Sander Jürisson

Viimase pooleteise sajandi jooksul on eestlasi vabatahtlikult või vastutahtsi sattunud pea kõigisse maailma piirkondadesse – Siberi avarustest Lõuna-Ameerika džunglini, Põhja-Ameerika metropolidest Kaplinnani. Eesti rändeloo ja hajala uurimine on hoogustunud eelkõige viimasel kahel aastakümnel seoses piiride avanemise ja uurimisvõimaluste avardumisega. Ilmunud on mitmeid silmapaistvaid akadeemilisi käsitlusi nii lääne- kui ida-eestlastest, seejuures on eriti tublit ja produktiivset tööd teinud Anu Korb Eesti Kirjandusmuuseumist ning Aivar Jürgenson Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituudist. Ometigi on paljud teemad seni veel jäänud uurijate lähema tähelepanu alt välja.
Ühe sellise uurimata teema, eestlaste siirdumise kaugesse ja eksootilisse Brasiiliasse, noppis ülikooli esimestel aastatel üles siinkirjutaja. Esmalt kursusetööna alguse saanud uurimus tipnes 2012. a Tallinna Ülikoolis kaitstud magistritööga.
Argentina kõrval on Brasiilia eesti hajala ilmselt üks omanäolisemaid ja ka selle kujunemislugu eristub mõnevõrra teistest suurematest eestlaste ookeanitagustest keskustest – kui Kanada, Ameerika Ühendriikide ja Austraalia eestlaskonna kõrgaeg saabus Teise maailmasõja järel, siis Brasiilias jääb see kahe ilmasõja vahele. Esimesele maailmasõjale eelnenud kümnendil Brasiiliasse elama asunud enam kui poolest tuhandest eestlasest koosnenud kogukond sai olulist täiendust 1920. aastate keskel, kui sinna siirdus 3000-3500 eestlast, olles sellega üks peamisi ülemere sihtmaid sõdade vahelisel perioodil. Pagulaseestlaste seas Brasiilia võimaliku uue asukohamaana aga kuigivõrd hinnatud polnud ja nii asus sinna vaid umbes 200 inimest. Ja nendestki rändas osa peagi edasi Põhja-Ameerikasse.
Tänaseks on eesti keele kõnelejaid Brasiilias napid sadakond, kui sedagi. Valdav enamus nendest elab São Paulos ja selle ümbruses, käputäis ka Rio de Janeiros ja teistes linnades. Viimaste aastate jooksul olen sealsete eestlaste juurde käinud kahel ekspeditsioonil, talletamaks hääbuva kogukonna mälestusi ja kultuuripärandit. Uurimisreisidel kogutu on olnud väärtuslik allikmaterial ning ühtlasi hindamatu kogemus.
Möödunud sügisel Tallinna Ülikoolis alustatud doktoriõpingute käigus olen mõnevõrra laiendanud uurimisteemat, heites nüüd pilgu väljarände küsimustele kahe maailmasõja vahel, meie esimesel iseseisvusperioodil, mis on rände- ja ajaloolaste poolt vähe kajastamist leidnud. Kuigi oma mastaabilt oli see võrreldes Esimesele maailmasõjale eelnenud väljarändega (215 000 inimest) ja Teise maailmasõja ajal toimunud põgenemisega (70 000 – 80 000) mitu korda tagasihoidlikum (umbes 16 000), on see oma värvikuse ja mitmekihilisusega põnev peatükk meie rändeloos.
Eestlastest Brasiilias ja pisut ka väljarändest kahe maailmasõja vahel räägin lähemalt kolmapäeval, 19. veebruaril kell 19.30 Tartu College`is. Kel isiklikke mälestusi seoses rahvuskaaslastega Brasiilias või enne Teist maailmasõda Kanadasse jõudnud eestlastega, siis oleksin rõõmus, kui te neid ka minuga jagaksite. Torontos viibin tänu Kristjan Jaagu stipendiumile 16.-25. veebruaril ; tel: 416 925 9405).

Märkmed: