LugejakiriDelfi Rahva hääl

Kui elasin ja töötasin Eestis, maksin sisuliselt terve oma palga maksudeks. Seejärel mõistatasin, millise raha eest tööle ja sealt tagasi sõita. Kolmandal kohal oli söök. Selle jätsin alati pärast maksete tegemist viimaseks.

Makseid tegemata jätta aga ei saanud. Palgapäeval kulutasin poes umbes 25-30 eurot, ostes kuivained, pesuvahendeid, midagi, millest kohe süüa teha jm hädavajalikku. Süüdistasin veel ennast raiskamiseski.

Edasi juba vingerdasin - kord rõõmustasin end õhtul vaid teega, hommikul veega keedetud pudruga, lõuna ajal keeldusin sööma minemast, väites, et mul on kõht täis ja õhtul koju jõudes panustasin jälle kuivainetele. Kui neid oli... Vahetult enne palgapäeva olid ka need otsas. Mäletan, et seisin kord krooniajal Selveris päris nõutult, sest mul oli rahakotis viimased 8 krooni koos sentidega. Õnneks oli piimale-leivale tehtud allahindlust, nii et neid õnnestus hankida.

Ma ei olnud Eesti mõistes madalapalgaline, sest töötasin õpetajana kahes koolis tunduvalt enama kui täiskoormusega. Lõviosa sissetulekust läks eluasemekuludeks. Ei osanud ka midagi muuta - igal kevadel otsustasin koolist lahkuda, iga sügis leidsin end uuesti sealt. Kuni julgesin siiski kannapöörde teha ning hakata õpetama välismaa ülikoolis.

Eestis olles maadlesin pidevalt kaaluprobleemidega, ehkki toidulaud oli kesine. Siin aga kadusid liigsed kilod võluväel, ehkki toidulaud on kaugel kesisest. Kõigest muust ma ei räägigi...

Jõulude ajal Eestis käies pidin toidupoes hindu nähes rabanduse saama - need olid nelja kuuga oma 25% tõusnud - vähemalt nende kaupade osas, mida mina vaatasin. Tean, et nüüd on veelgi hullem.
Ma kardan Eestisse tagasi tulla. Nüüdseks olen murekortsu silmade vahelt sirgemaks saanud. Eestis poleks selleks lootustki... Ja kui lootust ka enam pole, mis siis üldse on?

Märkmed: