Eestlased ja suur terror PM
Arvamus 29 Feb 2008  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Aadu Must, Tartu Ülikooli ajalooprofessor

Suur terror tegi 70 aastat tagasi lõpu Venemaa eestlusele, tekitas tugeva hingetrauma sellest pääsenuile, juurutas hirmu ja alaväärsustunnet; ligi kümnendik eesti rahvast kaotas oma juured, kirjutab Tartu Ülikooli ajalooprofessor Aadu Must.

Ajaloo mõistmisega, rääkimata selle armastamisest, on keerulised lood. Mälestussambad, tähtsad päevad kalendris, lood alepõldudest ja rehielamutest või vangilaagritest ja küüditamistest on paljudele vaid tüütu koolitükk. Või võõras värk. Kuid kõik see saab erutavaks, kui see pole ainult kellegi võõra lugu, vaid puudutab ka meie endi saatust.

27. jaanuaril tähistas maailm holokausti mälestuspäeva, kuid selles kätkeva valu mõistmiseks on meil käia pikk tee. Mõistmise eelduseks on oma rahva ajaloo süngete lehekülgede tundmine.

70 aastat tagasi veristas Nõukogude Liitu suur terror. 31. jaanuaril 1938 kirjutati Moskvas alla kompartei keskkomitee poliitbüroo salajane otsus, millega eestlased kui rahvus kuulutati nõukogude korra vaenlaseks.

Tänases rahvuslust ülistavas Eestis kiputakse pahatihti arvama, et Venemaal tapeti vaid omavahel rivaalitsevaid eesti kommuniste, karjeriste ja punakindraleid.

19. sajandi jooksul kõmpis tuhandeid eestlasi, pool pead paljaks pöetud, jalad raudus, vangikolonnides Siberisse. Vaid väike osa neist suutis perekonna luua ja oma sugu võõrsil edasi viia (vaid kaheksandik karistusalustest olid naised). Luterlikesse kolooniatesse suunatuist jäi külla vaid kümnendik, sest enamikku lummasid Siberi kullajõed ja hukutas viin.

Rahvasuu räägib teadmis-, maa- ja töönäljas eestlaste siirdumisest Vene riigi kaugetesse nurkadesse. Arhiiviandmed reedavad, et nende rändamiste kavad liikusid esmalt ikka tsaaririigi pealinna ametimeeste peas, alles hiljem said ka asjaosalised ise plaanidest teada. Näiteks eesti randlaste Kaug-Itta sõidutamisega lõi tsaarivalitsus kaks kärbest korraga: aitas «välja tõrjuda meie kollased sõbrad» ning pani aluse «kodumaisele kalatööstusele ja rannasõidule». Vanemad inimesed veel mäletavad, kuidas N Liidus püüti nõukogude rahva nimelist kokteili kokku segada. See oli tsaaririigi rahvuspoliitika orgaaniline järg.

Kas Siberi avarustesse hajunud eestlaste mõju sellele maale piirduski mõne tänaseks vaid etnograafilist huvi pakkuva omanäolise küla rajamisega? Seda arvamust toetab lahkelt Venemaa ajalookirjandus.

Tegelikkuses oli meie rahvuskaaslaste mõju laiem ja areng lootusrikkam. 1909. aastal kiitis tsaarivalitsus riigi toel Siberi agraarreformi: arhailisest, ehkki vene hingele armsast küla-asustusest ja üleribasest maakasutuselt mindi üle tootlikumale ja paindlikumale huutori- ehk farmimajandusele. Uuenduste tegijate rahvusest ei räägita midagi.

Arhiivitoimikutest leiame aruannetes kiidetud näidiskülade peremeeste nimesid: Andres Villo, Karl Kasper, Jaan Lõokene, Jaan Kruusmägi, Peeter Pung, Kondrati Tuvikene, Mihkel Kraav, Kustas Lepik, Juhan Põder, Hans Saarmann, Hendrik Lõhmus, Kusta Mets... Nendes näidiskülades elasid eestlased, kes jätsid Siberi agraarajalukku tugeva jälje.

Suure impeeriumiga olid seotud paljude eestlaste edulood. Siberi luterlikest meetrikaraamatuist leiame eestlastest ametnikke, teadlasi, õpetajaid, tudengeid, metsa- ja jaamaülemaid, raudtee- ja kaevandusinsenere, arste, veterinaare, vorsti- ja juustumeistreid, meistrimehi. Ka kirikuõpetajaid. Vene tsaaririigi kokkuvarisemise ajaks elas ligi viiendik eestlastest Venemaal.

Olen kogunud eestlastest suure terrori ohvrite andmebaasi 10 702 elulugu. Oli üle 20 000, kuid materjal on tihenenud (sama mees võis dokumentides olla kord Põimu, siis Põišu, Sulp või Sult, Jõekallas või Iškalas, Kongas või Kontšas). Andmestik pole veel kaugeltki täielik. Sama mure on Vene uurijatel.

Meie Memento Venemaa analoog Astrahani Memorial, vaadanud läbi NKVD arhivaalid, ei söanda nimetada oblasti terroriohvrite ligikaudset hulka, sest läbi on vaatamata kahe sõjatribunali, mitmete krai-, oblasti-, basseini-, raudtee- jm kohtute, kõigi väeliikide sõjatribunalide, NL ülemkohtu materjalid.

Hinnatuimaid suure terrori allikate tundjaid-publitseerijaid Anatoli Razumov arvas, et olen kokku saanud vahest viiendiku või ehk isegi veerandi suures terroris hukkunud eestlaste andmed. Tema teabepakk Leningradi oblastis tapetud eestlaste kohta on minu omast tõesti väga palju tüsedam.

Suureks terroriks nimetatakse aastail 1937-1938 N Liidus toime pandud massirepressioone, mil «poliitilise paragrahvi» (nr 58) alusel arreteeriti ametlike andmete kohaselt üle poolteise miljoni inimese. Vähemalt 681 000 tapeti.

Avalöögi andis kompartei 1937. aasta veebruari-märtsipleenum. Järgnes seeria erinevaid operatsioone. Alustati trotskistidevastase kampaaniaga ja puhastustööga võimuladvikus. Selle käigus hävitati hulk eestlastest kommuniste, Kominterni tegelasi, kõrgemaid sõjaväelasi.

Juunis järgnes kulakute hävitamise kampaania. Ka üks eestlasest parteitegelane saatnud Moskvasse ahastava kirja, kuidas vangist vabanenud «kulaku» kodukülla naastes sealne nõukogude aktiiv laiali jooksnud. Analoogilist muret kaevati ka mujalt. Asja «parandamiseks» alustas NKVD vangis istuvate «kulakute» kohtuasjade uut läbivaatamist ja... nende mahalaskmist. Järgnes üleriigiline arreteerimiste laine. N Liidu peaprokuröri Võšinski instruktsiooni kohaselt loobuti protsessuaalsetest normidest arreteerimisel ja kehtestati ahelreaktsiooni skeem – «juurdluse» käigus tuvastatud «kuritegelikud seosed» käivitasid järgmise «süüasja».

Kohtupidamise lihtsustamiseks kehtestati mõõdikud – kui palju vaenlasi tuleb igas piirkonnas kahjutuks teha. Lisaks seati sisse kategooriad – esimesse kuulujad saadeti mahalaskmisele, teise kuulujad vangilaagrisse. Leningradi esimese kategooria normiks sai näiteks esialgu 4000 inimest.

Paralleelselt käivitusid rahvusoperatsioonid. 1937. aasta augustis algas jaht poolakatele (kelle hulgas oli ka eestlasi, sest NKVD ei võtnud rahvusküsimust kunagi liiga kitsalt). 1938. aasta algul suunati terror «kodanlik-fašistlike piiririikide» rahvaste Venemaal elavate rahvuskaaslaste vastu.

31. jaanuaril andis kompartei poliitbüroo NKVD-le korralduse käivitada operatsioon «sabotööride ja spioonide» hävitamiseks sakslaste, eestlaste, lätlaste, soomlaste jt seas. Üheks mõjuriks olnud Punaarmee 20. aastapäeva ettevalmistused, mille sära tumestas muuhulgas Tartu rahu.

Krasnojarski krai (seal elas palju eestlasi) parteijuht Sobolev teatas kampaaniast kuuldes küüniliselt: «Ongi aeg lõpetada see internatsionalismi mängimine! /.../ Nad tuleb hävitada nagu hullud koerad.» Esialgu tuli surmamõistetute nimekirjad kinnitamiseks saata Moskvasse. 1938. aasta sügisest delegeeriti lõpliku otsustamise õigus kohalikele eritroikadele.

Süüdistuskokkuvõtetest vähegi usaldusväärse teabe otsimine nõuab suurt tööd. Ametlikult represseeriti tuhandeid kontrrevolutsioonilisi, nõukogudevastaseid, trotskistlikke, natsionalistlikke ja fašistlikke agitaatoreid, propagandiste, vandenõulasi, sabotööre, kahjureid.

Ainuüksi «luurajaid» on andmebaasis 356. Need olnud enamasti Eesti, Saksa ja Läti teenistuses, lisaks mõned Jaapani, Poola, Rumeenia ja Itaalia spioonid.

Nende konspiratsioon oli ilmselt olematu – paralleelselt luuretööga harrastanud nad kontrrevolutsioonilist tegevust, diversiooni, kahjurlust, nõukogudevastast agitatsiooni ja propagandat.

Tosin Siberi eestlast hukati Poola sõjaväestatud ülestõusuorganisatsiooni liikmetena (poolakate hävitamise instruktsioonid olid juba valmis, eestlaste omad alles tegemisel). Märked eestlastest, kes kuulunud Venemaa Päästmise Liitu, kadettide-monarhistide organisatsiooni, ei ole tõsiselt võetavad.

Krasnodari krai Otradnoje rajoonis Novo-Estonovka külas «paljastati» suur, 1934. a asutatud «Eesti kontrrevolutsiooniline diversiooni-spionaažiorganisatsioon», liikmeteks kolhoosi Uus Tee kolhoosnikud, brigadirid, palgaarvestaja, sepp, puusepp ja valvur, lisaks teise eestikeelse nimega kolhoosi Võitlus inimesed.

Neist vähemalt 25 tapeti 4. oktoobril 1938. Mille või kelle järel ühe küla mitukümmend spiooni küll luurasid?

Tegemist oli tagurpidi loogikaga – mida suurem terror, seda rängemad pidid olema süüdistused.

1941. aastal Tomski oblasti Tšaina rajooni Podgornoje külasse küüditatud Alli Järviku mälestustest loeme, et seal elanud kuuldavasti ka varem eestlasi, aga need viidud ära. Nüüd teame – paljud neist tapeti 15. mail 1938.

Leidub ka vähem absurdseid süüdistusi. Mõned eestlased tabatud illegaalsel piiriületamisel, teised nimetanud ennast Eesti kodanikeks, mõned sõdinud valel poolel, varjanud tsaariarmee ohvitseri auastet, hoidnud suhteid Eestis elavate sugulastega, laulnud koolilastega 24. veebruaril eesti laule või valmistanud ette relvastatud nõukogudevastast ülestõusu punaarmees.

Ajakirjanduses on jutuks olnud eestlastest revolutsionääride ja sõjaväelaste hävitamine. On kirjutatud Eesti Maapäeva kunagise esimehe Artur Vallneri, Tartu enamlaste liidri Aleksander Jea, N Liidu justiits- ja veeteede rahvakomissari ja VNFSV prokuröri Nikloai Jansoni või omaaegse Tallinna linnapea ja Venemaa ehituskomitee esimehe Voldemar Vöölmanni tapmisest.

Teatakse (ja vahel parastatakse) EKP juhtkonda kuulunud Jaan Anveldi, Richard Meeringu, Otto Rästase, Rudolf Vakmanni, Johannes Paulmanni, Georg Teiteri, Johannes Käsperti (ka Nõukogude sõjaväeluure sünniga seotud mees) jt saatust. Teatakse armeekomandör August Korki ja mitut kindrali (diviisikomandöri) auastme või ametini tõusnud meest.

Eestlastel oli oluline roll N Liidu sõjaväeluure sünniloos, mistõttu mahalastute seas oli ka palju luureohvitsere (Harald Tummeltau, Karl Rimm, Karl Tikk, Juhan German, Oskar Martinson, Mart Meier jt). Kuid kõik nimetatud on vaid väike osa hukkunutest. Tuhandete kaupa hukkus kolhoosnikke, talunikke, töölisi.

Oli ka laevakapteneid, meremehi ja kalureid, insenere ja konstruktoreid, pagareid ja kondiitreid, professoreid ja dotsente, kunstnikke ning muusikuid. Sadakond kooliõpetajat, pool tuhat esimeest, direktorit või juhatajat, üle 400 sepa ja puusepa... Kokku üle 800 ameti pidajat. Jutt ei ole mõnest eestlaste külast – meie rahvuskaaslased olid tihedalt integreeritud Venemaa ühiskonda.

Ohvrite elu- ja töökohtade seas oli 1938. aastal veel palju eestikeelsete nimedega kolhoose: Aeg, Edasi, Jan Kreuks, Kiir, Koit, Punane Koit, Punane Lipp, Punane Põhjalane, Sakkolo (Sakala), Sjade (Säde), Talupoik (Talupoeg), Tulevik, Uus Elu jne. Järgmisel aastal selliseid nimesid enam ei kasutatud.

Repressioonide kaart markeerib Venemaa eestlaste asulad. Pahatihti küll nende agoonia või lõpu.

Joonistub välja Eesti külade-asulate leinapäevade kalender – massilise hukkamise päevad: Zolotaja Niva – 19. nov 1937. Haidakk – 14. märts 1938, Borovuška – 20. mai, Bogunai kullakaevandus – 14. juuli, Borodino – 24. juuli, Ülem-Sue-tuk – öö vastu 2. augustit, Novaja Petšora ja Ilani raudteeasula – 22. august, Estono-Semjonovski küla – 21. oktoober 1938. Seda loetelu saaks veel väga pikalt jätkata...

Suure terrori dokumentides on väga palju vastuolusid ning ametlikke pabereid usaldav inimene võib pea kaotada. Massiliselt on lahknevusi surmadaatumites ja -põhjustes. Tanel Raud, 1884. a Võrumaal Kangru talus sündinud mees, tapeti 22. septembril 1937 Kanski vanglas. Perekond sai teate, et mees suri vanglas 1942. aastal.

Vana-Antslas sündinud luurepolkovnik Karl Rimm arreteeriti 11. detsembril 1937 ning 22. augustil 1938 mõistis ülemkohtu sõjakolleegium ta surma, otsus viidi kohe täide. Teatmeteoste järgi on ta hukatud 1943. aastal. Ja mõni usubki, et ta suhtles veel II maailmasõja ajal oma kuulsa partneri Richard Sorgega! Paide pargis seisnud punase korpusekomandöri Johannes Raudmetsa mälestussambale oli surmadaatumiks märgitud 1942. Tegelikult hukati mees juba 1937. aastal.

Kõik need segadused seletab ära NKVD 1937. aasta 8. augusti direktiiv nr 00424. See tegi enamikust surmaotsustest riikliku saladuse. Sugulaste järelepärimistele tuli anda šabloonne vastus: «Teie mees (poeg, vend…) on mõistetud 10 aastaks vangi ilma kirjavahetuse õiguseta.» Sünge nali. Kuidas saanukski mahalastu kirjavahetust pidada?

Peagi asendus jutt kirjavahetuse õigusest teatega, et mahalastu suri kinnipidamiskohas. Surma põhjuse ja jutuks olnud 10 aasta sisse mahtuva surma kuupäeva pidi ametnik ise välja mõtlema. Lõpuks hakati väljastama surmatõendeid.

Selleks, et massimõrvade jälgi peita, peeti Moskvas kahekordseid kartoteeke. Ühte (nimetame seda kartoteek B) talletati omastele teatatud liba-andmed (ja lisati ka küsijate nimed). Teine, rangelt salajane kartoteek (A) sisaldas tegelikke hukkamiste andmeid.

Must huumor peitub selles, et direktiivi rakendati ka selle autorite puhul. Verine siseasjade rahvakomissar Nikolai Ježov hukati 6. veebruaril 1940. Perekonnale teatati aga, et ta suri kinnipidamiskohas 14. septembril 1942.

Süsteem toimis. Ilmar Arensi andmetel arvasid Pihkvamaa eesti naised 1943/44. aastal tõsimeeli, et nende 1937/38. aastal ära viidud mehed istuvad vangis, ja ootasid neid tagasi. Just sellepärast keeldunud mitmed Eestisse naasmast – kuidas on võimalik oma meest (isa, poega, venda) mitte ära oodata?

Nõukogude asjaajamises eksisteeris kaks paralleelset tõde: üks avalikkuse, teine volitatud ametimeeste jaoks.

Kuni viimase ajani leidub stalinlike repressioonide õigustajaid – küll aidanud karm, kuid õiglane käsi sepistada võitu Suures Isamaasõjas, küll äratanud sunnitöö uuele elule Siberi rikkad avarused. Selleks, et niimoodi mõtlejaid leiduks, toidetigi rahvast doseeritud tõega.

Mingiks hetkeks suutsin Pihkva oblasti terroriohvrite mälestusraamatu tosinast köitest endale hankida seitse või kaheksa. Müügil neid polnud. Pihkva linnavalitsus ei osanud aidata – kogu tiraaž jagatud raamatukogudele või hukkunute sugulastele. Helistasin siis toimetusse ja selgitasin, kui väga ma neid raamatuid vajan – iga neljas-viies Pihkvamaal mahalastu oli ju eestlane!

Kui ükskord Pihkvasse jõudsin, puudus mul veel vaid kaks köidet. Minu ilmumine sünnitas väga pika arutelu. Lõpuks teatasid mehed, et mulle kingitakse puuduvad raamatud, kuna ilmselt hangiksin ma nad kusagilt niikuinii.

Järgnesid väga murelikud saatesõnad – loodetavasti ei kasuta ma andmeid rahvastevahelise vihkamise õhutamiseks! Vastasin, et ohvrite andmestiku avaldamine väärib siirast tänu ja tunnustust ning näitab de facto, et riik, kes seda teeb, pole enam tollane.

Ainult tänu koostööle Vene, aga samuti Tadžikistani ja Kirgiisia kolleegidega suudame avada uusi, ehkki süngeid lehekülgi eesti rahva ajaloost.

Hiljem ilmus veel paar Pihkva mälestusraamatute köidet. Ohvrite rahvust neis enam ei märgitud.

Suur terror

Suureks terroriks nimetatakse 1937. ja 1938. aasta massirepressioone Nõukogude Liidus, mil «poliitilise paragrahvi» (nr 58) alusel arreteeriti ametlike andmete kohaselt üle pooleteise miljoni inimese.

Vähemalt 681 000 tapeti.

1938. a algul suunati terror «kodanlik-fašistlike piiririikide» rahvaste Venemaal elavate rahvuskaaslaste vastu. 31. jaanuaril andis kompartei poliitbüroo NKVD-le korralduse käivitada operatsioon «sabotööride ja spioonide» hävitamiseks sakslaste, eestlaste, lätlaste, soomlaste jt seas.

Suure terrori ohvrite seas oli üle 30 000 eestlase.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus