Indiaca? Mis see on? Selle küsimuse esitavad lugejad muidugi täie õigusega.
Mäng, mis suures osas sarnaneb võrkpalliga, kuid mille mängimisel kasutatakse traditsioonilise palli asemel sulgedega varustatud indiacapalli, on maailmas veel võrdlemisi tundmatu, kuid jätkuvasti populaarsust koguv spordiala.
Eesti Indiaca Liit, mille presidendiks on Ahto Orav, asutati neli aastat tagasi.
Euroopasse tõi indiaca Saksamaa Kölni Spordiülikooli õppejõud Karlhans Krohn, kes avastas selle spordiala Rio de Jainero Copacabana rannal 1936. aastal. Mängu päris täpne vanus ei ole teada, kuid pärit on see sportmäng Lõuna Ameerikast, kus seda mängisid Brasiilia indiaanlased, kes ise nimetasid kirevate sulgedega ehitud, saepuruga täidetud nahatükkidest õmmeldud palli „petecaks“. Krohn oli mängust nii vaimustatud, et tõi kodumaale paar palli kaasa ning hakkas ise seda spordiala edasi arendama.
Oma esimesse toodangusse lastud palli nimetas ta „indiacaks“. Samuti lasi Reini metropoli spordiõpetaja uue mängu oma nimele patenteerida. Saksamaa ongi indiaca edasiarendamisel võistlusspordiks olnud juhtivaks riigiks tänase päevani.
Eestisse tõi mängu Eesti Võimlemisliidu asepresident Viktor Saaron, kes omakorda tutvus selle mänguga 1996.a. Shveitsis. Endise tippvõimleja algatusel moodustati veel sama aasta sügisel Eesti esimene indiaca klubi ja aasta hiljem korraldati karikavõistlused. Saaron oli ka see mees, kes aitas tublisti kaasa sellele, et peale tõsist ettevalmistustööd toimus 2000.a. Eesti Indiaca Liidu juhtimisel Berliinis Rahvusvahelise Indiaca Assotsiatsiooni (RIA) asutamiskongress, millest võtsid osa riigid, kus indiacal on juba arvestatavad traditsioonid ja suur harrastajaskond: Saksamaa, Shveits, Brasiilia, Jaapan, Luksemburg, Slovakkia ning Eesti. Asutajariigid otsustasid üksmeelselt tunnustada eestlaste head tööd sellega, et RIA presidendiks ja ühtlasi ka peasekretäriks valiti Viktor Saaron. Temale lisaks valiti rahvusvahelise indiaca organitesse veel kaks eestlast — Riina Kirber, kes täidab revisjonikomisjoni esinaise kohustusi ning Jaak Israel, kes valiti 2000 a. tehnilise komitee liikmeks, kuid ta taandus sellelt kohalt 2001 mais.
RIA kongressil vastuvõetud põhikirja kohaselt fikseeriti indiaca peakorteri asukohaks samuti Eesti ning lepingute pidulik allakirjutamine leidis aset Tallinna raekojas.
Eestlased said kõrge au osaliseks tänu sellele, et nad olid suutnud presenteerida oma kõrge kvaliteediga tööd rahvusvahelisel tasandil. Samuti on just Eesti koondised näidanud entusiastlikku tegevust indiaca edasiviimisel ja ka sportlaste esinemine võistlustel on olnud edukas. Seda viimati Saksamaalgi, kus Tartu ja Võru meeskonnad olid Badeni pealinnas Karlsruhes organiseeritud Word Cup-il suurepärases võitja-vormis.
Indiaca eripära ja võlu on selles, toonitas Viktor Saaron, et seda võib mängida igaüks — nii vana kui noor, mehed ja naised, kas koos või eraldi. Indiaca palli lüüakse ühe käe peopesaga, palli padi on pehme, löömisel ei tekita pall kunagi valu. See on vahva ja meeldiv mänguvahend, mida on hea toksida mitte ainult spordisaalis, vaid ka avatud looduses murul või liivarannal.
Selle „imemängu“ mängimisel võivad osaleda ka lapsed ja puuetega inimesed ning Indiaca Liit (www.indiaca.ee) ongi alustamas projekti, millega püüab inimesi, kes ei saa mingi tervisepuude tõttu teisi spordialasid harrastada, indiacasse kaasa tõmmata. Rahvusvahelise Assotsiatsiooni eestlasest president rõõmustas selle üle, et paljud noored on leidnud tee indiaca klubidesse. Ei ole mingi saladus, et noored, kel puudub tegevus ja tulevikuperspektiivid, satuvad tihtipeale kampadesse ning selle kaudu kriminaalsele teele. Spordiklubid on läbi aegade olnud noortele parim eneseleidmise viis. Indiaca, mida on kerge õppida, aga ka selle regulaarsed treeningud eri generatsioonide sportlastega ning võidud, mis tugevdavad noore inimese enesehinnagut ning avardavad tema silmapiiri, on kahtlemata parim viis noorte mitmekülgseks arenguks.
Järgmised indiaca maailmameistrivõistlused peetakse Jaapanis 2004 augustikuus, kuhu eestlased juba praegu sihte seavad.