Ehatare noorus juubeldas
Eestlased Kanadas 02 Feb 2007 Eerik PurjeEWR
    Trüki   E-post   FB     
Ehatare pidi kuulduste kohaselt olema rajatud vanade inimeste jaoks. Kes selle jutu lahti laskis, seda mina ei tea, kuid tõele see ei vasta. Kes ikka väidab, et see nii on, olgu nii lahke ja seletagu mulle, kust see uljas seltskond pärit oli, kes 27. jaanuari õhtul Eesti Maja vallutas. Just vallutas, sest piduliste päralt oli tervelt kolm saali.

Suure saali täitsid pidulikult kaetud lauad ja laval olid ootevalmis moosekandid. Kristallsaali keskele oli paigutatud toidulaud ja ühte nurka baar, kust varasemad saabujad võisid peotuju hankida. Väikeses saalis aga olid väljapanekud rikkaliku fotomaterjaliga Ehatare elust ja tegevusest.

Algul tundus rahvast olevat vähevõitu, kuid algus viibis veidi ja pikkamööda täitus saal. Eks neid viibis mitmes ruumis, lisaks oodati Ehatare bussi, mis tõi veel 45 külalist. Volli Gustavsoni orkestrilt kõlasid tuttavad viisid ja peagi asus kõnepulti tervitussõnu lausuma Ehatare tegevusdirektor Rosemarie Lindau (edaspidises tekstis Roosi — mul lihtsam kirjutada ja lugejail kergem taibata). Roosi teatas, et kõnelejaid on 25. juubelipeol ainult kolm ja kõik on lubanud lühidalt teha. Ja kohe nad tulidki kordamööda, kolm asjaliku jutuga asjalikku meest: Eesti Abistamiskomitee Kanadas esimees dr Mart Leesment, EV aupeakonsul Kanadas Laas Leivat (kes tervitas nii konsulaadi kui EKN-i poolt) ja EV Suursaatkonna Ottawas asjur Rasmus Lumi. Kõigil oli juubilarile palju häid soove ning juhtkonna ja vabatahtlike abistajate kohta tublisti kiidusõnu öelda. Mina istusin ja mõtlesin, et imelik — üksikisiku elus pole 25 aastat mingi juubel, aga organisatsiooniga on teisiti — ühisel jõul toimub vananemine ja kasvab väärikus kiiremini. Selle mõtte ajal jõudis Roosi kõiki kõnelejaid tänada ning anda sõna söögipalveks õpetaja Andres Taulile, sest kristallsaalis oli kohviku personal toidulaua jõudnud valmis seada. Tuli järjekorda asuda, et end maitsva proviandiga varustada.

Pärast õhtusööki pidi tehnilistel põhjustel teadustamise korraks üle võtma Avo Kittask. Oli aeg alustada muusikalise kavaga ja Roosil ei sobinud end ise tutvustada, vähemalt mitte sõnades. Helides tegi ta seda vahvalt koos oma saatja Asta Ballstadtiga. Esitati kuus laulu, küll eesti, küll inglise, küll prantsuse keeles. Roosi oli hääleliselt suurepärases vormis ja toredas juubelimeeleolus. Hästivalitud programm ja kaasakiskuv ettekanne kutsusid esile marulised ovatsioonid.

Vahepeal tuli taas kristallsaali külastada, sest magusad koogid-kringlid ootasid ja lauale olid tekkinud aromaatsed kannud kuuma kohviga.

Pärast kõige hea-parema nautimist jätkus kava. Roosi oli taas teadustaja ametis ja tellis publikult kõigepealt eriaplausi Volli Gustavsonile meeleolumuusika eest. Ja siis vajas tutvustamist Avo Kittask, st ei vajanud, vaid hea toon nõudis. Koos Astaga sammusid nad lavale ja vallutasid publiku teistkordselt. Ka Avo laulud olid maitsekalt valitud ja piduliku bravuuriga esitatud. Kogu ettekanne kulmineerus Avo ja Roosi kahes hiilgavas duetis, vallandades saalis korraliku aplausitormi. Kõiki kolme kunstnikku tänati kauni lillekimbuga.

Kirjalikult olid juubelitervitused saatnud Soome Agricola luteri kogudus ja Suomi Koti. Pärast nende edastamist asus võimutsema Volli Gustavsoni kapell. Esitatud palade rütm muutus aina sugereerivamaks ja meelitas pidulisi paarikaupa põrandale. Kuigi otsest tantsuruumi polnud ette nähtud, leiti seda piisavalt saali külgedel ja uksepoolses servas. Nii nooruslikus seltskonnas pole ma ammu viibinud ja vägisi hakkas vaevama mõte, et kus need vanurid siis on. Ega nad kõik ju Ehatarest ei olnud, paljud kuulusid ealt Ehatare lähitulevikku, aga noored ja rõõmsad olid nad kõik. Kes tantsu ei löönud, need sagisid ringi ja otsisid tuttavaid, leides käisid kämblad laksudes kokku. Jõudsin otsusele, et vanad olid ehk need, kes Ehatarest tulemata jäid. Mõned ehk tõesti enam ei tantsi.

Mõtlesin, et peaks mõned nimed ka kirja panema, kes nii vahva peo korraldamisel käed külge olid pannud. Administraator Ruth McFarlane askeldas pidevalt ringi, tema märkamisega polnud raskusi, mõned teised nimed tuli Roosilt välja kaubelda. Fotonäituse ja slide show organiseerijaks ja dekoreerijaks oli Silvia Trei, slide show läbiviijaks tema tütar Laani ning papa Toomas oli ka truult abiks ega pannud naispere kamandamist pahaks. Fotonäitusel oli Silvia paremaks käeks Linda Püssa, keda abistasid Nelli Reimann ja Anita Timmelman.

Koduteel arutasin sõbraga kogu peo veel korra läbi, et kas millegi üle nuriseda ka saaks. Et mida veel paremini oleks võidud teha. Leidsime, et alguses oleks võinud keegi korraldajaist fuajees vastas olla ja varasemad saabujad väikesesse saali näitust vaatama suunata. Paljud said selle olemasolust teadlikuks alles peo käigus ja siis oli suures saalis nii palju huvitavat käimas, et ei raatsinud lahkuda. Ja siis liikus mõte 25 aastat tagasi nende inimeste juurde, kes selle puhkekodu rajamise juures tegevad olid. On nendest kedagi veel siinpool igaviku väravaid? Oleks huvitav teada. Aga teisest küljest — mis vanadest inimestest ikka mäletada. Peole tulid noored ja noorte päralt on tulevik.





 

 

 

 

 

 

 

 

 

 
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus