riigireetur
rahvahaal.delfi.ee

Kuna olen olude sunnil majanduspõgenik ja teatud seltskonna jaoks kodumaal "riigireetur", siis avaldan oma arvamust inkognito.

Iirimaal resideerub hulk kaasmaalasi, kellega suheldes kuuleb paljugi omapärast ja üllatavat. Arusaamatuste vältimiseks tõlgin lahti kivipeadele: siinmail on rahvuste vaheline vaen unustatud. Olen ise palju selle jaoks kaasa aidanud, et seda vältida. Palju on muutunud suhtumises ja käitumises meil kõigil, kes me oleme võõra rahva hulgas, kes lühemat, kes pikemat aega.

Raputades endale tuhka pähe, võin tunnistada, et aeg tagasi olin marurahvuslane ja omariikluse tuline pooldaja. Kuid nähes, kuidas rahva püüdlused pärast suure punase moodustise kokkuvarisemist ära nulliti, hakkas häbi. Häbi hakkas seepärast, et me kõik lasime ennast lolliks teha ja vaatasime vaikides pealt, kuidas kameeleonid - endised punased säilitasid võimu ja varastasid seadust väänates kõik väärtused, mis oleks toonud rahvale heaolu. Loomulikult ei oleks Eestis olnud rakendust kogu sellele tööstuse ja suurfarminduse potentsiaalile, kuid targu talitades oleks saanud seda ära kasutada riigi ja rahva hüvanguks.

Momendil on selline tunne, et kõik vargad, petturid, ebaseaduslikud ärikad, need ongi ärieliit ja arvamusliidrid. Nende tellimusel on seadused muudetud vaid teatud ringkonna hüvede kaitsmiseks. Keskklassil (kui sellist eksisteerib?), töölistel ja põllumeestel, on jäänud vaid lüpsilehma roll. Töövõtjad on surutud orja tasandile, sest see elatustase, mis Eestis on, pole ju muud, kui orja elu. Kui keegi siis julgeb kiita asisemaid, kes julgevad võõrasse kultuuriruumi lahkuda ja üritavad seal ellu jääda, neid hakatakse poriga ja s....ga loopima.

Lugedes tööandjate ja nn "arvamusliidrite" üllitisi, siis Eesti tööline on laisk, joodik, varas ja oskamatu. Mis küll juhtub nende loodrite ja luuseritega, kui nad leiavad töö väljaspool emamaad? Võlukepikese abil saavad neist hinnatud töömehed-naised ja oskused on töötasudest lähtuvalt ka tasemel.

Lugesin hiljuti Jaan Tätte arvamust, et maailm peab meid ikka veel Ida-Euroopas asuvaks Venemaa osaks. Tõsi ta on. Kurb, kuid tõsi. Justnimelt suhtumises, kultuurituses, ärategemises naabrile.

Lähipäevil saabus puhkusereisilt Eestist üks tore perekond. Nad olid šokeeritud sellest, milline kultuuritus on kodumaal. Kõige esmaseks oli see, et liikluses on inimesed kaitsetud, kui nad on jalakäija staatuses. Ülekäigurada olevat olnud kui miinivälja ületamine. Poe teenindajad võivad su läbi kah sõimata. Öisel ajal Tallinna kesklinnas on intiimteenust pakkuvad naisolevused tavaline nähtus. Kuid korravalvureid nagu polekski. Ometi loeme lehtedest, et Tallinna linnapeal on isegi oma privaatpolitsei. Liiklusega tegelevaid organeid nagu üldse ei eksisteeriks.

"Värske veri"- ehk siis uued saabujad Eestist räägivad meie jaoks ulmelisi juhtumeid, kus parteilise kuuluvuse tõttu kaotavad inimesed ametikohti. Ja milliste madalate sissetulekute eest peavad töövõtjad olema valmis ka tasuta ületunde omast ajast tegema.

Õudne koduigatsus on. Kasvõi homme ostaks lennukipileti ja lahkuks võõrast riigist. Küsimus on vaid, KUHU? Kas ma oskaksin sellises korrumpeerunud, parteistunud, ülburlikus keskkonnas elada? Oleme siin ära unustanud, et naabril tuleb kõri läbi närida ja kade olla, kui kellelgi paremini läheb. Liikluses me üritame siin mitte kedagi tappa ja olla NORMAALSED ühiskonna liikmed. Ka Garda, ehk siis kohalik politsei on abistav, mitte karistav.

Kogu selle pika heietuse lõpetaks küsimusega: kas sellist oma riiki me tahtsime, kust inimesed peavad põgenema, et ellu jääda? Muudaks äkki midagi... kõik koos?

Märkmed: