EKSKLUSIIVNE INTERVJUU NEEME JÄRVIGA: ERSOga juhtunu oli kurja inimese tegu (Täiendatud) (2)
Ajalugu 30 Oct 2013  EWR
    Trüki   E-post   FB     
HOMSES EKSPRESSIS: Kes viskas Neeme Järvi selga punase oda?
Intervjuu lisatud meeldetuletusena sellest, mis on olnud ja olukordadest mis veel kehtivad. Toim.
30. oktoober 2013 20:30
Katrin Lust
Eesti Ekspress

Endine ajakirjanik Vello Pohla (77) räägib intervjuus Katrin Lustile, miks ta avaldas 1980. aastal mõnitava artikli Neeme Järvi lahkumisest välismaale.

Vanahärradega juttu ajades olen ettevaatlik, sest osad neist olid omal ajal seltsimehed. Pelutav, kas pole? Seltsimehed võitlesid ideoloogilist võitlust, torgates nõrgemale noa kannikasse. Nii näiteks langes 1980. aastal seltsimeeste roaks andekas dirigent Neeme Järvi. Noore naisena pidin end päris pingutama, et mõista, miks Järvit pärast Eestist lahkumist nõnda tümitati. Pingutasin, süvenesin ja - üllatusin. Mõni seltsimees ei osutunudki nii nurjatuks, nagu esialgu tundus!

Tulevane suurmees Järvi lahkus ENSVst, kui minu sünnini jäi veel kümme aastat. Dirigent ei pistnud jooksu mõnel Lääne turismireisil, nagu tookord tihti juhtus (näiteks Teatrite Valitsuse ülem Aarne Vahtra hiilis Pariisis turismigrupist minema).

Järvi ajas paberid korda ja lahkus koos perega Nõukogude Liidust ametlikult Iisraeli viisaga. Ometi sülitas Eesti ajakirjandus talle järele poeetilise tigedusega. Järvit nimetati tänavamuusikuks, kelle müts on täis hõbeseekleid... Ja kellele on kõrva sosistanud juurteta inimesed, ehk siis arvatavasti juudid.

Loe täismahus artiklit 31. oktoobri Eesti Ekspressist

Dirigent Neeme Järvi räägib Aigi Vahingule teisipäeval Floridas kohtudes ERSO skandaalist, siunab nõrku poliitikuid ning soovitab eestlastel väärikamalt käituda.

Kommentaarium siit
: http://ekspress.delfi.ee/news/...

01. detsember 2010 17:41
 - pics/2013/10/40591_001.jpg

Aigi Vahing
Ekspress: http://ekspress.delfi.ee/news/...
EKSKLUSIIVNE INTERVJUU NEEME JÄRVIGA: ERSOga juhtunu oli kurja inimese tegu
Liiga andekas Eesti Jaoks: Neeme Järvi juhtum näitab, et Eesti riigiaparaadile on vastuvõetav ainult keskpäraste ja vähenõudlike talentide kojutulek. (Arvet Mägi / Virumaa Teataja / Scanpix)
Dirigent Neeme Järvi räägib Aigi Vahingule teisipäeval Floridas kohtudes ERSO skandaalist, siunab nõrku poliitikuid ning soovitab eestlastel väärikamalt käituda.

Kohtume teisipäeval Floridas. Neeme Järvi saabub ainult kaks minutit kokkulepitust hiljem. Oskus aega planeerida on aidanud tal teha nii töötihedat karjääri kui puhata. Just viimast on ta Floridas tegemas – valmistumas kontsertideks Berliini Filharmoonikutega, kellega ta annab tuleval nädalal neli kontseri.

“Pärast seda pidin Eestisse tulema,” ütleb Järvi. “Ahmad Irfan oli vist ta nimi,” jätkab ta, “kes mängis mul seal suvel Mozarti klaverikontserti ja improviseeris, no nii armas väike poiss, 12aastane, mängis nagu suur kunstnik.”

Järvi koos ERSO juhi Andres Siitaniga kutsusid Irfani Tallinna, et teha sürpriis: väike poiss mängimas uusaastakontserdil. “Täna sain teate, et ta ei tule, sest mida ta tuleb, kui mina enam ei juhata. Plaanisime esitada Johann Straussi Peterburis loodud teoseid,” räägib Järvi.

Ta räägib ideedest, mis tal olid seoses Eestiga, muusikaga, ERSOga, uusaastakontserdiga; räägib nagu vanem, kes on sünnitusel kaotanud lapse – lapse, kelle tulekuks oli kõik valmis seatud, kuid kelle sünd jäi olemata.

Ühes oma esimestest sõnavõttudest Neeme Järvi aadressil pani kultuuriminister Laine Jänes imeks, et maestro olnud emotsionaalne. Kapriisne. Kas lapse kaotanud vanemaile – sünnitusmajades – öeldakse samuti, et “hädaldab justkui oleks oma mängukanni kaotanud”?

Asi pole ju selles, et kunstiinimesed on emotsionaalsed, või et Järvi pole oma kaotusvalu suutnud väärikalt maskeerida. Kui väärikalt maskeerivad oma valu sünnitusmajas lapse kaotanud vanemad?

“Sõna “kultuur” on Eesti rahval hetkel suus, kuid keegi ei saa aru, mida see tähendab. Lehti lugedes peab ütlema, et eksisteerib üks provintslik rahvas, selle sõna mitte kõige halvustavamas mõttes, kuid see on ajalooliselt nii, et eesti rahvas pole ikka üle saanud oma alandusest. Rahvast alandatakse siiamaani. Kõrgemalt poolt kehtib ikka veel sotsialistlik vaatevinkel: võrdsustamine. Kõik peavad olema võrdsed. Tunnistan, et tõin ühele raadiole halva näite, et ega ERSO pole Rakvere teater.

ERSO on hoopis midagi muud, kuid eesti rahvas ei saa sellisest võrdlusest aru – mulle ütleb kultuuriminister, et ERSO on riigiasutus. See on meie ainus kultuurilipp! Kui palju on maast madalast harjutatud pilli, iga päev kuus tundi, et siis võib-olla saab kunagi sümfooniaorkestrisse.

Nüüd on siis tulemus käes, meil on maailma kõige madalamate palkadega orkester. Aga mina tulin Eestisse seetõttu, et meil on fantastiline orkester. Ma näen, et sel on tulevikku, kuid meie riik ei näinud selles tulevikku, eesotsas juhtiva võimuga ja eriti kultuuriministriga, kes pani kõik ühte patta – kõik riigiasutused.”

Maotud poliitikud Eestit juhtimas


Jälgin Järvit, otsin tema näolt solvumise märke, vihapidamist, murdumist. Maestro läheb põlema küll, kuid ainult siis, kui räägib oma missioonist ja sellest, kui väga teda huvitab noorte muusikaline haridus: “Noored peavad õppima, kuidas muusika tegemine käib. Mitte ainult ei mängita nooti, vaid muusika tegemise protsess on oluline.”

Järvi valutab südant, et Eesti riigil pole korralikku konservatooriumi ega ooperimaja: “Eestlased on uhked Estonia teatri üle. See ei ole ooperimaja, see on draamateater, milleks ta kunagi ehitati. Ooperimaja pidi ehitatama 2014. aastaks, nüüd 2018. aastaks.

Printsiibitud inimesed juhivad me riiki, inimesed, kel pole mitte mingisuguseid vaateid. Põhiliselt üks vaade on neil – võim, kuidas olla võimu juures ning hoida sellest kinni nii palju kui võimalik. Kõik muu ei ole tähtis.”

“Kuidas te end tunnete, nüüd, pärast juhtunut?”


“Iga päev loen artikleid, olen saatnud Peeter Kreitzbergile kirju, ta ei julge midagi teha. See ei ole olemine, mida hetkel kontserdimajale planeeritakse, vaid perspektiivitu eksisteerimine – kui pannakse maja igasugu rahvast täis, pillimeestel pole kusagil nurgas olla, pole riideid kusagil vahetada, kempsus käia, ja siis lähevad lavale – oh, kui tore. Ei ole. Kõik on õnnetud.

Õnn on inimese enda teha. Mitte keegi ei tee sind õnnelikuks, kui sa ise ennast õnnelikuks ei tee. Ja kõik need teised poliitilised jõud ja võimud võiksid ka õnnelikult elada, kui teeksid õigeid asju. Kuid neil pole vist päris selge, mis see õige asi on.”

Järvi jätkab: “Meie, muusikud, oleme õnnelikud sellepärast, et meil on muusika. Ja et meil on Brahms olemas, et meil on Tubin olemas, et meil on Tobias olemas, et meil on oma haruldased heliloojad, sümfonistid – Tamberg ja Tormis – niisugused suurkujud, ja on Pärt ja on Tüür, kes Eestit esindavad praegu välismaal. Kuid mis on poliitiku õnn?

Mulle visati mu töötasusid nina peale, millest ma pole sentigi kätte saanud ega saa ka, kuid mul on ju minu eriala, olen õppinud seda, olen teinud oma asja ning teen seda üha edasi – mulle meeldib see, ning rahata ei jätaks ma seda tegemata.

Tegemine! See on muusiku õnn (Järvi kujutab muusikut, kes istub pingi serva peal, pill kirglikult haardes, nägu säramas), kui ta saab endast maksimumi anda. See on see õnn! Seda ei saa meilt keegi ära võtta.

Mis on poliitiku õnn? Iga nelja aasta tagant uus õnn. Või õnnetus? Iga nelja aasta tagant missioon muutub, sest tuleb uus riik jälle. Hoitakse sellest kinni, pidurdatakse, et mitte midagi muud teha kui garanteerida: mina istun selle koha peal siin. Piinlik vaadata sellist asja.”

Juba Haydn protestis tööandja vastu


Järvi jõudis ERSOt juhtida üksnes kolm kuud. “See on minu kõige lühem engagement. Göteborgis juhatasin orkestrit 25 aastat, Detroitis 15 aastat. Šotis juhatasin neli aastat. Väiksemaid olemisi on olnud ka mujal, see oli kõige lühem nüüd.

ERSO olnuks kollektiiv, keda oleksin saanud maailmas näidata. Nüüd on see võimalus mult ära võetud, ERSO-l läheks väga kaua aega, et jõuda omal käel sinna, kuhu oleksin neid võinud viia mina. See on eesti kultuuri lämmatamine. Eesti muusikakultuuri esindavad heliloojad. Ja eesti heliloojate teoseid on kõige rohkem mänginud just ERSO.”

“Kas võib öelda, et lahkusite Eestist teist korda samadel põhjustel kui 33 aastat tagasi?”


“Siis olid käsud ja keelud. Ja nüüd on käsud ja keelud. Aga teate – muusiku elu on alati problemaatiline olnud. Kui “Papa” Haydn kirjutas oma 104 sümfooniat, siis ta töötas Viinis krahv Esterházy all. Too mees pidas muusikast lugu, ehitas lossid selleks tarbeks, et Haydn mängiks seal head muusikat.

Siis palgati orkester, kes pidi aga esinema kehvades oludes ega saanud peaaegu midagi palgaks. Haydn kirjutas protestiks lahkumissümfoonia: pandi küünlad üles, mängiti küünaldega see lahkumissümfoonia ning kui kõik ühekaupa lahkusid – igaüks kustutas oma küünla ära, kuni kontsertmeister jäi üksinda mängima. Mängis viimase noodi, kustutas ka oma küünla ning läks minema.

Ja siis Esterházy mõtles, et mis see nüüd toimub. Tänapäeval kutsutakse seda streigiks, tollal aga – see oli ilusti tehtud. See oli muusikute protest ülemvõimu vastu.”

Mul pole jõudu kõiki valitsusi läbi käia

“Kuidas suhtute peaminister Andrus Ansipi solvanguisse teie aadressil?”

“Peaministril on sellest jutust kõrini. Ta päris täpselt ei saa aru, mis see muusika tegemine üldse on. Ja siis ma ütlen talle, et ta ei saa aru, mis see muusikategemine on. Ning ma ei häbene seda talle öelda, sest ta on samasugune inimene nagu mina.

Üks, millest ta aru ei saa, on see, et meil on fantast orkester – riiklik sümfooniaorkester, kellel peavad olema eritingimused. Tõin seal mitmel korral Putinit võrdluseks, see muidugi kellelegi ei meeldinud, kuid vene muusikutel oli nii raske olukord, ja praegu on ka, aga Putin pani eliitorkestrile kümnekordsed palgad.”

Miks Putin seda tegi?

“Putinil on mõjuvõimas seltskond ümber, kes suutis talle selgeks teha. Mina ei ole nii mõjuvõimas ja suur inimene nagu Valeri Gergiev, Maria teatri dirigent. Ta on eriline kuju, võitlusvaimu täis, ja ta on nii muusikaliselt kui poliitiliselt niivõrd vajalik inimene riigile – teeb suurt kultuuri, esindab riiki seal, kus Venemaal on tarvis.

Tema on see, kes esines Gruusia sõja puhul Osseetias, ta on rahvuselt osseet. Tema läheb igalt poolt läbi, aga minul pole kahjuks jõudu enam, sest mina ei jõua kõiki neid valitsusi läbi käia. Mitte kunagi, kui uued tulevad, ei satu ma nende inimestega ühe laine peale, sest nad ei saa mitte midagi aru.”

Muusika aitaks Eestit maailmale näidata


Järvi räägib, et eestlased on rahvas, kes hakkas oma kultuuri õppima alles 150 aastat tagasi. “See on väga lühikene aeg. Eesti rahvas arvab, et “Mu isamaa on minu arm” on ilus muusika. Jah, see on ilus muusika.

Aga see ei ole see, mis on professionaalne muusika. Professionaalne muusika on see, mida õpitakse aastaid. Kui lapsed lähevad muusikat õppima, siis neil peab olema ka tulevikus koht, kus seda muusikat teha.

Me peame rikastama oma rahvast muusikaga. Inimene ei tule ju kontserdisaali mitte ainult kuulama seda, kas mängitakse õigesti või mitte, vaid naudingut saama. Naudingut sellest, et meil on ilus kunsti tegemise ja kunsti haaramise tunnetus, et me ei saa ilma selleta.

Õnneks on ERSO kontserdid rahvast täis, kvaliteet kutsub. Nemad teevad hea tahtega. Kui näeksime head tahet ka poliitikas, juhtidelt, siis oleksime tore riik. Eesti on väike riik. Me tahaksime siiski olla keegi maailmas. Praegu oleks olnud väga hea võimalus näidata Eestit veel paremini, kui oleme seda seni suutnud teha. Me ei saa ainult Pärdi ja Kaljustega ennast näidata ja võib-olla Mustoneniga, me suudaksime veelgi suuremini ja paremini.”

Minu äraminek polnud kapriis

“President Toomas Hendrik Ilves kutsus talente Eestisse tagasi. Teiega läks vastupidi?”

“Nojah. President kutsus meid koju. Kuid just nende rahaasjadega viidi tavaline rahvas eksiteele, inimestel pole ju infot mujalt kui lehest võtta. Nüüd on siis küll kindlaks tehtud, et Eestis mitte ühelegi inimesele Neeme Järvi enam ei meeldi. See aga, et oli vaja välja öelda, palju ma üldse maailmas maksan, oli meie juhtide teha ja nad leidsid, et seda on vaja teha.”

“Kuidas te nüüd tagasi vaatate sellele kõigele?”


“Katsun hakata üle saama, sest olen ju veel kahe orkestri peadirigent ja mul on Haagi residentorkester Madalmaades ja uus orkester tuleb Suisse Romande Genfis – suur ja ajalooline orkester, ning see hakkab jaanuarist peale.

Nii et tööd on üsna palju, aga mul on kahju, et ma ei saa ennast pühendada Eesti orkestrile ja Eestile, sest see rikuti mul täielikult ära. Pean nüüd võtma ennast kokku ja elama teistmoodi. Suvel katsun siiski teha Neeme Järvi Dirigendiakadeemia Pärnus ja Leigol käia korra ära, Leigo peremees armastab väga muusikat, aga üldiselt püüan siiski eemal olla, sest ega ma ei ole teretulnud.

Minu äraminek ei olnud mingisugune kapriis, see oli mul ainukene võimalik... Ma poleks tahtnud, et minu kolleegiga (Siitan) niivõrd toorelt käitutakse, kolleegiga, kellega mul oli väga hea koos töötada. Ütleksin, et küsige minult ka natukene enne, kui selliseid samme ette võtate, ühtegi sõna polnud minuga räägitud. Jänese viimased sõnad olid: “Teate, kui te ükskord tulete Eestisse, siis tulge minu juurde kultuuriministeeriumisse ja me räägime sel teemal.“

Teie ees ei ole vabandatud?


“Aga ministril ei sobi ju vabandust paluda, minister teeb ju alati kõik õigesti.”

Raha nimel rämpsu esitada ei tohi!

“Mis teile kõige enam haiget tegi sündinu juures?”


“Haiget... Teate, inimene peab natuke paksu nahaga ka olema. Ega ei saa ju päris ära surra, kui sellised asjad juhtuvad. Peab oskama tõsiasjadele silma vaadata, on vaja edasi elada. Aga kahju on küll... et oma kodumaal nii kehvasti läks... Ja parandada on seda õige raske. Kui klaas on katki läinud, siis seda enam nagu enne oli, kokku ei pane.”

“Mis te nüüd Eesti kohta edaspidi räägite?”


“Oi, mina räägin Eestist alati, ma olen Eestist nii palju ilusaid asju rääkinud. Ma ei saa Eestit maha teha, et Eestis valitseb väiklus... Ja see raha sisse toomise nõue on kõige suurem viga, mida riik saab teha: et meie mängigu rämpsu, publikule, kes tahab rämpsu eest maksta, ja me siis saaks selle eest elada.

See on ju vale filosoofia. Meie ülesanne on mängida midagi ilusat, seda on võimalik väga huvitavalt teha – mul oli niipalju ideid – ka siis tuleb rahvas.”

“Kas te puhkate Floridas või elate siin?”

“Mul ei ole kusagil kodu. Ma pidin praegu Eestis olema. Pärast Berliini kontserte... Kõik oma asjad jätsin sinna, mul on plaadid, paljud asjad. Püüdsin Eestis elama hakata. Nüüd pean kõik ära tooma. Oktoobri keskel tulin ära, vahepeal on igasugu kontserte olnud. Nüüd on natuke vaba aega, siin lihtsalt puhkan, siin on koht, kus olla.”

ERSOga juhtunu oli kurja inimese tegu

“ERSOt puudutav on rahvusvaheline asi, see ei puutu ainult eesti kultuurisse ja ainult eesti kunstisse. Need on maailma asjad, kuna tahaks ju ikka seda Eestit maailma viia, tahaks Eesti viia niisugusele tasemele, kus me ei räägi mingisugusest väiksest ja vaesest riigist. Et me ei peaks kogu aeg hädaldama, vaid et oleksime ikka võrdsed kaasarääkijad maailmas.

Vähemalt kultuuris, kui me muuga kaasa ei saa rääkida. Aga me saame seda teha, sest meil on Pärdid ja meil on Tubinad ja kõik siuksed Tobiased ja kõik sellised marudad tegelased, kellega saab maailma tasemel kaasa rääkida.

Ja meil oli niisukene mees nagu Andres Siitan, kes teadis kõiki neid asju; teadis, mis on tähtis, mis on vähem tähtis; kuidas neid asju võiks kõik korraldada; kontaktid välismaailmaga olid loodud, agentidega Ameerikas, Jaapanis, temal olid need kontaktid olemas...

Nüüd need kontaktid lihtsalt lõhuti ära. Et neid kontakte hakata uuesti looma, see võtab aastaid ja aastaid aega. Öelge, kas niisukene asi pole kuritegu? On, see on kuritegu. Seepärast, et see on ühe kurja inimese tegu. Mõtlematu tegu. Toores läbimõtlematu tegu. Muidu poleks sellist asja sündinud. Vihapidamine. Vihapidamine inimese vastu, keda sa üldse ei tunne. Ja hea töötaja vastu. Orkester oli Siitani südameasi.

Heliloojad, kus te nüüd olete? Kõik kardavad. Aga mõnikord tuleb ka natuke julge olla, sest pärast on halb elada, kui oled laskunud sündida sellel, mis pole õige.”

Eestisse ei tule ma raha teenima!

“Väga tähtis punkt, ja see ei ole spekulatsioon – meie noored lähevad minema. Meil on väga häid muusikuid, kes juba töötavad Ameerikas. Soome on täis meie muusikuid, ka muu maailm. Meil on väga häid muusikuid, kes tahaks kõik kodumaal elada – nad ei taha välismaal elada, aga mida teha kui sa teenid neli korda(!) vähem kui piiri taga Soomes. Minu venna Vallo lapsed pidid kõik ära minema – kui inimesel on ikka viis last ja ta tahab olla takkatippu muusik, ei elaks ta Eestis ära. Nüüd on nad ära läinud, haruldased muusikud.

Mul on kahju, et eesti rahvas on nii vähe informeeritud õigetest asjadest. Kes see eestlane üldse on? Ajalugu on väga tähtis, suhteliselt jube kiiresti arenenud. Vaim pole järgi jõudnud.

Inimesed on masinates kinni, ei arene vaimselt. Vaatavad, kas ma ikka saan oma arvutisse sisse, raamat aga jääb lugemata, noot jääb laulmata, klaver jääb harjutamata, viiul jääb harjutamata, ja pärast on üks inimeste hulk, kes tolgendavad ringi ja ei tea, mida teha.

Noored tolgendavad ringi, 25 aastat vanad, ei oska midagi teha, huvi pole, kirge pole, tahaks ainult raha. Lugesin lehest, et Eestil on teine koht kuritegevuse poolest maailmas. Eesti inimestel puudub entusiasm. See on minu missioonitunne ning jääbki minu missioonitundeks, et Eestisse tulles ei tule ma raha teenima.”

“Elava klassiku koju saabumine”, ütles Neeme Järvi kojutulemise kohta üks eesti ajaleht. Vaatan, kuidas Järvi jääb minust maha Florida loojuva päikese valgusvihku, meie rahva poeg, talent, kelle sära kohutas meid, ja kohutaski ära.
Pikk hüvastijätt: Neeme Järvi püüab nüüd Eestist eemal olla, “sest ega ma ei ole teretulnud”. (Peeter Langovits / Postimees / Scanpix)
 - pics/2013/10/40591_002.jpg
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus