Urmas Vahe

OPTIMIST: «EL toetab aastate jooksul Eesti igal tasandil arengut 62 miljardi euroga, millest üsna suure osa saab kultuur,» loodab Endel Euroopa Liidu raha toel artiste Eestist maailma saatma hakata. (Teet Malsroos)

20 aastat tagasi Raekoja platsil ja Toompeal valgel hobusel nõukogude võimu vastu meelt avaldanud, Viru tänaval kihutuskõnesid pidanud, musta Volgasse topitud ja Pagari tänavalt võimalikult kiiresti maalt lahkumise soovituse saanud GGG ning Proov 583 kidramees Endel Jõgi (moodsama nimega Jõgi-Rivers) on jälle Eestis tagasi. Hoopis teiste ideaalidega kui siit lahkudes.

"Tundsin pidevalt, et kellegi saabas on mu kõril, mis avas ja peatas õhu juurdevoolu just siis, kui talle meeldis: teie järgmine reis on Leningrad–Moskva–Siber – seesama marsruut kordus alati. Teil peab 60% lugudest olema vene keeles. Kujutage ette Grapsi vene keeles laulmas! Olime kui oravad rattas ega pääsenud kuidagi sealt välja," meenutab Endel nõukaaega.

Endlile olid nii vaimselt kui ka maailmavaateliselt ainsad vastuvõetavad asjad Eestis MRP-AEG ning Elu Sõna. Endel valis neist viimase nagu paljud teisedki muusikud, näiteks Tõnis Mägi ja Mart Metsala. "Ent ma ei teadnud, et püha asja eest võitlevas inimhulgas ei ole tähtsad ainult ideed, vaid käivad ka mingid teised mängud, mis on pühadest ideedest vägagi kaugel. Mulle need mängud ei meeldinud," meenutab Endel Jõgi hetki, kus tema jaoks oli ainus eesmärk iseseisev Eesti. Seepärast tuli pagaripoiste pakkumine, millest ei saanud keelduda, ülimalt õigel ajal.

Self-made family

Perekond Jõgi pääses Austraalias kohanemisraskustest eriti vähese vaevaga, ehkki ootamas polnud kedagi. Endel aga pulbitses ideedest kui arteesia kaev, kuigi ei teadnud, kas need sotsialistlikud mõtted karmis kapitalismis üldse töötavad. Miski ei tulnud paugupealt, aga lõpuks tuli. Elamine on Melbourne’is korralikult sisse seatud, paigas on ka heal tasemel stuudio, mis on kujunenud omamoodi Austraalia muusika keskuseks. Sellest on saanud viimase kümne aasta jooksul suurlinna kindlalt kõige enam üüritud lindistuspaik.

Teevad nišimuusikat

Pommiplahvatuse korraldas Endel aga 2003. aastal, kui peeti üle 5000 osavõtjaga üleaustraalialine rokikonkurss "Music Oz". Eesti mees koos Frank Zappa klahvpillimängija Allan Zavodiga võitis selle kindlalt ning kompositsioon "The Jaz Symphony" anti ülimalt menukalt välja USAs ilmunud laserplaadil.

"Proge alustalad – keerulised käigud ja raskevõitu väljenduslaad – on vahest jäänudki sarnaseks, aga tehnika ja muusikute individuaalne meisterlikkus on hoopis midagi muud," räägib Endel oma praegusest loomingust.

Trummar Grant Collins lisab: "Siiski ei ole muusika, mida teeme, maailmas ülearu populaarne, see on üsna kitsa niši muusika nii kogu maailmas kui ka Eestis. See paistis välja ka nn soojenduskontsertidelt Tallinna ülikoolis ja Hollywoodis. Suurim tänu oli ütlus, et ega me väga hästi sellisest muusikast aru saa, aga jumal tänatud, et te siia tulite," ütleb Austraalia kõigi trummarite isa, mitme ülikooli õppejõud nii Austraalias kui ka Bangkokis oma uskumatu austraalia aktsendiga, millest on võimalik aru saada ainult sidesõnu.

Mõni aasta tagasi tegi löökriistade suurfirma Pearl Grantile 180 000-dollarilise kingituse, mida ei antud küll rahapakina, vaid 80 osast koosneva trummikomplektina: sinna kuulus 26 trummi, 34 taldrikut, 18 pedaali jne. Sellega esines ta laval kahetunnilise soolokontserdiga. "Kahtlesin tema edus tõsiselt, kaht tundi trummitagumist ei ole võimalik kuulata! Aga nautisin iga sekundit. Pinge ei langenud hetkekski. Oli veel maad areneda võimsaks lõpukulminatsiooniks," meenutab Endel kontserti, mille järel nad Grantiga käed lõid.

Austraallased ei tulnud Eestisse vaid selleks, et teha paar kontserti ja siis sadu tuhandeid maksma läinud projekt korstnasse kirjutada. Endlil on hoopis auahnemad plaanid.

"Minu eesmärgid ja visioonid Austraalias on põhiliselt täidetud. Eesti on aga vahepeal astunud Euroopa Liitu, seega mängumaad oluliselt avardanud. EL toetab aastate jooksul Eesti igal tasandil arengut 62 miljardi euroga, millest üsna suure osa saab kultuur. Mis on aga Eesti kultuur Euroopa kontekstis? Praktiliselt null. Pärti teatakse, aga tema elab Saksamaal. Üksik laulukoor võidab vahel mingi konkursi, vahel õige mainekagi. Aga mis saab edasi? Euroopa ei kuule neist enam kunagi. Keegi nooruke solist käib samuti vahepeal akent Euroopasse raiumas, aga klaas paistab olevat kuulikindel."

Austraaliasse tagasi ei kipu

Eesti kunagine filharmoonia oli kunagine rudiment, ometi moodustas ta baasi, et kõikvõimalikke artiste Liitu saata. Miks ei võiks Eesti praegugi olla selline paik, mis produtseerib selliseid projekte, mis on konkurentsivõimelised kõikjal? Koostöös mis tahes maailma staariga – miljardid eurod on selle tagatis.

Praegune kontsert on selle unistuse esimene roosa pilveke, millel on õige pea määratud saada müstiliseks metafüüsiliseks lavastuseks "Scarab", vanade egiptlaste vaateks maailmaruumi. Muusika ja stsenaarium on Endlil juba valmis, tantsud tulevad Hollandist, animatsioonid Šoti- ja Inglismaalt ning Hubble’i teleskoop filmib praegu avakosmost. Praegu ettekantav muusika segatakse moderntantsuga ning õhus hõljub 3D-animatsioon. Suve lõpuks kerkivad Saku Suurhalli dekoratsioonid. Siis esinemised Eestis ja ees ongi Euroopa Liit.

Rohelisele Mandrile Endel Jõgi-Rivers niipea lennata ei kavatse. "Austraalias me midagi maha müünud ei ole, aga uksed on lukus. Siin on hetkel palju rohkem teha."

Märkmed: