Eesti Elu
Eksperdid surnud? Empaatia kadunud? Eesti Elu
Arvamus 28 Apr 2017 EL (Estonian Life)Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2017/04/49618_001_t.jpg

Sirje Kiin
Parim asi, mis ma ülikoolis õppisin, oli see, kui vähe ma tean, kui vähe olen lugenud, kui vähe mõistnud ja kui palju – terve eluaeg – on mul veel ees, et õppida ja lugeda. Tartu Ülikooli haridus andis mulle oskuse, kust otsida vajalikku teavet ja soovi seda mõtestada, asetada ajaloolisse konteksti, visandada tulevikuperspektiive. Andis oskuse kahelda, näha nähtuste sügavamaid põhjuseid, mõista, et elu on mitmevärviline, mitte must, hall ega valge.
Kasvasin üles sõjajärgses põlvkonnas, kelle vanemate haridustee oli sõja tõttu jäänud poolikuks ning kelle jaoks oli kõrgem haridus ülim väärtus. Sõjajärgsed põlvkonnad saidki parema hariduse, iga järgmine põlvkond oli haritum kui eelmine põlvkond ja saavutas üldiselt parema elujärje kui nende vanemad; see toimis nii raudeesriide ees kui taga, aga paraku ainult kuni 21. sajandini – info- ja tehnoloogiaajastu alguseni. Nüüd tuntakse arenenud riikides muret sellepärast, et nooremad põlvkonnad näitavad üldharidustestides kehvemaid tulemusi kui nende eelkäijad, et nooremad ei suuda saavutada isegi mitte sama elatustaset nagu oli nende vanematel, et üha rohkem noori elab üha kauem vanematekodus, soovimata või suutmata alustada oma iseseisvat elu.
Eesti väiksus on toonud kaasa enneolematu nähtuse - kõrgharitute töötuse - mida kõrgem kraad, seda raskem on haridusele kohast tööd leida. Erialaseid töökohti on ülivähe, sa oled liiga üleharitud, mis omakorda mõjutab noori inimesi Eestist lahkuma, aga eriti noori mehi minema pigem varem tööle kui haridust omandama. Ka USAs eelistavad noored mehed üha sagedamini minna pärast keskkooli pigem tööle kui õppima. Kõrgharidus feminiseerub nii USAs kui Eestis, aga me ju teame, mis juhtub erialadega, kus naised domineerivad – seal hakkab kohe palgatase langema. Haridus kui väärtus devalveerub jõudsasti. Kui kõrgkooli minnaksegi, siis pigem pragmaatilise eesmärgiga – diplom ehk paber kätte saada, et sellega vanemaid või iseennast rõõmustada. Kõrgharidusega noored on sunnitud leppima poemüüja töökohaga. Kahtlasi online- kursusi ja küsitava väärtusega netikoole kerkib samas kui seeni. USA presidenti Donald Trumpi süüdistati kohtus ühe fantoomse võltskõrgkooli korraldamises, mistõttu tal tuli maksta kohtuvälises kokkuleppemenetluses 25 miljonit dollarit tagasi neile, kes langesid nn Trump University võrku.
Üldine hariduse allakäik tundub paratamatu ja tulevikuperspektiivid tumedad, kuigi kõikvõimalik info pole kunagi varem ajaloos olnud nii kättesaadav kui praegu. Interneti- ja infoajastul toimunud ajakirjanduse demokratiseerumine ja sotsiaalmeedia võidukäik on ühest küljest küll teinud igasuguse teabe igaühele põhimõtteliselt kättesaadavaks, kuid samas näitavad aju- ja psühholoogiauuringud, et pidev ninapidi nutiseadmetes istumine mõjub halvasti laste aju arengule, halvab noorte keskendumisvõime, kahjustab meie kõigi sotsiaalseid oskusi ja kahandab empaatiasuutlikkust.
Sotsiaalmeedia uuringud näitavad, et teadmiste ja seisukohtade demokratiseerumise asemel sulgume pigem omaette mullidesse, kus jagame vaid neid videosid, artikleid ja sõnavõtte, mis kinnitavad meie juba olemasolevaid vaateid, mitte ei avarda neid, rääkimata vastupidiste seisukohtadega tutvumisest. Kui keegi üritabki sirutuda üle oma mugava mulli piiri, pannakse seda imeks või pahaks. Näiteks liitusin mullu Facebooki grupiga EI NATOle (1318 liiget), ehkki olen ise kindel NATO toetaja, sest tahtsin poliitikast kirjutava ajakirjanikuna olla kursis, milliseid argumente ja alternatiive NATO vastased kasutavad. Kuna suletud grupi liikmete nimekiri on avalik, hakkasin saama hukkamõistvaid küsimusi, miks olen taolise „putinliku“ grupi liige. Grupi sisuga tutvumata teati kindlalt, et see on „vene propaganda hääletoru“, kuigi leidsin sealt üsna sisukaid arutlusi näiteks selle üle, kuidas tugevdada Euroopa Liidu kaitsepoliitikat ja julgeolekut. Räiget propagandat esindab seal varjunimi „Puutini oraakel“, kelle tuvastamisega pole pimedalgi raskusi. Loodan, et mind nüüd selle ülestunnistuse peale grupist välja ei visata. Polariseerunud mustvalges ühiskonnas on meil kõigil palju raskem elada kui mitmevärvilises, läbilõhki läbipõimunud maailmas, mida teadlased nimetavad sotsiaalseks sidususeks.
Kas ei mineta me hariduse kui maailmamõistmise funktsiooni, kui rõhutame rohkem kiireid faktiteadmisi kui aeganõudvat analüüsi- ja mõtestamisoskust? Kirjalikud massitestid ette antud kolme-nelja vastusevariandiga ei suuda asendada analüütilisi kirjandeid ega kirjandusteoste (loe: inimese ja elu) süva-analüüsi, mis õpetavad meid mõistma, kaasa tundma ja asetama end teise inimese olukorda. Ilukirjandust loetakse üha vähem, see oli aga eelnevate põlvkondade peamine empaatia kool, mis andis hingehariduse ja kasvatas emotsionaalset intelligentsust.
Poliitikas arvestatakse häältesaagi nimel populistlike ja küsitava väärtusega hetkeküsitluste tulemustega, millel pole teaduslikku tõeväärtust, sest need pole kogu elanikkonna suhtes piisavalt esinduslikud (näiteks telefoni-, tv-saate või netiküsitlused), ei arvesta pikaajalisi trende ega veamarginaale, mis võivad olla mitu protsenti, sõltuvalt küsitletud valimi suurusest. Lugejad usuvad ja poliitikud kommenteerivad suuresõnaliselt suuri pealkirju, mis teatavad ühe või teise erakonna toetuse tõusust või langusest üks kuni kolm protsenti, nagu oleks tegu teab kui suure poliitsündmusega, kuigi tegelikult on number vaid tavaline veamarginaal, mis ei pruugi midagi tähendada. Viimasel ajal sagenevad politiseeritud pseudo-uurimused, näilised küsitlused nime poolest justkui teaduslikus soustis, kus küsimused on ambivalentsed või kallutatud, mille eesmärk on suurendada poliitilist polariseerumist ühiskonnas.
Valitsusprogrammid lubavad küll alati arvestada ekspertide arvamustega, aga pahatihti jäetakse enamus teadlaste poolt kirjutatud arenguprogramme ja iga-aastased inimarengu aruanded asjalike ettepanekutega sahtlipõhja ega arvestata nendega kuigivõrd poliitiliste otsuste tegemisel.
Lenin arvas, et iga köögitüdruk võiks riiki juhtida, sest bolševistlik arusaam oli, nagu poleks riigi juhtimiseks vaja ei haridust ega juhtimiskogemust. Eestiski on olnud kõrgema hariduseta ministreid, aga nad ei ole õnneks (veel) kaasa toonud suuri katastroofe. Eesti meedia kasutab samuti vahel nn ekspertidena inimesi, kelle on üles kergitanud kollane meediavaht, mitte nende haridus, teadmised või kogemused. See on libe tee allakäigutrepist üles. Mida vähem haridust, seda enesekindlam oled, sest sa pole õppinud kahtlema, küsima, nägema suurt pilti ega mõistma teisi seisukohti.
Analüütikud kirjutavad üha sagedamini eksperdi surmast ja tõe kadumisest, ehkki kõrgelt haritud, tõelised eksperdid on vähemasti Eesti väikeses ühiskonnas kõik nimepidi hästi teada ja täitsa elus. Iseasi ehk meie peamine mure on see, kas ja kuidas usaldusväärsetele teaduslikele uuringutele toetuvaid (võimalikult tõeseid) teadmisi hinnata ja arvestada. Ekspert on ühiskonna rikkus ja ühisvara. Kuulame ta ära.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Oct 21 2017 - Toronto, Tartu College
Segakoor Oöbik- kontsert OöbiKlubi
Oct 27 2017 - Toronto, Tartu College
Pärnu tütarlastekoor Elise kontsert
Oct 29 2017 - Peetri kirik, Toronto 817 Mt.Pleasant Rd
Reformatsioon 500 jumalateenistus - ...

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus