(
Algus Eesti Elus # 34)
Kohe esimesel õhtul pakkus televiisor üllatuse. Tuli saade aastate eest Kanadasse siirdunud perest ja minult küsiti õhinal, kas ma neid juhtun tundma. Ülle ja Tõnis Veltmanni? Juhtusin küll ja ka Toronto Eesti Maja kohvik juhtus tuttav olema, samuti nende kodu ja pere. Säh sulle kooki moosiga! Tulin omast arust maailma teise otsa end Torontost ja sealsetest tegemistest välja puhkama, kuid seesama Toronto on mulle järele jõudnud. Õigemini ootas ees, sest küllap see saade oli valminud enne minu saabumist.
Hommikul tekkis väike dilemma. Mu isiklik bioloogiline kell polnud veel jõudnud end kodumaise ajaga sünkroniseerida, pealegi magasin kosutavas maaõhus nii magusasti, et enne päikesetõusu olin täesti virge. Ilus hommik meelitas välja jalutama, kuid ülejäänud pere magas veel õiglast und ja ukse ees ootas peni, kes õhtul oli mind vihase lõrinaga tervitanud. Torkasin sandaalid paljaste varvaste otsa ja paotasin ettevaatlikult ust. Otsemaid pisteti mulle pihku üks niiske nina. Hingasin kergendatult ja tõukasin ukse pärani. Neljajalgne partner teejuhiks, astusin kargesse suveõhku ümbrusega tutvuma. Teadsin, et koduvalvuril on suursugune nimi – Katariina Rosalie, rätsepmeister Kiire emanda järgi. Õnneks ta ei solvunud, kui teda matslikult Kataks hüüdsin ja meie küllaltki pikk matk kulges rahuldavalt. Olime ainsad hingelised teel. Ainult mõni Kata kolleegidest avaldas suletud värava tagant valjuhäälselt rahulolematust.
Järgnevad päevad kulusid kohaliku ümbrusega tutvumisele, õigemini tutvuse uuendamisele, sest lausa võõras see kant mulle ei olnud. Iga päeva algasime Kataga kahekesi, korra jalutasime Kallastele välja, kõva paar kilomeetrit külavaheteed. Mu väikesõsar, kelle pesapaik Luua mõisas, oli koos minuga Pusile saabunud ja vähehaaval ilmus nooremaid linnasugulasi juurde. Esimene käik oli Alatskivi kalmistule, kus kaks kuulsat eesti meest oma maisest teekonnast puhkavad: Juhan Liiv ja Laksi Tõnis. Meid aga kutsus ennekõike üks tagasihoidlik hauakivi, millel meie mõlema vanema nimed. Rehitsesime kalmuküngast, paigaldasime lillekimbu ja süütasime küünla. Kunagised kõige ligemad naabrid on sealsamas, lähestikku nii elus kui surmas. Ka õemehe vanemad puhkavad mõne sammukese kaugusel, nagu vaikses kokkuleppes, et paari heitnud lastel oleks lihtsam vaatama tulla – üks tee ja kaks asja.
Sõitsime läbi Peipsi-äärsete vene ridakülade Kolkja, Kasepää ja Varnja, kus kurgi- ja sibulapeenrad sirgelt reas, nagu nad mu mälestustes ikka on olnud. Kuid Varnjast kunagise Kõnnu küla poole pöörates tekkis hinge kummaline äng. Õed nimetasid teeäärsete talude nimesid, mis kõik tuttavad ja samaaegselt kuidagi võõrad. Ootamatult peatas õemees auto ja soovitas välja astuda, et sepa popsikohaga tutvuda. Ükski sellesama sepa kolmest lapsest poleks taibanud seal peatuda, nii võõraks oli kõik jäänud. Veel viisteist aastat tagasi olime end võsast läbi ukseni surunud ja koos õega tuttava söögilaua ääres istunud. Seekord jõudsime vaid tühjade aknaaukudeni. Ühest ronis õemees vapralt sisse ja teatas, et põrand kannab. Lauast polnud jälgegi, suur vene ahi oli maha lõhutud ja kivid laiali kantud. Tee ääres olid aga kaks muldvana õunapuud, mis sõjaeelse raudkülma talve üle elanud, õunapabulate all lookas.
Lahkusime Kõnnult pisut rutates, polnud õiget tahtmist pikemalt ringi vaadata. Koosal uudistasime oma vana koolimaja, mis ammu oma ruumid muuks tegevuseks loovutanud. Alevikust endast polnud rohkem tuttavat kui koolimaja tagune järveke ja teerist, kust me tagasi Alatskivi poole pöördusime. Metsakivilt võtsime aga suuna uuesti Kolkja poole, sest vanausuliste kuulus kalarestoran oli külastamata. Selle atmosfäär on suurepärane, ja nagu kuulda, on nädalalõppudel sageli eelreservatsioonita raske sisse pääseda. Meie olime tööpäeva ja varase pärastlõuna tõttu paremas olukorras. Teenindasid kaks sihvakat näitsikut, venepäraste kirjadega maani seelikuis, ühel juuksepats põlveõndlaisse rippumas, mõlemal veatu eesti keel suus. Oletasime, et küllap suveks kodukanti taskuraha teenima tulnud tudengid. Proovisin hautatud latikat rohelise sibula salatiga ja rüüpasin vanausuliste kirikuveini kõrvale. Tõeline piduroog. Meid teenindanud neiule kinkisin kanadapärase võtmerõnga.
Otse restorani vastas üle tee oli kalalett, mida mu õde meelsasti külastada soovis, põhjendusega, et leti taga askeldav sõbralik slaavi tädi oli igati usaldusväärne. Tema pakutud värske kala oli alati tõesti värske, latikat sai ka nii suitsutatult kui kuivatatult. Minule kui Peipsi lähikonnas ja kalatoidul kasvanud poisile vahtis sellelt letilt vastu tükk lapsepõlve. Külastasime ka Kallastet, kus poe esisel müüriserval alati istus mõni kohalik kurgikaupmees. Kui äsjasoolatud nn kolmepäevakurke (kohalikus keelepruugis malasolnõi) ei õnnestunud saada, ostsime värskeid ja hapendasime ise.
Alatskivi loss oli turistidele avatud ja see sai ka seestpoolt üle vaadatud. Selle restaureerimisega oli omajagu vaeva nähtud. Õemees näitas tema paigaldatud ja kititud aknaid, õde uhkeldas tema kootud põrandavaipadega ja osutas siis vanale vokile, küsides, kas see on tuttav. Pidin häbiga tunnistama, et ei olnud. Ometi oli seesama vokk seisnud meie peretoas minu elu esimesed seitseteist aastat. Mitu kinda- või sokipaari olin ma läbi kulutanud, mis kõik kootud sellel vokil kedratud lõngast! Valus heldimus täitis mu hinge. Lossi uhked banketiruumid ja vastuvõtusaalid kaotasid äkki oma võlu.
Oli võimalus käia ka Alatskivi laadal. See oli nagu laat ikka, kus müüdi igausugust tühist kolu ja kus lapsi peibutas kärarikas tingel-tangel. Osta polnud sealt minu meelest midagi. Kuid siis äkki paelus mu pilku vana kuivanud ja päevi näinud pastlapaar, paelad tugevasti kulunud, kuid terved. Selle eest küsiti kolmsada krooni, mille maksin kõhklemata. Taas jupike noorusaega. Millegipärast tundsin, et ainuüksi selle pastlapaari pärast tasus Eestisse sõita.
(Järgneb)
