Meeli Bagger Saksamaalt
Geislinegn an der Steige on väikelinn Baden-Württembergi liidumaa lõuna osas. Väga paljudele vanema põlvkonna välis-eestlastel on see linnake erilise tähtsusega.
10.-13.09.08 kogunesid sinna Geislingeni Eesti Kooli endised õpilased. Ülemaailmse kokkusaamise organiseerijaks oli pr.dr. Mai Maddisson Austraaliast.
Koos endiste „mudilastega“ Austraaliast, Ameerikast ja Kanadast viibisid sellel kokkusaamisel ka EÜSLi esimees Richo Zieminski, sekretär Meeli Bagger ja meie Saksamaa praost Merike Schümers-Paas.
Neljapäeva, 11. septembri hommikul Geislingeni surnuaial oleva eestlaste mälestusmärgi juures toimunud miitingul võtsid sõna R. Zieminski, M. Bagger, M. Madisson ning lõpetuseks pidas Merike Schümers-Paas väga südamliku palveteenistuse.
Richo Ziemisnki:
Armsad kaasmaalased lähedalt ja kaugelt. Oleme täna siia kogunenud, et Eesti Vabariigi 90. aastapäeva puhul üheskoos mälestada neid eestlasi, kes Teise Maailmasõja käigus Eestist põgenedes siin, Geislingeni surnuaial, oma viimase puhkepaiga on leidnud. Nendel ei olnud kahjuks võimalust Eesti taasiseseisvumist koos meiega näha, kuigi lootust vabast Eestist ei kaotanud nad kunagi.
Meie, järgmise põlvkonna ülesanne on, lahkunuid mitte kunagi unustada. Kõik, kes me täna siin mälestusmärgi ümber seisame, ka need, kes Geislingenis aastakümneid tagasi oma lapsepõlve ja noorusaastad mööda pidid saatma - me tahame mõtetes teiega olla. Geislingen on unustamatuks osaks meie mälestustes saanud.
Mälestused, millised seonduvad viie aastaga eestlaste põgenikelaagris Geislingenis. Laagris, mis oli üks suurematest eestlaste laagritest Saksamaal.
Meeli Bagger:
Oli see juhus või saatuse tahe või midagi muud, et Ameerika tsooni sõjaväeline valitsus just Schwaabimaa väikelinna Geislingeni välja valis, kuhu eestlastest sõjapõgenikke ja DP´s kontsentreerida, jäägu ajaloolaste välja selgitada. Fakt on see, et Geislingeni eestlaste laager eksisteeris oktoobrist 1945 kuni 24. juunini 1950. Seega viie aasta jooksul muutus linnake 17.000 sakslasest elanikuga ligi 5000le meie kaasmaalastele koduks.
Sõda oli just lõppenud, terve Euroopa oli varemeis, eriti aga Saksamaa. Lisaks sakslastest põgenikele, tulid nüüd veel ka eestlased. On loomulik, et kohaliku elanikkonna hulgas linnavaltsuse otsus teatud rajoonides oma majadest 3-4 tunni jooksul välja kolida teadmata ajaks ja lihtsalt kuskile, suurt pahameelt tekitas. Kuid ajad olid rasked.
Kerge polnud kellelgi. Kerge polnud ka põgenikest eestlastel: peale kuid või ka aastat teel olekut oli neil katus pea kohal, aga nad pidid elama täistuubitud tubades, ühe inimese kohta arvestati 3-4 m². Puudus oli kõigest.
Kuid eestlane on visa ning hakkaja. Algas laagri eluks vajalike infrastruktuuride loomine, lisaks elamutele rekvireeriti laagri ja selle elanike kasutusse rida ühiskondlikke hooneid, moodustati oma nn. vallavalitsus.
Juba 4 nädalat peale laagri asutamist (6. novembril 1945) ilmub esimene number laagri ajalehest „Eesti Post“. 1947. a. märtsist lisandus veel ajaleht „Pildipost“. Lisaks ajalehtedele anti välja kooli- ja lauluraamatuid, noote ning ametlikke teadeandeid.
Geislingeni algkool alustas õppetööga 19. novembril 1945. Sama aasta detsembris alustas tööd ka Eesti Gümnaasium. Laagris loodi ka tööstuskool, et laagrielanikele õpetada praktilisi elukutseid ning katta ka iseenda vajadusi.
Laagris tegutses isegi viiuliehitaja, rääkimata õmblustöökodadest ja saunast Boelckestr.´l, mis ka kohaliku elanikkonna seast külastamist leidis kui uudis. Tegutses oma postiteenistus kuni oma laagri kirjamarkideni välja. Kahasse kohaliku lutherliku kogukonnaga kasutati Stadtkirchet ja peeti jumalateenistusi ning muid kiriklikke sündmusi.
Eesti soost noored lõid peatselt oma organisatsioonid, 16. novembril 1945 loodi Eesti skautide ja gaidide ühing, samaaegselt loodi ka noorte meeste kui ka naiste kristlikud organisatsioonid. Noortele andsid nimetatud organisatsioonid võimaluse vaba aja veetmiseks, tegevuseks väljaspool kooli või tööd, koondades ka eksiilis eesti noori ühiselt eesti lipu alla ja kandes edasi ühtekuuluvus ning kodutunnet.
Eestlaste kuultuurielu keskpunktiks oli Jahnhalle. Seal toimusid neil aastail paljud eesti teatri- ja ooperietendused ning kontserdid, kusjuures esietendustelt ei puudunud pea kunagi Geislingeni linnapea.
Kõige märkimisväärsemaks ilminguks toonases eestlaste kultuurielus oli aga Geislingeni Eesti Teater. Vahetult peale laagri asutamist, juba 20. oktoobril 1945 kutsuti ellu Eesti Teater Geislingenis. Asutajaliikmeteks olid mitmed Eesti Rahvusteatri näitlejad Tallinnast, näitlejad Tartust ja mujalt. Teatritegemise rõõmust olid haaratud kõik vanusegrupid, kuni pisitillukesteni välja. Kõrvuti teatriga tegutses ka sümfooniaorkester, novembris 1945 loodud 2 koori ning kirikukoor. 1946. aasta aprillis moodustati Geislingenis eesti kooride rahvusvaheline tsentrum ning sama aasta augustis viidi läbi suur, rahvusvaheline eestlaste laulupidu.
Alates talvest 1945/ 46 saadi alustada sportlike ettevõtmistega. Korraldati omavahelisi võistlusi kui ka võistlusi naaberlaagrite asukatega, samuti Ameerika armee meeskondadega. Geislingenis loodud eestlaste jalgpallimeeskond tuli Ameerika tsooni meistriks ja lõi 1946.a. ka inglise tsooni esindajaid. Nii meeste kui ka naiste väravpalli meeskonnad saavutasid korduvalt meistritiitleid.
Mida kauem laagris olek kestis, seda enam sai põgenikele selgeks, et peatset tagasipöördumist oma sünnimaale ei tule. Kõne alla ei tulnud ka igavene viibimine Geislingeni laagris. Oli ju Saksamaa majandus täielikult laostatud ja kogu maa purustatud, omaenda põgenikke oli sakslastel küllaga ja neilgi puudus elupaik ja töö.
Sellepärast oli laagrielanikele pakkumised väljarändamiseks teistesse Euroopa maadess kui ka üle mere ainukesed väljapääsuteed. Alates 1946. a. septembrist kui väljarändamise võimaluste küsimused eestlaste jaoks aktuaalseks muutusid, ilmutasid erinevad riigid huvi laagri asukate vastu. Väljarändamise eelduseks oli aga hea tervislik seisund, mida kontrolliti põhjaliku meditsiinilise läbivaatuse käigus. Arstlike uuringutega tehti kindlaks, et 274 eestlasel on kopsuhaigused. Erinevate riikide esindajad nagu nt. Venetsueelast, Kanadast, Ameerikast, Austraaliast jpt külastasid laagrit ja otsisid huvilisi, tutvustades sealseid töövõimalusi. Ka Nõukogude Liidu ohvitserid külastasid laagrit pidevalt ja kutsusid eestlasi tagasi pöörduma oma sünnimaale. Kui väljarändaja kanditatuur osutus sobilikuks, saadeti ta edasi Ludwigsburgi laagrisse, kus edasine selektsioon aset leidis ning pikk rännutee tundmatusse alata võis.
Väljarännanute lahkumine ei toonud aga Geislingeni laaagriasukatele erilist kergendust, sest Ameerika sõjavalitsus saatis ikka ja jälle uusi põgenikke, kes väiksemate laagrite koondamise tõttu Geislingeni sattusid. Alles siis kui Geislingeni laager 24. juunil 1950 ametlikult likvideeriti ei saanud IRO võimud enam ühtegi eestlast väevõimuga Geislingenis elama sundida. Geislingeni laagris sel ajal veel elanud eestlasest suunati 600 Ulmi, 300 Schwäbisch Gemündi ja ülejäänud Heilbronni. Geislingeni jäi elama ca 325 eestlast. Täna, aastal 2008, elab Geislingenis veel 15 eestlast.
Mälestuskivi Geislingeni surnuaial, meenutab juba aastakümneid eestlaste saatust eksiilis. Hauakivi kujundasid eestlastest arhitektid Kolmar ja Aren ning see valmistati ühe Geislingeni firma poolt. Marmorisse raiuti esialgselt Geislingenis surnud 102 eestlase nimed. Hiljem täiendati lahkunute nimesid veel kolmel plaadil, tänaseks ühtekokku 154 nimega.
Mälestussammas pühitseti sisse EV aastapäeval 1949. a. Sel päeval kogunesid kõik Geislingeni eestlased koos vaimulikega siia. Toimus pärgade panek, laulis meeskoor ja üheskoos lauldi eesti hümni.
Nii sai püstitatud Geislingeni äärelinna üks kivisse raiutud mälestusmärk, mis räägib sõjast ja võimuvallutustest. Ehk on sellised mälestusmärgid hoiatuseks ja seda globaalses tähenduses, et ka väikeste rahvastega peab arvestama ja neist ei saa, ei tohi, suurvõimud lihtsalt tankidega üle sõita?
Geislingeni mälestusmärgi hooldamist ja rahastamist kannab tänaseni Eesti Ühiskond Saksamaal LV (EÜSL). Siinkohal sooviksime erilise tänu öelda pr. Ida Gertzile, kes hooldustöid aastakümneid oma südameasjaks on pidanud.
Lõpetada tahaksin sõnadega, mis on siia kivisse rajutud:
Mälesta võõra vägivalla eest põgenenud ja kaugel kodumaast manalasse varisenud eestlasi!
