Tinnurite väike hubane kodu ilusa hoolitsetud aiaga võlus mind otsemaid. Nii linnast kui maanteest parajasti sedavõrd eemal, et kummagi müra häirima ei pääse. Kui neile lisada pererahva sundimatult vaba külalislahkus, on idüll täielik. Õieti mitte külalislahkus, vaid endastmõistetav omainimeslikkus on see, mis selle paiga koduseks tegi. Minu poetatud ütlused suurepärasest vastuvõtust tõrjuti kategooriliselt tagasi väitega, et nemad pole mingit vastuvõttu korraldanud, lihtsalt käitunud igapäevaselt. Õigus. Ometi andis see mulle võimaluse endast paremini keelt valdavale kolleegile meelde tuletada, et ‘suurepärane’ ja ‘suurejooneline’ pole sünonüümid.
Päevake mugavat looderdamist, tühjast-tähjast lobisemist, end ei-midagi-erilist-viisil poputada laskmist, värvukeste saiaraasukestega toitmist, üksteise uudistamist ja suure perekoeraga tagajärjetult sõbruneda üritamist. Järgmine päev pidi meid toimetama oma rabasaaremuinasjuttu.
Pääsesime minema alles varasel õhtupoolikul, sest Reinust sohvri töögraafik varasemat sõitu ei võimaldanud. Jõudsime kohale kerges vihmavidus, mis siiski meeleolu rikkuda ei suutnud. Seadsime end lahke perenaise juhenduste kohaselt oma vigvamis sisse ja sohver asus koduteele lubadusega meile kahe päeva pärast järele tulla. Esimeseks toiminguks oli kuurist sületäis puid tuua ning tuli ahju teha, et rõskusest vabaneda. Kui puudega toa poole sammusin, jälitas mind seitse uudishimulikku lehma. Südikaim neist pistis korraks pea esiku ukse vahelt sisse ja häälitses. Kontroll oli igati õigustatud, nemad olid ju põlisasukad, meie tundmatu kontingent, kelle kohta tuli alles seisukoht võtta.
Enne õhtut lakkas vihm ja peretoa poolt saabus käskjalg kutsega õhtusöögile. Selleks oli 9aastane perepoeg jalgrattal, kellesse mu kaaslane kohe ülepeakaela armus. Sõime koos rikkalikult kaetud perelauas tervet rammusat talutoitu. Pererahva kinnitust mööda kõik oma talu saadused ja puupliidil valmistatud. Muinasjutt jätkus ning arenes. Lehmade käitumise ja tuppa trügimise kohta esitasime tagasihoidliku kaebuse. „Oh, see oli vana Mann!“ teatas perenaine ja lubas loomad järgmiseks päevaks mujale paigutada. Oma tares oli elav tuli rõskusest jagu saanud ja mind valdas magus rammestus. Läbi une kuulsin küll hädaldamist, et kõrvaltoas keegi norskab, kuid ei pööranud sellele suuremat tähelepanu. Küllap saab isegi aru, et sookoll. Kes muu siia rabaservale norskama tuleb.
Enne Eestisse saabumist olin end sünoptikuks kuulutanud ja rabasaarele ilusat ilma lubanud. Ma ei jäänud valelikuks. Järgmised kaks päeva olid briljantsed nii ilma kui kõige muu suhtes. Tegime jalutuskäike rabasse, sõime mustikaid, silmitsesime punaseks tõmbuvaid pohli ja öökülmi ootavaid jõhvikaid. Ootamatult sattusime vana kännu juurde, mille ümbrus kollendas kukeseentest. Rabasime nokatsmütsid peast ja täitsime mõlemad ääreni. Saagi toimetasime uhkelt perekööki ja järgmiseks toidukorraks oli hõrgutav kaste laual.
Olime kavatsenud tegelda ka loomingulise tööga. Mu kaaslane sai sellega mingil määral hakkama, isegi üsna hästi. Viru-Jaagupi kool, mis nüüdseks küll suletud nagu minu omagi, oli saamas 100aastaseks ja Urve, kes sealt oma esmase koolitarkuse omandanud, oli lubanud neile värsstervituse. Selle kallal nokitses ta vaevalt paar tundi, siis ulatas vihukritselduse mulle üle vaatamiseks. Olin võlutud. 18 salmi head viimistletud luulet, üks värss südamlikum kui teine. Kes oskaks oma kunagise tarkusetempli kohta nii tabavalt öelda:
Kesk möödunut jalutan, valguskild pihus, / näitab kurve ja käände mu eluteelint. / Mitmeid vigu võib leida mu eluvihus, / kuid ei paranda neid enam punane tint. Tundsin neid ridu lugedes, et sörgin oma generatsiooni võrra noorema kaaslase sabas veel abitumalt kui rabas, kus sale ja sportlik piiga pidi aeg-ajalt üle õla tagasi vaatama, et kas taadu ikka jõuab järele.
