Victor Hugo, prantsuse kirjandusklassik ja suur publitsist, avaldas kunagi artikli „Ma süüdistan“, mis oli oma ajas aktuaalne artiklina ja tänini tõsiselt võetav filosoofilise esseena.

Festivalile saabunud film süüdistab samuti, vast ehk veidi pehmemas ja ka humoristlikumas laadis. Siin on vapustavaid ajaloolisi kaadreid, aktuaalset informatsiooni täitmaks tühikuid meie teadmistes ja hinnangutes 50-aastasele okupatsioonile.

Filmi selgrooks on kolme inimese seisukohad. Kaks neist on dissidendid, kes N. Liidu koonduslaagrites vaevelnud – Lagle Parek ja Tiit Madisson. Kolmas, peaaegu dissident, keda rezhiim taga kiusas, kes ise üritas NLKP liikmeks astuda ja madalat profiili (võimude silmis) hoides pääses vangistusest – Tunne Kelam.

Huvitav on see, et kaks esimest pole eriti rahul tänase Eesti suundumustega (Madisson plaanib isegi taasemigreerumist, ta on olnud poliitvang ka Eesti Vabariigis), Kelam on aga Eesti Vabariigi esindaja Euroopa Parlamendis.

Tule taevas toeks – eelnev lõik pole süüdistuseks. Ajalool on oma loogika ja valikud.

Tundes kõiki kolme, tunnistan, et ajaloo käik on targem igapäevastest spekulatsioonidest: harituim on poliitilises tipus, vähemharitum on leidnud oma koha ja rabeleja rabeleb edasi.

Film on tunnine ja tegijad kiitust väärt. Sisu ümberjutustamine siinkohal oleks loodetava vaataja petmine. Parem tulge ja veenduge ise. Petta te ei saa.

Tahan lehelugeja tähelepanu juhtida sellele, et estdoc’s on tulemas juba oktoobris.

Kahte esimest festivali juhtis Eesti poolt Olev Remsu, sedapuhku teeb seda Kiur Aarma (üks selle filmi autoritest), kes ehk siinsele publikule vähem tuntud, aga seda populaarsem Eestis.

Enam informatsiooni leiate: www.eesti.ca/estdocs klõbistage oma arvutit ja info voogab teile vastu.

Märkmed: