www.DELFI.ee Eestis toodetakse 236 erisugust viina, neile lisanduvad 175 Vene ja sadakond Ukraina viina.
Tähelepanuväärne on isegi viinasortide nimestik, kus leiavad kajastamist eesti folkloori parimad pärlid, kirjutab SL Õhtuleht. Esindatud on paljude ametite (kaevurite, kalurite, ehitajate, põllumeeste jne.) nn. erialaviinad. Ent olemas on ka 40kraadine Tütrekese viin.
Lisaks sellele veab Eesti valget viina sisse kõikide oma lähinaabrite juurest. Kõige kuninglikum valik saabub mõistagi idanaabrilt — Eestis on müügil 175 eri sorti Vene viina. Mida sama väärikalt täiendab Ukraina vähemalt sadakonna nimega.
Eestis peaks seega müügil olema kaugelt üle 500 valge viina sordi. Õnneks pole olemas nii suurt monopoli, kuhu nad kõik ära mahuksid.
Müüja Araxese viinapoest arvab, et tema silme all valmistutakse küll kollektiivseks enesetapuks. “Pood tehakse lahti kell 8 hommikul ja tuksub 23ni. Aga päevas ei tule ühtegi hetke, kus veidi ka istuda saaks. Järjekord on peaaegu pidev, eriti lahjemate jookide letis.”
Tema sõnul on paarkümmend meest, kes ühtegi tööhommikut ei saa alustada ilma 100grammise plasttopsita. Umbes veerand külalistest on igapäevased käijad. Naised võtavad rohkem värvilisi napse, aga kõlbab ka vana valge.
Eestlased eelistavad rohkem Eesti viina. Venelased ka, sest see on odavam, aga parematel päevadel lastakse hea maitsta Stolitšnajal ja Russkajalgi.
Ka Põlva Konsumi müüja sõnul võib vähemalt nende linnas küll oletada, et valmistume mammutite moel väljasuremiseks. “Joomine on muutunud meeletuks, mida samm keskusest maa-alevite poole, seda meeletumaks. Meie kandis paneb kõik asjad paika raha. Mida odavam ja kangem, seda parem. Pole vahet meeste ega naiste joomises. Naised lihtsalt joovad koos meestega samu jooke. Ning vägisi kistakse samasse seltskonda ka lapsed, kes nagu muud elu poleks näinudki.”
Võrreldes Nõukogude ajaga on viin märksa odavamaks muutunud. Keskmise kuupalga eest (140 rubla ja statistikaameti andmeil 9200 krooni) sai Nõukogude Eestis osta 34, Eesti vabariigis 208 pudelit viina kuus.
Tänavu suvel pidi alkoholi aktsiisimaks tõusma 10%, mis oleks 45kroonise viinapudeli hinda kergitanud poes 4-5 krooni võrra. Asi jäi ära hirmus, et seesugune meeletu pööre tõstab kõrget inflatsiooni veelgi, muudab majanduse seeläbi ebastabiilseks ja lükkab Eesti liitumise europerekonnaga edasi.
Eesti Konjunktuuri Instituudi direktor Marje Josing on kindel, et külajoodikut ei õnnestu päästa mingi valemiga. Tema ostab oma pooleliitrise plastpudeli aktsiisimaksust sõltumata. Küll aga tuleb võidelda viinatootjate tapva taktika vastu püüda oma võrku just noori ja naisi.
Liviko müügidirektori Ragnar Kitse statistika järgi joob ka eestlane lainetena. “Iseseisvusaja algul oli kindlas ülekaalus valge viin. Kui saabus aasta umbes 1999, saavutasime absoluutse põhja — ametlik alkoholitarbimine oli vähenenud mõne aastaga kaks korda. Ega tegelik joomine vähemaks jäänud. Meie arvestuste järgi olime sattunud olukorda, kus salaviin oli Eesti turul saanud 50%. Siis tuli viski kord — šotlaste rahvusjoogi numbrid läksid üles hüppeliselt. Seejärel võeti suund lahjematele segudele. Moodi läksid džinntoonikud ja muud seda sorti suvejoogid. Nüüd on taas laineharjal viin. Aga enam ei jooda eriti seda vanal kombel po stakanu, vaid üha enam tõuseb nn. maitseviinade osa, mida tarvitatakse kokteilide tegemiseks. Ja juba valmis segatud, 5% kangusega viinajoogid, nn. cooler id.”
See on väide, mis ajab Marje Josingu eriti marru: “Võite kergesti arvata, kes selliste jookide tarbijad põhiliselt on! Ikka noored, eriti tüdrukud, kellel pole veel tarbimisharjumusi, kes ei oska teha valikuid ja kes on alles hiljuti lõpetanud barbidega mängimise. Mis need värvilised ilusti sätendavad cooler’ id muud on kui loogiline jätk oma lemmiknukkudele. See on nagu alkoholimaailma viiva kruusatee asfalteerimine.”