Paar sõna meie võõrustajaist, rabasaare päriselanikest. Ly ja Andrus on kaks imepärast inimest, kes peavad paremaks tsivilisatsiooniga hoida parajat distantsi. Üksik metsatalu pakub selleks ideaalseid võimalusi, kui jätkub töökust ja piisavalt leidlikkust. Andruse sõnul peab alati olema rohkem kui üks raud tules. Pidasid suurt piimakarja, kuni tänu mingile järjekordsele eurototrusele äkki teatati, et enam piima vastu ei võeta. Otsust taheti kehtestada päevapealt, kuid pikendati armulikult (!) nädalale. Kari tuli ülepeakaela likvideerida, jäeti järele vaid nii palju loomi, et oma pere piimavajadusi rahuldada. Tuldi mõttele hakata pidama puhketalu, seda lootuses, et ehk leidub teisigi inimesi, kes rikkumata looduse võlusid nautida soovivad.
Peres on kaks last. Viieteistkümnene Liis on tagasihoidlik ja teda meil näha ei õnnestunudki. Üheksane sumomaadlusega tegelev Oliver suhtleb aga külalistega meeleldi ja temast näib võrsuvat talu tõeline noorperemees. Lausa uskumatuna tundus Ly jutustus, kuidas poeg mängis natuke aega arvutimänge nagu tänapäeva noored ikka, kuid varsti sulges arvuti ja teatas: „Igav on, lähen parem peenraid rohima.“
Kõigi võimalike maitsvate talutoitude kõrval pakuti ühel päeval midagi, millest unistadagi ei osanud. See oli – pidage nüüd hinge! – lüpsisoe piim. Paljud väristavad pelgalt selle mõtte juures õlgu. Mina aga jõin seda lapsena meeleldi ja lasin nüüdki hea maitsta. Ühel söögiajal tuli üllatus sootuks teistsugusest vallast. Nii Ly kui Andrus laulavad Oonurme kooris ja koorijuhti abikaasaga oodati õhtuks külla. Sattusin söögilauas dirigendi lauanaabriks, kes kohe minult kui torontolaselt küsis, kas ma Roman Toid tunnen. Vastasin, et tunnen nii Toid kui küsijat ennast, kes polnud keegi muu kui Ants Üleoja. Viimane on Oonurmest pärit ja korraliku kolkapatrioodina sõidab iga kahe nädala tagant Tallinnast kodukandi koori juhatama.
Meid paluti jätta külalisraamatusse poeetiline pühendus. Võtsime raamatu rabasaarevaikusse kaasa ja seekord tulin oma ülesandega toime, kuigi tähed kippusid silmade ees tantsima. Prille inspekteerides avastasin, et kolmas fookus on kaduma läinud. Hinge tekkis kuri kahtlus, mis peagi paisus ebameeldivaks tõdemuseks: olen juba mitu päeva kandnud kellegi teise prille ja vahetus sai toimuda ainult Pusi saunas. Elagu mobiiltelefon ja elagu kõrgem õuepealne küngas, kus oli piisavalt levi! Õemees kinnitas kohkunult, et tema prillidele on tõesti üks lisafookus siginenud. Sobivuse ja kaugenägemise poolest oleksime võinud igavesti valesid prille kanda.
Lahkumispäev. Tulid õde ja õemees meie rabasaareidülli läbi õigete prillide imetlema. Tuli meie truu kutsar. Südamlikud kallistused. Pererahvas hüüdis mind taaduks. Sookolli puine silm oli kahtlaselt niiske. Tuli lahkuda muinasjutust, mis oli imekaunis, kuid liiga lühike. Meid leinama jäänud viisteist vikerkaart olid nähtavad ainult kahele selgitatud silmapaarile.
Oli jäänud veel paar päeva. Külastasime Rakveret, mu abikaasa sünnilinna. Jättis sõbraliku mulje. Käisime Viru-Jaagupi kooli juubelipeol, kus Urve oma rabasaarel voolitud värssidega kuulajaid rõõmustas. Meid külastas meie luuleraamatute kirjastaja koos fotograafiga. Pidasime koos vahva boheemlasliku vennastuspeo, kuigi õdesid oli rohkem kui vendi. Viimase õhtu veetsime koos pererahva kahe Rakveres elava poja ning miniaga, imehapra õblukese blondiiniga. Minu kord oli kõrvuni armuda.
Tagatipus, kui olime kordamööda saunamõnusid proovinud, soetasin endale veel ühe sõbra. See oli õuevalvur Bärri, kes oli mind tervituseks ninaga põlglikult müksanud ja hiljem mu keelitustele peapööramisega reageerinud. Kui nüüd kahe leili vahel tugitoolis istusime, saunarätik ümber niuete, ja õlut limpsisime, heitis peni mu kõrvale maha ja hakkas mu leilikuumi sääri lakkuma. Naersime, et vist tunneb mu lahkumisest rõõmu, kuid hommik tõestas midagi muud. Hommikusöögi ajal puges loom laua alla ja lamas mu varvastel. Kui Rein teda kuuti kamandas, surus kutsu end aina tugevamini minu jalgade vastu. Ja kui peremees häält tõstes oma käsklust kordas, tuli vastuseks hoiatav lõrin. Olin omaks võetud.
1,5-tunnine autosõit Tallinna lennujaama. Viimased soojad kallistused ja vapralt tagasi hoitud pisarad. Tagasilennul kasseerin sisse minnes kaotatud seitse tundi. Varasel õhtupoolikul olen taas kodune mees. Kuid tajun kõigi meeltega, et eile nägin ma Eestimaad.
