Ülaltoodud pealkirjaga artikkel ilmus 1. detsembril 2005 Eesti Rahvusraamatukogu koduleheküljel. Eesti Elu avaldas sellest järelduste osa 10. märtsil 2006. Nüüdseks on lugejailt tulnud ka reaktsioone. Kas eesti ajakirjanduses on teemat veel käsitletud, ei oska öelda.

Esimesse reageerijate gruppi võiksime panna eestluse säilimisest huvitatud isikud, kes soovivad asja edasiarendamist tegelikkuses.

Üks Eesti diplomaat leiab,et Eesti vajab praegu eriti eestluse enese defineerimist, sest arusaamised on liialt erinevad.

Eesti riigitegelane ja poliitik arvab, et riik peaks seda kõike uurima ja tegema, sest „meil on ju nüüd Eesti riik“. Jah, riik on üldine suunaandja ja suuremat rahastamist nõudvate programmide elluviija. Kas aga parteipoliitikud saavad rahva ühendava vaimu ja jõu arendamise töö eesotsas olla? Eestlus on esmajärjekorras rahva hinges pesitsevate tunnete küsimus. Kuhu jääb siis rahva osaluse printsiip, kui me üldse tahame mingit suurt ja püsivamat väärtust kujundada? See on vastuküsimus.

Reaktsioon tuli ka Tartu Vanemuise teatri ühelt juhilt, kes on ka Eesti Organisatsioonide Liidu esimees. Ta püüab Tartus keerulistele küsimustele vastust leida. Aga selle töö tulemustest pole veel midagi kuulda. Tallinna linnavalitsus loodab, et Tallinna linna juubeli puhul laulupidude sihtasutus seal vägeva laulupeo korraldab. Nagu lugejad ehk mäletavad, oli artiklis juttu eestluse kogumõtte teadlikust kultiveerimisest, eriti suurürituste jt projektide kaudu. Tartu Vanemuine oli 1865. aastast alates laulu- ja mänguselts ja ärkamisaja sünnikolle, kus korraldati Jannseni esimene Eesti üldlaulupidu; kus Jakobson pidas oma kolm isamaalist kõnet ja kus Hurt alustas eesti vaimuvara kogumist ning analüüsis eestlasteks saamist ja jäämist. Loogiline oleks nüüd, peale paljusid võitlusi ning teaduslikke, kultuurilisi, majanduslikke ja sidestuse suuri arengusamme just sealt jätkata tuleviku eestluse tähiste mahapanemisega.

Arvamus tuli veel ühelt Eesti ajakirjanikult, kirjanikult ja teadlaselt: „Tegu on ju probleemiga, mis puudutab iga eestlast. Eestluse säilimine, eesti rahva elujõu eest võitlemine eeldab üksmeelt ja koostööd. Ükski erakond ei tohiks kuulutada seda oma puutumatuks monopoliks. Praegu oleme aga jõudnud olukorda, mil isegi koolidirektoreid ja haiglajuhte määravad erakonnad. Kujukas näide on Ühiskondliku Leppe Sihtasutus, mis poliitiliste intriigide tõttu kiiresti põhja lasti.

Arvatavasti peaks sellega tegelema akadeemiline asutus, öeldakse kirjas. „Ma ei tea, kas Tartu Ülikoolis teemat uuritakse, kuid kahtlemata peaksid probleemi juhtima etnoloogid, rahvastikuteadlased ja teised, kes töötavad välja vastavad programmid, mis siis poliitikutele teostamiseks esitatakse. Heast algatusest, mõnest konverentsist, VIP-i eestvedamisest on vähe, vähemalt tänases Eestis. Siin on väga palju detaile, mida tuleb arvesse võtta ja millest väljaspool on vähe kuulda. Mõnikord on tunne, et eesti rahvas hukkub enne rahajahil, kui niikaugele jõuab, et oma juuri ja identiteeti meenutama hakkab või selle säilitamiseks midagi ette võtab.”

Sõnad on rasked nagu teema ise. Poliitikategemine ja parteidevahelised võitlused kuuluvad demokraatia juurde. Nende küürudega peab poliitiline struktuur ise hakkama saama. Organisatsioonidel on oma kitsamad tegevuse sihid, alused ja viisid, millel võib olla väga suur panus meie rahvuslikule tööle. Vastupidiselt poliitilistele ülevalt alla tulevatele direktiividele on vabatahtlik tegevus inimestes enestes leiduvat potentsiaali ja jõudu kasvatav tegevus, esmalt just rahva vaimsuse hoidmiseks ja kasvatamiseks. Selle efektiivsemast tööst me põhiliselt räägimegi. Riiki ja rahvast pole võimalik ka teineteisest eraldada. Sellepärast on kõikide nõu ja vastastikune abi vajalik suurte mõtete teostamiseks. Siis on need tõeliselt Eesti ja eesti asjad.

Märkmed: