Eestlane Austraalias: ma parem rügan siin inimväärse palga kui Eestis sandikopikate eest (5)
Eestlased Austraalias 03 Dec 2012  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Delfi lugeja

Austraalias resideeruv eestlane kirjutas Delfile, kuidas käib tema käsi teiselpool maakera elades ning miks ei plaani ta Eestisse tagasi tulla.

Olen siin teisepool maakera juba natuke aega veetnud ja näinud, kuidas elu käib ja inimesed elavad. Igapäevaselt Eesti uudiseid lugedes ajab ikka naerma küll, et inimesed on hädas lumehangede ja varbaid näpistava külmaga. Resideerun hetkel Victoria osariigis, kus on viimase nädala jooksul kraadid jäänud 30-40 vahele. Ei kurda, täitsa meeldiv saab olema jõule palmi all veeta.

Kurvaks teeb aga endiselt kodumaale mõtlemine, eks väike igatsus on ikka sees. Tahaks näha oma pere ja sõpru, rääkida inimestega eesti keeles ja süüa pelmeene hapukoorega. Aga ometi tean, et kui kõik läheb siin endiselt ülesmäge, ei naase ma kunagi Eestisse elama. Miks?

Esiteks võin ma otsekohe öelda, et kõik need jutud, kui kallis Austraalia on ja kuidas raha voolab läbi sõrmede, ei vasta absoluutselt tõele. Käies suurtes supermarketites süüa ostmas ja jälgides allahindlusi, saab päevase sööginormi kahele inimesele kätte 10 dollariga. Eks turistina siia Eesti inimene ei tuleks jah, väljas söömine ja hotellides ööbimine on kallis.

Mina ja mu poiss-sõber käime aga mõlemad täiskohaga tööl ja hetkel veel ööbime noortehostelis, et raha kokku hoida. Ja aus ülestunnistus on see, et kui tööd teha viitsid, siis on siin võimalik teenida nädalaga sama palju, kui on meie Eesti riigi lugupeetud meditsiinitöötajate palk kuus.

Töö on raske, aga tasuv

Tõsi, töö on raske ja päike kõrvetab ning silmad vilavad ringi, otsides neid arvukaid mõõkhambulisi mürgiseid elukaid, kes siin kõik pidavat elama. Aga ma pigem rügan siin inimväärse palga eest, mis võimaldab mul teha põhimõtteliselt kõike mida ma tahan, kui et rügan Eestis sandikopikate eest sama tööd ja ei saa endale mitte midagi lubada.

Tulevikuplaanides ei ole meil kummalgil kodumaale naasta, vaid selle viisa lõpuni tööd teha ja peale seda õppima hakata. Enne peaks veel auto ka ostma, mis ei maksa siin ka sisuliselt mitte midagi. Korraliku maasturi (kasutatud küll) saab kätte 1800-2500 dollariga, mis on enam-vähem kahe inimese nädalapalk kokku.

Veel üks põhjus, miks ei kipu kodumaale naasma on see turvatunne, mida riik suudab inimestele pakkuda. Varastamist praktiliselt siin ei eksisteeri. Kui eestlane peidab loomupoolest kogu oma väärtusliku kraami kümnesse erinevasse seinaprakku, siis siin jätavad inimesed raha lauale vedelema, autouksed lahti ja võtmed ette ja mobiili pargipingile vedelema. Nad teavad, et midagi ei võeta ja kõik on hiljem täpselt sealsamas.

Eks neid põhjuseid ole veel, kuid ei näe mõtet hakata oma aega raiskama siin Eesti riigi mahategemisele ja hiljem lugeda kommentaare, mis õnnistavad Reformierakonna poliitikat ja irisevad, ei miks ei kõlvanud siis Eestis elada, üürikorteris külmetada ja päevast-päeva kiirnuudleid süüa.

Olin sunnitud lahkuma


Asi ei ole üldsegi selles, et ma vihkaks oma kodumaad. Otse vastupidi, mul on kahju, et pidin lahkuma. Kohene vastuväide oleks muidugi, et keegi mind ju minema ei ajanud, kuidas ma olin sunnitud lahkuma siis?

Aga sellepärast, et ülikooli kõrvalt ei oleks mul võimalik olnud tööl käia ja ennast ise üleval pidada. Oleksin oma vanematel nagu veskikivi kaelas rippunud ja nende rahakotist raha välja imenud. Kuid ma tahan elada iseseisvat elu, olla võimeline enda eest ise vastutama ja ise oma arveid maksma ning ise igapäevaselt süüa teha ja koristada. Selle kõrvalt tahan ma ka nädalavahetustel kinos ja teatris käia, korra kuus restoranis süüa ja aeg-ajalt looma- ja botaanikaaias jalutada.

Mind masendab see mõte, et varsti ei ole Eestis enam iseseisvaid ja ambitsioonikaid noori inimesi, sest noored ei taha vireleda ja rügada sandikopikate eest, lõpetades ülikooli ja laiutades siis käsi, et mida ma oma ilusa diplomikesega peale hakkame, kuna reaalne töökogemus on üle 20-aastasel inimesel peaaegu nullilähedane.

Kunagi kauges tulevikus, kui oleme siin püsivalt kanda kinnitanud ja oma kodu loonud, tuleme ka Eestisse külla. Seda juba lootusega, et siin on meid veel keegi ootamas. Võib-olla ei peagi enam Eestisse tulema, saab otse Soome lennata ja sealt oma pere üles leida.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus