Väikesõsaral oli kihk näidata enda ja oma kolleegide tööruume Luua Metsanduskoolis, kus ta ikka veel õpetab. Sõitsime Luua mõisa ja tutvusime klassi- ja töötubadega. Kui palju on muutunud sellest ajast, mil ma ise kunagi selle kooli õpilane olin, kuigi see asus tollal Tihemetsal, praeguse kutsekooli ruumides. Kahetsesin, et ei avanenud võimalust kohata Karukäpa puukooli omanikku ja juhatajat, Torontost võrsunud aiandusagronoomi Madis Jürimat.
Tagasiteel Pusile läbisime Sõõru metsa selle saledate laanemändidega, igal tutike oksi ladvas. Tuli kiusatus kontrollida selle ilusa metsa marja- ja seenevarusid. Mustikaid leidus, kuid olid väiksevõitu. Väikesõsara hagijavaist avastas peagi samblast nina välja torganud nööpnõela pea suurused kukeseened. Läksime hasarti ja lõpptulemusena saime nelja peale ühe korraliku kastme jagu seenemudilasi kokku, mõni üksik suurem ka hulgas. Sõitsime ülevas meeleolus koju, kuid magus kripeldus jäi hinge: äsja oli sooja vihma tulnud ja paari päeva pärast on samas kohas kindlasti seeneuputus. Minul aga lahkumine ees.
Tegime ka tiirukese Tartusse, kus hansapäevade ettevalmistused olid täies hoos. Turnisime Toomemäel ja külastasime sugulasi. Ühest ülikoolihoonest väljudes kõnetas mind ootamatult tuttav naisehääl. Vahetasin kena daamiga mõned sõnad koduküla kohta, mis võttis mu mõlemal õel suud ammuli. Teema oli neile tuttav, kuid mu vestluskaaslane mitte. Kui olime sõbralikult jumalaga jätnud, tuli küsimus nagu kaheraudsest: „Kust sina seda inimest tunned?“ Torontost loomulikult. Jah, meid ja meie mälestusi siduvad niidid on sageli nähtamatud, kuid imestamisväärselt tugevad.
Nädal sai täis. Mind ootasid uued ja senitundmatud Eestimaa paigad inimeste seltsis, keda varem polnud kohanud. Enne aga tuli kogu arvukas suguselts mind jumalaga jätma, mõni nendest ka esmakordselt tervitama. Ilm oli õnneks ilus, mis võimaldas umbes 30-le inimesele õhtulaua katta vabasse loodusse. Katus oli pea kohal, seintest ei tundnud keegi puudust. Saun pandi varakult tossama ja soovijad said kordamööda ihunuhtlust. Kaks meest askeldas täie tõsidusega grilli juures, kolmas hoolitses õlle- ja veinivarude eest. Istusin õemehe kõrval, kes vaatles heldinud pilgul kõrget põlist kaske, teatades, et see puu on temaga ühevanune, pisut üle seitsmekümne. Mäletas, kui ta isa selle istutas. Rõõmsat seltskonda seirates ja veel enam härdudes lausus, et tal on olnud õnn näha oma suguseltsist kuut põlvkonda, alates oma vanavanemaist ja lõpetades lastelaste-lastega, kellest osa sealsamas ringi saalis. Lisas hetke pärast vaikselt, et kõigist on olnud ainult rõõmu. Ma ei pidanud sobivaks seda väidet kommenteerida, kuid veel vaiksemalt andsin sellele nähtamatu tindiga oma kinnitava allkirja. Lase kuuma triikrauga üle, küll siis näed...
Järgmine päev oli pühapäev. Pakkisin kohvrid, jäin transporti ootama ja valmistusin õe perega jumalaga jätma. Väikesõsar oli lahkunud juba eelmisel päeval. Mind ootas seesama Päide küla Rakvere külje all, millest varem juttu. Seal pidi elama mind kodumaale meelitanud kolleeg. Kiskusime õetütre mehega jalad paljaks, käärisime püksisääred üles ja läksime Peipsit jumalaga jätma. Sumasime jalgupidi vees, lained peksid vastu põlvi, horisont oli ükskõikselt tühi. Oli kuidagi raske uskuda, et selle taga laiub meile nii ebasõbralik Venemaa.
Tagasi jõudes märkasime õuel võõrast autot ja panime tähele, et kaitsva traataia taha suletud Kata haukumises väljendus õiglane pahameel. Minu uued võõrustajad olid ilmselt saabunud. Pea seisin vastamisi saleda väikest kasvu tumedaverelise naisega, kelle pilgus helkis rõõmus äratundmine. Meie tervitusembus oli tugev ja südamlik. Sama võis öelda ta abikaasa käesurve kohta.
Ei leia ühtki mõistlikku põhjust oma toreda kolleegi isiku ümber salatsemiseks. See on Urve Tinnuri, kellega tekkis tutvus luuleteoste ühise kirjastaja kaudu. Algul nautisime teineteise loomingut ja kirjutasime vastamisi arvustusi, siis tulid e-posti kaudu tänusõnad ja pikemad loomingulised arutelud, kuni avastasime, et püsime nii kindlalt samal lainepikkusel, et sealt võib meid eemaldada vaid otsene silma- ja terekäekontakt, sest tegelikkuses on inimesed ikka sootuks teistsugused kui paberil. Pisut etteruttavalt pean tähendama, et see eemaldamisprojekt luhtus meil täiega.
Urve abikaasa Rein keeras rooli ja iga ta liigutus reetis, et mees on proff. Kes suure veoki roolis metsaveoga elatist teenib, ei saagi muud olla. Kusagil Mustvee kandis, kui hakkasime juba Virumaa poole tüürima, poetas Rein äkki lause, et kui teeks õige ühe väikese jõnksu sisse ja sõidaks rabasaarelt läbi, teeks puhkuseplaanid kindlaks. Rabasaar! Seda sõna kuuldes läbis mind kummaline nõksatus, mille kohta pean taas lugejale aru andma ja hetkeks kavandatud jutujoonelt lahkuma.
Rabasaar on mu hea kollegi leiutatud mõiste, osa meie kahe privaatmuinasjutust. Kui olin mõista andnud, et sooviksin meeleldi olla mõne päeva Eestimaa looduse lummaga omapead, kerkis tema fantaasias kohe esile üksik rabasaar okstest onniga, kuhu keegi teine teed ei leia ja kus heatahtlik sookoll on ainuvalitseja. Poeedid unistavad, realistid tegutsevad. Mu kolleegi abikaasal oli tänu oma elukutsele selline koht teada. Üht vana pilalaulu parafraasides: kõik Virumaa ja Rakvere kreis on Reinu rekkajälgi täis.
Kusagil Tudulinna ja Oonurme vahel suubub Raja bussipeatuse juurest kitsas kruusatee metsa, eemal laiuva Muraka raba suunas. Umbes neli kilomeetrit metsavahelist vonklemist ja tsivilisatsioonist halastamatult kaugenemist ning siis lõpeb tee üksiku metsatalu õues. Meid tervitasid vana perepeni kähehäälsed haugatused, kuuldavale lastud rohkem kombetäitmiseks. Autost väljudes hõõrusime uskumatult silmi. Väravaposti asendas majesteetlik puuskulptuur - sookoll oma täies hiilguses. Nagu peagi teada saime, oli see ja mitmed teised samalaadsed kujud ühe kunstiõpilastest grupi kätetöö, kes siin loomingulisel ekskursioonil viibinud.
Ja siis saabus noorevõitu rõõmsailmeline perenaine, kes lahkelt tutvustas ööbimisvõimalusi. Elumaja vahetusse lähedusse oli ehitatud uus külalistemaja mitme magamiskoha, söögitoa ja saunaga. Täieliku privaatsuse soovijaile oli pakkuda robustsem variant – paarsada meetrit eemal asuva kunagise suurtalu hooned, millele ligi pääsemiseks tuli elektrikarjuse alt läbi pugeda. Majas oli mitu magamisaset, elekter ja paak veega näo- ja kätepesemiseks, joogivett tuli eemalt tuua. Laud ja toolid kirjutamiseks, puuahi ja puupliit, kütet kuuris külluses. Üle õue „kullakamber“, ainus uuem ehitus. Ukse ees istumiseks mitu toekat raiepakku, ainsateks kaasüürilisteks tohutu pääsuparv elektritraadil. Üle avara õiteküllase aasa viis jalgrada otse rabasse.
Vahetasime kolleegiga vandeseltslasliku pilgu ja otsus oli tehtud. Keegi oli meie muinasjutu raamatust välja rebinud ja istutanud siia rabaservale. Loovale vaimule oleks võimatu soodsamat kasvupinda leida. Toidukeetmise võimaluse kohta tähendas perenaine tagasihoidlikult, et „juhul kui minu keedukunsti usaldate...“ Jah, usaldasime, kohe kindlasti usaldasime.
(Järgneb)
