Ekskursioon argiellu
Kultuur 28 Apr 2006 Eerik PurjeEWR
    Trüki   E-post   FB     
Vallo Nuust: Kuutunnel. Postimehes ilmunud lugusid. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2004. 300 lk.

Ajakirjanik peab oma töös tegelema igasuguste asjadega ja puutuma kokku mitmesuguste inimestega. Nii mõnestki tuleb kirjutada. Paljud on oma ameti või ühiskondliku positsiooni tõttu pidevalt rambivalguses, nad on nii kindlalt seotud lugejale huvi pakkuvate sündmustega, et kaamera läätse polegi võimalik neilt ära pöörata.

Aga on palju teisi, kellele rambivalguse sõõr reeglina iial ei lange, kuid kui see kogemata juhtub (või kui kavala valgustusmeistri käsi selle sinna suunab), võime ootamatult saada jahmatamapaneva elamuse. Üks selliseid riukalikke prozhektorijuhtijaid on Vallo Nuust, kes armastab liikuda lihtsate, argiste inimeste keskel, ja näha ning näidata neid sellise nurga alt, et just nende argisus nad huvitavaks teeb.

Ajakirjandusuurija Halliki Harro-Loit tähendab oma saatesõnas, et meie päevalehtede tekstitempo on sedavõrd rutakas, et sõnanõudlik zhanr kaob lugemise käigus uudiste vahele ära ja nõnda on meie ajakirjanduses üha vähem tavaliste inimeste argielu. Autor ise seevastu oma ainevalda just argisena ei näe ega käsitle. Ta kõneleb kuutunnelist, millel pole algust ega lõppu, kuid milles on peidus kõik maailma muinasjutud. Kuutunneli uksed avanevad harva ja jäävad paljudele igavesti suletuks, sest me ei tunne avamise kunsti. Ollakse unustanud, et me kõik oleme sündinud kahe jalaga kesk muinasjutte, kuid neist välja kõndinud ega leia enam tagasiteed.

Neid jutte lugedes sain elamuse, mille kohta selgelt tundsin, et olen seda varem kogenud ja mitte väga kauges minevikus. Ja siis äkki sähvatas — muidugi, Fred Jüssi! Meenus tema hiljutine loeng valguspiltidega Tartu College'is, mille vältel tabasin end mõtlemast umbes nii, et meil kõigil on kodus fotokaamera, kuid kui paljudele meist tuleb pähe minna ja pildistada sellega pakuotsa või vana lagunenud sauna? Kuid siin on loodusemees, kes oskab ilu näha igal pool ja ka teisi seda nägema panna. Ka Vallo Nuustil on oma rännakuil võimekas kaameramees kaasas, kuid parimad pildid maalib ta sõnaga. Tema pakuotsad ja saunaseinad kõnelevad inimhäältega, milliseid me kõrv pole ammu kuulnud. Ja ilmutavad tarkusi, mida ükski kool ei õpeta.

Selles raamatus kohtame näiteks vana Tartumaa talumeest, kellelt vargad viisid ühel ööl kuus pange ära. Mees leiab, et varast pole mõtet vangi panna, õpib seal vaid paremini varastama. Tuleks panna kive lõhkuma, siis on õhtuks nii väsinud, et ei jaksa vargile minna. Lihtsate inimeste kaudu saame teada, et kõige paremat leili saab suitsusaunas ja et matsileiva maitse on linnaleiva omast hulga parem. Kas teate, millisest puust saab parima kirvevarre? Minge Tartu turule, seal on mees, kes seletab teile, et pihlakast — inimsõbralik puu ei põruta kätt. Kes on näinud või mäletab seitsme keelega kitarri? Millal te viimati usbeki eesliga võidu jooksite? Kas olete siberi karuga silmitsi seisnud ja avastanud, et see ei karda pikka nuga, kuid saab aru tshuktshikeelsest jutust? Millal ajasite viimati juttu hauakaevajaga, kaardimooriga, nõiaga, posijaga, sepaga, korstna- või kaevumeistriga, lastekodus kasvanud poisikestega? Tehke proovi, nende elufilosoofiast on palju õppida.

Kaika Laine teab, et kurja ei tasu teha, kõik tuleb lõpuks sulle enda kaela tagasi. Piirissaarel elab umbes 80 inimest, nende hulgas ainult üks laps. Pole kooli, arsti, politseid ega tuletõrjet. Aga on keelteta viiul ja mõistmatu kalapüügikeeld. Valgas on õigeusu preestriks itaallane isa Alfonso, kes pursib nii vene kui inglise keelt itaalia aktsendiga. Oh, ja siis on see bettialverlik „Simsalabim“, mille varjus tuleb puhuti Moskvast Tartusse kunagine Saaremaa poiss, kellest on saanud venekeelne kirjanik. Siinkirjutaja sõbrad mäletavad teda kui sõjapäevil 13-aastasena salaja Saksamaale putkanud poisinaga, kel noortelaagris oli alati nina tatine ja kes öösiti niisutas magamiskotti. Autor mäletab teda (nüüdseks lahkunut) aga inimesena, kelle maailmatunnetus ja arusaam heast ning kurjast on paigas lausa valulise täpsusega.

Mis teeb selle jutukestekogu nii eriliseks? Minu kodukandi mees Arvo Mägi lausus kunagi kuskil, et haritud inimesed on üldiselt igavad, sest seltskondlik lihv on nad kõik ühesugusteks voolinud; kõik kandilised nurgad, kühmud ja mügerikud, mis inimese huvitavaks teevad, on maha nühitud. Aga vana Triitsu Juhan, Arvo isa, oli vaatamata oma agronoomiharidusele osanud need kühmud alles jätta. Näib, et seda on osanud ka auhinnatud ajakirjanik Vallo Nuust. Ja et temast nüüdseks on tehtud Tartu Kõrgema Kunstikooli rektor, selle andestan suuremeelselt, kuigi see esialgu tekitas protestimeeleolu. Usun, et nii avara silmaringiga inimene suudab kunstikoolile anda sama palju, kui ta on andnud ajakirjandusele. Kõne all olevat raamatut soovitan aga igaühele, kellel õnnestub seda enda valdusse saada.







 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus