Eile nägin ma Eestimaad (1)
Arvamus 22 Aug 2008 Eerik PurjeEWR
    Trüki   E-post   FB     
Ma ei tunne piinlikkust, et alustan laenatud pealkirjaga. Mul on piisavalt inspiratsiooni, et leida midagi originaalsemat, kuid hetkemeeleolu on selline, et Juhan Liiv lihtsalt surub peale. Miks ka mitte, oleme ju peaaegu ühe kandi mehed, kuigi saatus ei määranud meid elama samasse sajandisse.

1993. aastal, kui kodumaa tegi värske iseseisvuse rüpes oma esimesi kobavaid samme, süvenes minus teadmine, et ka minul on aeg poole sajandi tagant sellele maale terekäsi ulatada. Ja hinge tekkis väike kriipiv kõhklus, kui üritasin endalt küsida, kellena ma sinna lähen. Uhke omandiõiguse olid aastakümnete sündmused tuhmistanud, kui mitte lausa hävitanud. Turistina ma end sellel maal tunda ei suutnud. Jäi järele ainus moodus – minna palverännakule. Selliseks see ka kujunes.

Nüüd, pärast 15-aastast vahemaad, tundsin, et vajan puhkust. Sellist, mida suudab mulle pakkuda vaid Eestimaa loodus oma kanarbikunõmmede, sihvakate laanemändide, valendavate kasetüvede ja Peipsi uinutava kohinaga. Tegin reisiplaanid, informeerisin lähisugulasi ja salgasin maha oma arvukad kodumaised sõbrad – kõik peale ühe, kes mind mu reisiks oli innustanud ja kellele ma selle eest tagantjärele sügavalt tänulik olen.

Toronto lennujaamas lasksin silmadel ringi käia, et leida tuttavaid kaasreisijaid, kuid tagajärjetult. Ometi kuulsin mitmelt poolt eestikeelset juttu. Kõnelejaiks osutusid noored inimesed, kelle keel oli aktsendivaba. Ilmselt välisreisil viibivad kodueestlased. Sattusin istuma ühe pere vahetusse lähedusse ja püüdsin alustada vestlust viie-kuueaastase tütarlapsega, kes mind veidi võõristas. Isa tuli appi ja kinnitas vestluse käigus, et on tõesti tagasiteel kodumaale, kuid siin oli külastanud vanemaid. Mees on Toronto lähistel sündinud, pärast ülikooli lõpetamist Eestit uudistama läinud, abieluahelaisse meeldivalt kinni jäänud ja nüüd pole päris kindel, kumba maad kodumaaks pidada. Elab Viimsi poolsaarel, kus on veel neli samalaadse saatusega peret. Ilmselt kodu- ja väliseestlaste vaheline lõimumine toimib ja seda mõlemal pool ookeani.

Tallinna lennujaamas ootas mind nii enda kui abikaasa sugulastest koosnev kirju delegatsioon, lisaks üks ammune tuttav Austraaliast ja teine uhiuus, kes mu pikemata kaenlasse kahmas ja oma Andineeme suvekoju sõidutas. Veetsime seal õdusa, kuigi kahjuks veidi vihmaviduse pärastlõuna, uurisime vanu kivikalmeid ja imetlesime kaunist supelranda. Õhtuks toimetas ta mu Tallinna tagasi, sest ühe õhtu olin lubanud abikaasa sugulastele, kes kõik olid varasemaist kohtumistest tuttavad. Seal puhkasin ka välja oma esimese reisiväsimuse, et päeval pealinnale kiirpilk heita.

Tallinn oli unine ja auke täis, oli päris hea meel, et polnud vaja autorooli hoida. Kuid Raekoja plats kihas nagu sipelgapesa, turistide puuduse üle ei saanud kaevata. Külastasime Viru keskust, kodustele oli vaja mõned eestipärased meened muretseda ja ka raamatukauplusse ei raatsinud sisenemata jätta. Ja kui juba kord sees, siis ununes abikaasa hoiatus, et kui julgen raamatutega naasta, siis toogu ka riiul ja sein, kuhu riiul kinnitada. Ühe kolmandiku manitsusest suutsin meeles pidada, eks sõitku ise järgmisel suvel riiuli ja seina järele. Siis läksin Lauteri tänavale, Eesti Maja hubasesse atmosfääri. Kui märkasin Viidot ennast ka läheduses einetamas, ei saanud torkamata jätta: „Mõtlesin, et see söögikoht on ainult minusuguste jaoks, ise maiustad ikka kuskil paremas paigas!“ – „Paremat pole Tallinnas leida!“ teatas Viido ja mugis muigelsui edasi. Õige ärimehe jutt. Katsu vastu vaielda, kui endal praetud koha hõrgutav maitse veel keelepäral.

Sellega olidki Tallinna võlud minu jaoks ammendatud. Olin ju tulnud Eestisse puhkama ja minu Eesti pole kunagi olnud Tallinnas. Ilus linn ja turistide jaoks euroopalikuks kohendatud, kuid mina polnud turismireisil. Minu Eesti on ennekõike seal, kus Peipsi kohiseb Alatskivi metsadega võidu. Juba vuhiseski auto Rakvere suunas, õepoja tütar roolis. Seesama, keda mäletasin eelmisest külaskäigust kui kena patsidega plikat. Nüüd noor iseteadev ärinaine, pisipoeg taga turvaistmes, vanaema nunnutada. Oot-oot, mis mu tiitel siis nüüd õieti on? Vana-vanaonu! Hmh! Ja selle eest võlgnen tänu oma seitse aastat nooremale õele. Aeg ja saatus, teie salapärased sahkerdused ei ole mulle meeltmööda.

Enne Rakvere lähistele jõudmist silmasin teeviita – Päide. Kruusatee, mets ja põllud-aasad, asulast endast ei ühtki märki. Ometi teadsin, et tulen enne lahkumist siiapoole tagasi. Ei antud aega mõtiskleda, plekkruun sööstis aina edasi. Noor sohver andis piitsa asemel gaasi ja silmitses murelikul pilgul kahel pool teed laiuvaid metsi, lausudes, et loojangu eel on ohtralt metsloomi teele tormamas. Minu silm otsis aga võimalikke seene- ja marjakohti, vaatamata auväärsele staatusele lõi karjapoiss minus võimsalt välja. Juba Mustvee, Raja, Kodavere, Kallaste – sama hästi kui kohal. Paar kilomeetrit pärast Kallastet pööras kitsas kruusatee Peipsi poole. Veel kilomeeter ja tee oli ees püsti. Raudvärav avati ja meid tervitas õuevalvuri käre haukumine. Olime jõudnud Pusi külla, õemehe sünnikohta, kuhu helde saatus ta pärast mõningaid eksirännakuid õnnelikult tagasi toonud. Vana elumaja on peremehe meistrikäe all kahekordseks kasvanud, kunagise sealauda otsa on paar avarat tuba juurde siginenud laia rõduga järvepoolses servas. Vana saun, maamehe tervisetempel, mis kunagi on seisnud otse Peipsi kaldal, leinab taganenud veepiiri. Kui neid kõrkjaid ees ei oleks!

Just selle vana saunaga sai kõigepealt tutvust uuendatud. Õemees oli saunaahju tule teinud, et rõskust välja saada. Soojust oli vihtlemiseks vähe, kuid kergeks higistamiseks ja dushi all üle loputamiseks piisavalt. Kuidagi märkamatult oli ka õllehaldjas saunaesikut külastanud ja paar purki maha unustanud. Ega midagi! Riided seljast ja oligi naispere mõneks ajaks „saunaleskedeks“ jäetud, nagu mu õe heatahtlikust torinast kuuldus.
(Järgneb)
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus