiat läbi aegade. Autori kirjastus, 2006. 66 lk.

Vaimsest loomingust kirjutades on üheks tingimuseks, et looming tuleb looja isikust lahus hoida. Kuid see pole alati nii lihtne ja mõnel juhul ka mitte kõige õigem. Eks loomingul ole ikka mingil määral oma looja nägu. Mõnikord tuleb vaadelda mõlemaid kõrvuti, eriti kui loometööl on autori isiku kujunemises olnud märkimisväärne roll.

Evald Kruut on oma päritolult talupoiss, keda süda kiskus raamatutarkuse poole enam kui künnivaole. Teise maailmasõja lõppfaasis otustati kusagil, et talle pole kumbagi nii hädasti vaja kui tulirelva. Meie rahvale nii saatuslik aasta 1944 viis noormehe võõrsile, kus järgneva poolteise aasta vältel tuli läbi elada sõja lõppemine ja sellega kaasunud konsekventsid, mis aga ei suutnud kahandada õpihimu ega armastust kodumulla vastu.

Ühendriikides kõrghariduse omandanud ja raamatukogunduse alal töötanud autor ei pea end poeediks ega armasta üldse kirjutamist, tituleerides end grafofoobiks. Ja ometi oli murrangulistel aastatel nende värsikeste kirjapanek talle ülimalt oluline. Arved Viirlaid on kunagi ütelnud: kas ei ole kirjutamine nagu kepp, millest sa hoiad. Kui silmas pidada, et kaaluv osa autori „läbi aegade“ poeesiast on sündinud neljakümnendate aastate lõpul, kus pagulaspõlve kestus valusaks reaalsuseks kujunenud (ja grafofoobia ehk veel mitte liiga kindlalt juurdunud), siis muutub selline kirjanduslik kepikõnd mõistetavaks.

Värsivihik on jagatud viide lühikesse tsüklisse, millest vähemalt nelja esimese pealkirjad ei üllata: „Sõdur ja pagulane“, „Kevadetunnetus“, „Afrodite tempel“, „Mu Maarjamaa“ ja „Hümn Loojale“. Religioosset luulet eelnenute kõrval ei oska nagu oodata. Kuid autorile on juba nooruses keelte ja kirjanduse kõrval huvi pakkunud ka muusika ja teoloogia. Tekstide kohta võiks öelda, et kõrgluule sfääridesse tungimise märke seal ei leidu. See on pigem hinge kuhjunud elamuste välja kallamine, tundemaailma koormavast ballastist vabanemine; väljenduslaadilt ehk pisut kohmakas-naiivne, kuid valatud puhtasse värsivormi heas keelekasutuses. Esimesed kolm tsüklit mõjuvad ehedamana. Neis kõneleb tüüpiline sõjaoludes varavananenud nooruk, pisut kibestunud räsitud nooruse ja arenguaastate tõttu, kuid kes siiski keeldub alistunult pead norgu laskmast. Usujulgus on toeks juba varakult, kui ta lõpetab melanhoolse alatooniga luuletuse „Pagulane“ ridadega: „Kui vajubki jalge alt pinnas, / siis, Isa, end annan Su hooleks."

Pagulusteemade kõrval on ruumi looduse imetlusele ja ka armastus ei kõnni noorukihingest kaarega mööda, vaid jätab sinna oma jäljed. Mitte küll lõõmava kirega, pigemini võib tunda nimetut igatsust ja loobumisvalu kibemõrkjat lõhna. Noorpõlve meeleolude tuum peegeldub parimini ühe õnnestunuma luuletuse „Mahatallatu“ algridades: „Mu lootused / on lilled põhjatuules, / pea üks, siis teine õis on varrest ird".[/i]

Viimased kaks tsüklit on vähem veenvad. Autori tunded on jõulisemad kui sõna, mis need tunded peab edastama. Kahurid on suurekaliibrilised, kuid püssirohtu napib. Maarjamaa tsüklis katsetab autor korraks satiiriga, kuid jääb kahvatuks — puudub vajalik lõikavus. Usuteemalises tsüklis leidub siiski üks hilisemast ajast (1970) pärinev pikem ballaad „Jõuluöö fantaasia“, mis paelub oma tundeehtsusega. Leidub ka kaks tööd teistelt luuletajatelt autori tõlkes. Edna St. Vincent Millay „Vaim“ on tõlgitud inglise ja Mihhail Lermontovi „Ingel“ vene keelest.

Luulevihikule lisab pidulikkust asjaolu, et autor on selle pühendanud oma abikaasale abielu 40. aastapäevaks. Kes ei taha tingimata ekselda tänapäeva kõrgluule tihnikuis, otsides hoolsalt peidetud iva, vaid lepib lihtsate, arusaadavate ja läbiausate mõtetega, esitatud nõtkes ja voolavas luulekeeles, leiab siit nauditavat lugemist.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus