Ege Hirv: Riigikaitsest kodanikupositsioonilt ehk kogu tsiviilelanikkonna kaasamisest riigi kaitsele (1)
Arvamus 18 Aug 2016  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Palun lubage mõelda kaasa, mis siis, et täielikul profaanil, lillelapsest pühapäevakindralil, isehakanud amatööril, keda ei sega ei sisekaitseakadeemiline ega militaartaust, teenistuslikud vanded, kambavaim ega karmid käsuliinid.
 - pics/2016/08/48177_001_t.jpg

„Sõdurilehe“ fb seinal läks pagulasteemaline arutelu kohe teravaks. Paarist kommentaarist õhkus täielikku dialoogivõimetust, hambuni relvastatud militaristide põlgust, eitavat ja tõrjuvat hoiakut targutavate tsiviiltädide vastu, põlgust nende vastu, keda oma elu hinnaga kaitsma tõtatakse, kuigi nende arvamust kuuldagi ei soovita. Nii et kõigepealt võtke vabalt, rahunege ja lõdvestuge ning saage aru, et see demokraatlik riigikord, mida te nii vapralt kaitsma tõttate, annab mulle õiguse kaasa rääkida ja paneb teilegi kohustuse kuulata, sest demokraatlikus riigis on sõjavägi teatavasti allutatud tsiviilkontrollile.

On väga suur vahe, kas sõdib 30 000 meest või endeid kaitseb 1 miljon kodanikku, kes täpselt teab, mida ohu korral teha ja mis on igaühe ülesanne. Kogu mu jutu mõte on, et iga traktori, auto, veesõiduki, arvuti ja mobiili omanik peab teadma, mida ohu korral teha, medõest ja elektrikust rääkimata. Ning vastupidi, et iga sõjaväeroomikut ja vihmaveetoruga willist peab olema võimalik kasutada nii looduskatastroofide kui muude tsiviilhädade nagu tulekahjud, joodikud ja lauslollus puhul. Struktuurid peavad olema mobiilsed, paindlikud, hübriidsõja tingimustes kasutatavad. Sõjad võidetakse staabis, lahinguväljal see ainult vormistatakse.

Riigi kaitsevõime suurendamise jaoks tuleks kaasata miljoni kodaniku oskused ja aktiivsus riigi kaitsele. Kogu elanikkond peab olema võimeline tunni ajaga mobiliseeruma ja teadma oma rolli ohu tõrjumisel kui puudub elekter ning kommunikatsioonisüsteemid on maas. Selleks on aga jõustruktuuridel kõigepealt vaja muuta oma suhtumist tsiviilelanikkonda kui segavasse elementi ja seejärel liita tsiviilkodanike kogu võimekus kaitsekontseptsiooniga.
Kas sõjavägi on aru saanud ühest lihtsast asjast, et vaenlane on Euroopa ründamisel neist mööda läinud – otse tsiviilelanikkonna kallale ? Inimeste kallale, kes ikka raudselt usuvad, et armeed suudavad neid kaitsta, aga armeed on taktikaliselt ammu kasutuks muudetud ning „mängust väljas“.

Euroopa praegustel ründajatel puudub igasugune sõjaväeline võimekus Lääne mõistes ja nad teavad seda, aga nende kavalus on selle puuduse ületanud. Sestap ründavad nad poes, väljakul, rongis ja parkimisplatsil. Mida kõrgemaks kerkivad teiste riikide tarad, seda suurem mass hakkab valguma meie riigi kontrolljoonele.

On äärmiselt raske keskenduda ellujäämisele, uskuda oma vaistu ja intuitsiooni kui meedia igapäevaselt ja massiivselt lällutab ning tiražeerib oma kunstlikult tekitatud kirbusitaprobleeme, saamata aru, et 500 000 ootel sissetungijat, 4 miljonit türklast Saksamaal, miljon aferisti Rootsis, kannatamatult viisavabadust ootavad miljonid Erdogani toetajad ei ole tulnud Euroopasse mitte arvamusfestivalile kaasa noogutama, vaid idiootidel päid maha võtma ja seda esimese vile peale.

Jah ellujäämine on veel võimalik, riigi ja rahvuse kestmine on veel võimalik, aga selleks tuleb igaühel muuta oma mõtteviisi, käitumist, kaitsekontseptsiooni ja ühtse jõuna tegutseda.
Meie riik on nii väike, et tankki ei mahu ümber pöörama, seega on Stalingradi stiilis tankilahingud välistatud. Riigi väiksus ja elanike vähesus tingib täiesti erilise kaitsekontseptsiooni meiesuguse väikeriigi jaoks. Miks seda senini tehtud pole on küsimus ja analüüsideks jääb järjest vähem aega. Suurriikide sõjatandriks sattumise eest suudab meid kaitsta ehk diplomaatia, aga pagulasmassidesse peitunud terroristide tõrjumist tänavatel ja külades ei saa jätta vajalike oskuste ja ettevalmistuseta vanurite, naiste, laste ja juhuslike möödakäijate ülesandek, ajal kui kaitsevägi kasarmutes kopitab. Lennuvägi puudub, laevandus on hävitatud, küberkaitse koos maaväega ehk kuidagi toimib. Mis siis üle jääb, kui midagi ei ole?

Võimalus kaitsta oma riigi kontrolljoont, sest riigipiiri ju samuti pole. Ma pean põhimõtteliselt valeks olukorda, kus piirid on hübriidsõja tingimustes sisuliselt kaitseta jäetud ja võimalikud terroristid peidetud kuritegeliku inimkaubanduse abil tekitatud pagulasmasside hulka.

Nõuda Riigikontrollilt auditit kontrolljoone mahamärkimiseks aastate jooksul antud 89 miljardi euro rahvusvaheliste abirahade kulutamise kohta.

Toetada sõjaväestatud piirivalve kohest taastamist ning kaasata abiteenistusena kohalikud elanikud, et välistada põgenikemasside ootamatu pealetung.

Nõuda kõikide illegaalide tagasisaatmist riiki, kust nad piiri ületasid, mitte aga sisustada UUSI PESAKESI JA TUGIKOHTI SADADE INIMKAUBANDUSE KAASOSALISTE JAOKS. Kurjategijatele maksnud inimesed on kuriteo kaasosalised ja neil võrgustikel ei saa lasta tekkida.

Paigaldada kontrolljoonele maamiinid ja loobuda maamiinide keelustamise lepingutest.

Kogu tsiviilvõimekus tuleks kaasata rünnakute tõrjumisele.

Olla vaimselt ja moraalselt võitlusvõimelised, tõrjuda sõjaks modifitseeruvat korruptsiooni.



 - pics/2016/08/48177_002_t.jpg
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus