Eestis on puhkenud korralik kultuurisõda
Arvamus 10 Jul 2013  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2013/07/39780_001.jpg
Vahur Koorits

Homoseksuaalsus, immigratsioon, rassism, naiste olukord ja isegi seksuaalharidus on sel aastal üsna ootamatult kujunenud Eestis tulisteks vaidlusteemadeks, mis meenutavad järjest enam kultuurisõdasid, mida peetakse juba aastakümneid USAs, aga ka paljudes teistes riikides, näiteks praegu Türgis. Need teemad on omavahel seotud, eri teemadel peavad võitluseid tihti samad inimesed. Selgelt on eristatavad kaks leeri.

Üks leer arvab, et Eestile surutakse väljastpoolt peale võõraid, meile mitteomaseid väärtusi, mille eest tuleb Eestit kaitsta. Teine leer peab end avatud ja tänapäevase Eesti eestkõnelejateks, kelle ülesanne on viia Eesti riik ja rahvas ka mentaliteedilt ja ellusuhtumiselt Euroopasse.

Kas Eestis on kasvamas sallimatud ja autoritaarsed meeleolud?

Kõigepealt tekitas paljudes eestlastes pahameelt teade, et sõna "neeger" juurest kaob järgmises ÕSis märge "ei ole eesti keeles halvustav". Seejärel esinesid Martin Helme ja Olari Taal avaldustega, mida paljud tõlgendasid rassistlikena. Sinna juurde tuleks lisada sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK) väga edukas allkirjakampaania, et võidelda selle vastu, mida ühed nimetavad homoabieluks ja teised samasooliste kooseluks. See on pannud meie kultuurisõja liberaalse leeri inimesed kartma, et Eestis kasvab sallimatus.

Euroopas on juba pikemat aega kestmas majandussurutis ja ka Eesti majanduse taastumine väga tõsisest majanduslangusest on olnud paljude jaoks ootustest madalam. Konservatiivsete ja sallimatute vaadete levikut tõlgendatakse majandusraskuste valguses seetõttu 1930. stiilis ebademokraatliku ja antiliberaalse tagasilöögina, mis ohustab Eestit eriti seetõttu, et demokraatia kogemus pole meil pikk. Taolisi mõtteid on korduvalt väljendanud Toomas Hendrik Ilves, väga selgelt tuli see tõlgendus välja Sven Mikseri kõnest SDE üldkogul.

Ma isiklikult ei usu, et tegemist on reaktsiooniga majandusraskustele ja praeguse valitsuse ebaõnnestumisele. Vastupidi, ma arvan, et Eesti on viimase 20 aasta jooksul muutunud ühiskondlikult järest liberaalsemaks ja sallivamaks. Tallinna ja võibolla vähemal määral Tartusse on tekkinud omajagu suur kogukond 20-30 aastates haritud ja maailma näinud inimesi, kes oma maailmavaatelt sobivad rohkem mõne Euroopa suurlinna haritud intellektuaalide kui mõne Eesti väikelinna laadaplatsi rahva sekka.

Selles Kalamaja ja Kadrioru kohvikute euroopalikus ja üsna homogeenses seltskonnas on lihtne ära unustada, et suurem osa Eestit elab veel hoopis teistsuguses maailmas kui see üsna väike kosmopoliitsete liberaalide seltskond. Helme ja Taali väljaütlemised pole midagi uut, vaid lihtsalt järsku tungis sellesse liberaalide euroopalikku mulli märk sellest, millises maailmas elab suurem osa Eestit. Kuna aga Eesti seosed muu maailmaga muutuvad järjest tihedamaks, kasvab see liberaalne mull edaspidi vaid suuremaks ja mingi hetk võib oodata, et see haarab enda alla juba suurema osa Eestist.

Kas Eestis on materjali pikaaaliseks kultuurisõjaks?

Pigem mitte. Konservatiivsed jõud on küll selle aasta jooksul suutnud anda muljetavaldava vastulöögi Eesti ühiskonna pidevale liberaliseerumisele. See pole aga mitte trendimuutus, vaid on pigem oma positsioonide kaotust märkavate inimeste vasturünnak, mida nad ise tajuvad puhtalt kaitseotstarbelisena.

Mittesalliva, konservatiivse leeri võib Eestis jagada kaheks. Eesti kultuurisõja esirinnas võitlevad konservatiivsed kristlased, aga nende hulk on Eestis üsna väike, tõenäoliselt mitte enam kui mõned protsendid kogu rahvast. Just konservatiivsed kristlased on paljuski selle aasta eduka konservatiivse kampaania taga. Heaks näiteks on SAPTKi juht Varro Vooglaid. Kuna aga konservatiivse kristluse kandepind Eestis on palju napim kui näiteks homofoobial, siis ma ei usu, et konservatiivsed kristlased suudaksid väga pikalt mingit konservatiivset vasturevolutsiooni korraldada. Neile tuleks lisada ka mingi hulk parempoolseid, kes on paljuski laenanud oma ideoloogia ja argumendid sellistelt Euroopa parteidelt nagu Front National või Põlissoomlased.

Suurema osa konservatiivide seltskonnast moodustavad aga nõukogude ajal üles kasvanud inimesed, kelle jaoks homoseksuaalsus, teisest rassist inimesed ja mitmed tänapäevased teemad nagu meeste ja naiste võrdsus olid nooruses tundmatud. Nende puhul on küsimus tihti teadmatuses ja kokkupuute puudumises teistsuguste inimeste ja elulaadidega.

Samal ajal kasvab aga pidevalt peale noori inimesi, kelle jaoks avatud ühiskond on iseenesestmõistetav, mistõttu aja jooksul kahaneb nõukogude aja kogemustega inimeste mõju ühiskonnas. Just selle tõttu võib üsna julgelt ennustada Eesti ühiskonna kasvavat liberaliseerumist vähemalt paarkümmend järgnevat aastat.

Kas see on lihtsalt põlvkondade vaheline konflikt?


Aasta tagasi ennustasin ma, et nõukogude ajal ja vabas Eestis üles kasvanud põlvkonnad lähevad omavahel peatselt karvupidi kokku ja tekib tõsine põlvkondadevaheline konflikt. Eelmisel aastal oli mul aga natuke raskusi ennustamisega, mis vormi see konflikt võtab. Ma mõtlesin näiteks homoseksuaalsuse ja samasooliste kooselu peale, aga ei julgenud seda peamise konfliktiteemana välja käia. Ma jäin liigselt uskuma väidet, et eestlased pole ideoloogilised, vaid pragmaatilised. Ent praegune kultuurisõda liberaalide ja konservatiivide vahel on puhas ideoloogiline võitlus ja seda peetakse kirega, mida üldiselt peetakse omaseks hoopis lõunapoolsematele rahvastele.

Põlvkondadevahelise konflikti väidet toetab eri leerides võitlevate inimeste vanuse jälgimine. Eriti sotsiaalmeedias on selgelt näha, et nooremad inimesed toetavad liberaalsemaid ja vanemad konservatiivsemaid väärtusi. Muidugi on palju erandeid, näiteks on Urmas Sutropi intellektuaalse arengu jälgimine olnud väga huvitav, aga reeglina jäävad inimesed siiski nooruses omandatud maailmavaatele truuks.

Järjest killustunum ühiskond

Tolerantse ühiskonna eest võitlevad liberaalid ei suuda ise tihti oma ideaalide järgi elada. SAPTKi allkirjakampaania peale politseisse pöördumine oli selge liialdus, sest samasooliste abielu lubamine või mittelubamine on poliitiline küsimus, kus edu saavutamiseks tuleb mõjutada avalikku arvamust, mitte otsida abi karistusseadustikust.

Eesti ühiskond on järjest killustunum ja mitmekesisem, siia mahub järjest enam subkultuure ja väga erinevate vaadetega kogukondasid. Ma ei räägi siin mustanahalistest, homoseksuaalidest ega isegi mitte venelastest, vaid sellest, et siinsed suurlinnades elavad liberaalid peavad leidma viisi, kuidas normaalselt suhelda ja dialoogi pidada inimesed, kes on neist vanemad, vaesemad ja elavad teistes kohtades ilma, et see suhtlus võtaks tädilikult dotseeriva kuju või et keegi kaebaks kogu aeg kellegi peale politseisse.

Eesti ühiskonna kasvav killustatus on paratamatus, mille põhjuseks on inimeste ees olevad järjest laiemad valikud ja sellest tulenevad erinevad elukogemused. Mõni teeb vabal ajal sporti, teine tegeleb muusikaga. Üks jääb kodukanti, teine rändab juba varases nooruses pool maailma läbi. Kõigil, ka liberaalidel, tuleb aru saada, et kõik ei ole sellised nagu tema ise on ning ei peagi olema. Kui õnnestub säilitada mingi arusaam eesti rahva ühisosast, siis on võimalik ka praegune kultuurisõda edukalt üle elada.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Jan 31 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus