Jaanus Kulli, 3. detsember 2014,
Seda laulu on laulnud teinegi Eesti laulja - Jaak Joala. (YouTube)
http://www.ohtuleht.ee/606454/...
Läti ja Venemaa omaaegse laulutähe Aino Bāliņa-Karmo karjäärile tõmbas kriipsu Raimonds Pauls
"Näe võõras aias kõnnib üks noormees õhtutunnil ja mängib kammipilli seal oma neiule," laulab Aino Bāliņa-Karmo koos Georg Otsaga.
1956. aastal salvestatud "Kammipilli polka" ongi ilmselt Bāliņa-Karmo kõige populaarsem lugu kodumaal. Eesti lauljanna elu kirkamad ja viljakamad aastad möödusid Riias ja Moskvas, sealsetes fonoteekides on ka peidus enamik tema eri orkestritega salvestatud lugudest.
Lätis ja Venemaal ennast ennekõike džässlauljana tuntuks laulnud Aino Bāliņa-Karmo ütleb, et üks tema suuremaid lemmikuid ja hitte on Dizzy Gillespie džässiklassikasse kuuluv "Öö Tuneesias".
Kord õnnestus Bāliņa-Karmol selle laulu salvestis nii hästi, et mõne aasta pärast ei suutnud ta seda kuulates iseenda häält ära tunda.
"Küsisin helitehnikult, kes see küll laulab, ise sobrasin oma ajus – ma teadsin ju kõiki toonaseid suuremaid džässilauljaid. Helioperaator tegi suured silmad ja teatas, et see olete ju teie! Olin täiesti pahviks löödud. Nii et on olnud aegu, kui ma olen laulnud ikka väga korralikult, pole midagi häbeneda," meenutab Bāliņa-Karmo aega, kui ta laulis kuulsas Oleg Lundströmi orkestris.
Lätis legendi staatuses
Noore Aino lauljatee sai alguse Pedagoogilise Instituudi orkestris Integraal, kus orkestrijuhiks oli hilisem lastekirjanik Jaan Rannap ning kus lühikest aega mängis ka Eri Klas. Peamiselt esineti instituudi pidudel, aga anti kontserte ka väljaspool oma maja.
"Paraku jäi instituut mul lõpetamata, sest vahele tuli suur armastus," meenutab Aino oma lauljatee algusaastaid, kui ta 1956. aastal sõitis Integraaliga Lätti kontserdireisile. "Ermens Bāliņš, kes minu meelest oli isegi parem džässpianist kui Raimonds Pauls, seisis meie kontserdil lava ees, silmad pärnani. Mehe pilk võttis mul jalad nõrgaks, see oli armastus esimesest silmapilgust," tunnistab Lasnamäel pensionipõlve pidav Aino.
"Ma olin 20aastane, me abiellusime ning järgmisel aastal sündis mul tütar Ilona."
Kui 1957. aastal asutati Riia estraadiorkester, kandideeris sinna solistiks ka Eestist pärit ja Läti muusikamaailmas tundmatu tütarlaps. Paljude kadedate konkurentide imestuseks edukalt.
Kuna Aino oli lõpetanud Tallinnas 7. keskkooli, oli tal inglise keel suus ning oma lauljateel ongi ta laulnud peaasjalikult eesti ja inglise keeles.
"Minu visiitkaart on olnud alati eesti keel, ma pole ühtegi oma kontserti elus alustanud eestikeelse lauluta. Olen selle eest isegi pragada saanud, mulle on öeldud otse suu sisse, et mine tagasi Eestisse, kui sa ei saa ilma selleta. Samas, nii imelik, kui see pole, lätlased armastavad mind siiamaani, olen Lätis lausa legendiks kuulutatud," väidab Aino.
Riia estraadiorkestris laulis Aino üheksa aastat. Sealt lahkumise üheks põhjuseks oli lauljanna sõnul orkestri tollane juht Raimods Pauls, kelle käe all oli olnud väga raske töötada.
"Mitte ainult minul. Ta oli suur napsumees, siis aga jättis joomise maha ning inimestel, kes teevad oma elus järsu pöörde, saab närvisüsteem paugu. Olime küll esiotsa suured sõbrad, aga siis hakkas ta minuga manipuleerima, haiget tegema," meenutab Aino.
"Andis mulle vähem laulda. Lisaks tuli pikkadel reisidel selgelt esile, et mina olen eestlane ja nemad on lätlased. Nii et vahe oli ikka olemas, tundsin, et olen teisest rahvusest, et mis sa siin lehvitad oma eesti keelega."
Oleg Lundström Moskvast oli Ainot juba viis aastat enda orkestrisse kutsunud ja lõpuks tuli teha valik. Lauljanna otsustas kolida Venemaale. Lundströmi orkestris laulis Aino viis aastat. Siis tungisid uue muusikaga sisse biitlid ning džäss suruti tagaplaanile.
"Võib-olla olen ma ebahuvitav, aga ma pole biitlitest kunagi vaimustunud, mulle on eluaeg meeldinud džäss."
Aino Bāliņa-Karmo tõdeb, et nii nagu Riiga kolides peeti teda reeturiks Eestis, peeti teda reeturiks ka Riiga naastes.
"Kui ma Lundströmi juurde Moskvasse läksin, ütles Raimonds Pauls kohe: arvesta sellega, et tagasi ma sind ei võta. Nii oligi.
Pealegi oli abikaasa selle aja sees leidnud teise ning nii olin ma korraga koos oma lapsega võõra rahvas hulgas jumala üksi. Elasin korteris koos oma eksmehe vanematega ning kõrvaltoas elas mees koos oma uue naisega," kirjeldab viisteist aastat aplausi saatel prožektorivalguses säranud lauljanna korraga sülle kukkunud argipäeva.
"Raimonds Pauls oma raamatus isegi ei maini mind. Kuigi laulsin Riia estraadiorkestris üheksa aastat. Ta mainib seal igasuguseid lauljad, lisades, et olid veel mõned läbijooksjad. Nii et mina olin läbijooksja, kes tegi kassat üheksa aastat."
Kuna Pauls Ainot estraadiorkestrisse tagasi ei võtnud, leidis ta tööd Ju?ras Perle varietees, kus töötas aastatel 1971–1979.
Kas armastus on reetmine?
Siis naasis Aino isamaale Eestisse.
"Mul oli filharmoonias vist esimene proov, kui üks naine uksest sisse astus ja kõva häälega karjus, et ah see ongi siis see reetur. Olin sellest rünnakust sedavõrd šokeeritud, et ei osanud muud kosta, kui küsida, kas armastus on reetmine. Ma abiellusin ju armastusega," meenutab Aino siinset vastuvõttu.
"Nii et Eestis olin ma topeltreetur. Esiteks, et julgesin minna Riiga ja pärast Moskvasse."
Eestis aitas Aino Bāliņa-Karmo lavale Vello Orumets.
"Tegelikult oli Orumetsa orkester minu jaoks hädavariant, sest see muusika oli minu jaoks väga kauge. Pealegi oli Orumetsaga see probleem, et ta armastas napsu võtta ning minu esimene kontsert Tartus selle ansambliga lõppes aplombiga, kus lõpuks olin laval vaid koos trummariga, kõik teised olid lava taha ära vajunud," mäletab Aino Bāliņa-Karmo.
"Selle pundiga koos töötasin ma aasta. Siis sai minu muusikutee otsa. Minu hing oli selleks ajaks juba sedavõrd palju haiget saanud. Õnneks tuli mu ellu Heldur Karmo, kelle sõnadele kirjutatud lugusid laulsin. Ma nägin, kui üksik ta oli ja… muide, mina olin esimene, kes talle ütles, et olen armunud. Ma olin tõsiselt armunud. Kuni Heldur ütles ükskord, et me oleme nagu kaks murtud tiivaga lindu."
Eesti kõigi aegade ühest suurimast laulusõnade autorist Heldrur Karmoga sai Aino teine abikaasa. Helduri surm lahutas paari 1997. aastal.
"Eestis olin ma topeltreetur. Esiteks et julgesin minna Riiga, ja pärast veel ka Moskvasse." Õhtulehest
Eestlased Eestis | 06 May 2017 | EWR
Eestlased Eestis
TRENDING
