Kiri, Väino Uibo,
www.DELFI.ee Lõbus on, kui naabrid üksteist heatahtlikult aasivad. See läheb asja ette ja loob sõbralikud, heanaaberlikud suhted, mida me hädasti vajame, et teha koostööd ja olla teineteisele toeks.
Meie, eestlased, oleme aga lühikese vabaduses elamise aja jooksul, haikapitalismi tingimustes matsluse tippu jõudnud. Kas on veel ronimise ruumi? Küllap vist ikka on.
Meie baltlastest sõbrad nimetavad meid ülbeteks ja eneseimetlejateks, ja neil on kahtlemata õigus. Sellised hinnangud ei teki tühjale kohale. Idanaabri hoiakud meie suhtes on kõigil hästi teada. Nüüd hakkavad meie suhted juba kiiva kiskuma ka suguvendadega põhjast.
Meie „kangelasteod“ on tuntud üle Euroopa ja ulatuvad ka Ameerika mandrile. Andkem aga aega atra seada! Küllap leidub meil veel mehepoegi, kes meid muu maailma ees punastama suudavad panna.
Ka mina olen puhastverd eestlane, ometi puuduvad mul need vastikud eestlaslikud kombed, nii nagu tegelikult valdaval enamikul. Aga sõnnik ujub ju teadupärast pinnale ja see on hästi nähtav. Kes tekitab taolist „sõnnikut“? See peaks olema riigi tasandi küsimus.
Manona Helgil on ilmselt õigus, kui ta ütleb, et aeg ehk parandab meie matslikku käitumist. Usun, et nii, nagu vahelduvad moed, nii tüdinetakse ehk kunagi raha kummardamisest, mille ilminguteks on ülbus ja jõhkrus.
Väga raske on parandada seda halba mainet, milleni harimatus ja matslus on meid viinud. Valitsus ja riigikogu aga vaikivad, nagu polekski nende asi, millega riigi alamad tegelevad!
www.DELFI.ee