EKKT kunstinäitus tähistamaks EV 90. aastapäeva
Eesti Vabariigi 90. aastapäeva puhul toimus 22.—24. veebruarini Eesti Maja kunstigaleriis Eesti Kunstnike Koondis Torontos (EKKT) näitus, mis oli seekord välja kuulutatud tähistamaks aastapäeva ning osales teistes samalaadsetes sündmustes. Kuigi näitus oli avatud juba reede, 22. veebruari hommikul, toimus ametlik avamine kõnedega laupäeva pealelõunal.
Avamisel teadustas EKKT president Mai Järve. Lühikeste sõnavõttudega esinesid kahes keeles aupeakonsul Laas Leivat ja EKNi esimees Avo Kittask. Eesti Maja väike saal oli avamise puhul puupüsti rahvast täis nagu alati. Laas Leivat rõhutas näituse retrospektiivset omapära ja kiitis EKKT järjekindlust suutmaks esitada meie kunsti paremikku. Avo Kittask juhtis tähelepanu näituse eesti temaatikale ja lisas, et tunneb end nagu vanade tuttavate elutoas.
Seekordne näitus jättis kujunduselt parema üldmulje kui tavaliselt, vaatamata sellele, et vastasseinas olevad Aksel Tamme (1912—1975) neli suureformaadilist linoolreljeefi tõmbasid tähelepanu eemale teistelt töödelt. Selle asemel, et eksponeerida nii palju Tamme töid EKKT üldnäitusel, vaatamata sobivale temaatikale, vääriks tema looming eraldi isikunäitust, et taas tutvuda kunstniku mitmekülgse loominguga, sest tema surmast on ju möödunud rohkem kui 30 aastat. Lahkunud kunstnikest olid esitatud veel Ene Falkenbergi (1914—2003), Helmi Hermani (1916—1994), Peeter Kaupsi (1923—2006), Arthur Mihkelsoo (1902—1988), Erik Pehapi (1912—1981), Axel Roosmani (1899—1974), Joann Saarniidu (1909—1984), Osvald Timmase (1913—2006), Ants Erik Vommi (1931—2003) ja Benita Vommi (1908—2005) tööd, nendest suurem osa Mai Järve kogust.
Näitusel oli esitatud 75 tööd, millest seitse müüdi. Kolmedimensioonilistest töödest oli Ilse Arrakul väljas meeldiv keraamiline kuju „Magdalena“, Otto Rannamäel puust nikerdatud delfiin, Jaan Jootil värviline abstraktne puuskulptuur „Harlequin Totem“ ja Elmar Gelzinsil messingist ja vasest tammeoksad, nendest huvitavaima mulje jättis Jooti tootem.
Näitusel olid seekord tugevamad tööd kõige väiksemad. Eriti mõjuv ja poeetiline oli Arne Roosmani kullatud puidu tagapõhjal monokroomne kuldne Marie Underi portree, mis jättis raamide ja tagapõhja puuplaadi tõttu kolmedimensioonilise mulje ning mõjus eriti poeetilisena. Axel Roosmani väike kodukohatemaatiline õlimaal 1946. aastast, „Viiga Homestead“ oli samuti professionaalne ja näituse teemale sobiv. Eriti hea mulje jättis Marjut Karu-Nousiaineni tehniliselt tugev pisike söövitus vanast küünist ja Olja Mülleri õlimaal lapsepõlvemälestustest, kus eesti erinevad motiivid olid kõrvutatud punastes monokroomsetes toonides, kohased kaugetele mälestustele.
Lõpetuseks võiks küsida, kuidas interpreteerivad väliseesti kunstnikud Eesti temaatikat ja millised teemad on publikule kodused? Näitusel oli mitu Tallinna vaadet ja kodu-Eesti looduse motiivi, rukkihakkidega põldusid, rahvatantsijaid ja rahvariiete motiive, Kalevipoja ainelisi töid ja kompositsioone, mis põhinesid sini-must-valgetel lipuvärvidel ja muinasaja müütidel. Võib ühineda Avo Kittaskiga, et näitus oli paljuski kodune nagu vanade tuttavate elutuba.
