Quo vadis, Eesti Korporatsioonide Liidu korraldatud turniir? 40 aastat tagasi käima pandud pall veereb aina edasi. Aga mis suunas? Ja kui kauaks?

Jälgides hästikorraldatud, aga pisut tagasihoidlikuma ilmega möödunudlaupäevast võrkpallivõistlust, tungis vaatajale pähe mõtteid minevikust ja tulevikust. Minevikus sai samuti natuke mängitud ja energiliselt seda sündmust toetatud, mis tegelikult hakkas peale tagasihoidlikult. Algatajad olid hakkajad üliõpilased, peamiselt korp! Rotaliast. Aga asi kasvas kiirelt.

Iga-aastane tegevus — Eesti Korporatsioonide Liidu korraldusel, mida järgnevalt kutsuti akadeemiliste organisatsioonide vaheliseks võrkpalliturniiriks — muutus suursündmuseks.

Naisorganisatsioonid tulid kampa. Meeste mängutase tõusis, võistlus oli äge ja konkurents pingerikas. Mängijad osalesid ülikooli meeskondades ja võistlesid ka Kalevi Spordiklubi raames. Eesti soost mängijaid, nii mehi kui naisi, hakkas kohale lendama USAst. Leiti paras koht Scarborough Campuse suurvõimlas, mis nüüd kannab Toronto Ülikooli spordipedagoogi Taimo Pallandi nime. Võis tulla kohale ja imetleda sportlasi tõelises mõistes.

Viimaste aastate, eriti seekordsed mängud aga panid mõtlema tulevikule. Miljöö oli mõnus, rõõmsameelne, rahulik ja perekondlik. Aga mis saab sellest meeldivast pärastlõunast kui spordivõistlusest?

Laupäevase (5. veebr.) turniiri võitjaks osutus taas korp! Sakala meeskond, juba kuuendat aastat järjest. Punktid tulid peamiselt kavaluse alusel. Võitjail, kes võistluse vältel ei kaotanud ühtegi mängu, polnud muret ega pinget. Tehti teistele tihti ära automaatpiloodil. Olgugi et hüpped olid madalamad kui minevikus, põrus põrand aina raskemalt. Aga kaitsemäng oli sujuv ja hea!

Pisut elevust tõid kohale naiskonnad. Toimus vahtkonna vahetus. Korp! Amicitia mängijad said seekord jagu korp! Filiae Patriae võistkonnast ja tõukasid ümber müüdi, et nemad asuvad kohale vaid esitamaks oma võluvaid spordisärke.

Siinjuures kerkib küsimus: kas naiste võrkpall on hetkeseisul peamiselt sport või seltskondlik tegevus? Arvestades ühiskondlikku vajadust noortel kokku tulla ning jääda, võibki olla teisel põhjusel tugevam alus. Arvestades, et finaalis kaotanud Filiae Patriae naiskond oli senises päevategevuses olnud võitmatu, tähendab, et väsimus oli oluline tegur. Aga väsimus on füüsilises tegevuses hea; mäng oli vähemalt kehakasvatuslik.

Ise kaldun arvama, et meeste ja naiste mängus ongi see põhiline vahe, et mehed teevad sporti ja naised mängivad. Kui aga meestel liigub asi ka mängu poole, miks mitte teha segavõistkonnad? Nii on kergem jagada võidukarikat, mis pärast 30 aastat mängimist naiskondadel ikka veel puudub.

Mõtteid tuleviku suunas. Olgugi et meessoost mängijate/sportlaste hulgas on kuulda kerget nurinat omaenda vananemisprotsessi kohta, on mitmete juures näha mängutaktikalist oskust ja vaistu. Seda jälgida on äärmiselt nauditav. Kõneldakse rannavõrkpalli populaarsusest, eriti nooremate hulgas. See aga viib võrkpallimängu keskpunkti Scarborough võimlast kaugemale. Lähitulevik toob tuleval aastal EKLi raames korralduse juurde taas turniiri asutaja korp! Rotalia, kellel ikka on efektiivseid keskealisi ja nooremaid mängijaid. Sel aastal oli nende osavõtu arv kasinavõitu. Peatselt tuleb ka pidulikult tähistada turniiri 40. juubelit.

Oma kommentaaride vahele paigutan siinjuures ka pisut reportaazhi. Finaali, nagu eeloleval aastalgi, pääsesid korp! Sakala vastu Eesti Üliõpilaste Seltsi mehed, kelle ridades mängis ka Tarmo Pallop Pennsylvaniast, kes on 17 aastat järjest turniirile kohale saabunud, seekord kahjuks vaid üksinda, jättes oma sportlikud kaaslased USAsse. Teised EÜSi mängijad olid Eerik Aljas, Margus Kask, Alar Petersoo ja Jonas Varrik. Tulemus finaalis oli 25-15 ja 25-17 sakalanuste heaks. Võitjad olid Toomas Heinar (kes küll finaalist puudus), Derek Pallandi, Hillar Sõrra, Peter Sõrra, Aaro Tõnnis, Raivo Uukkivi ja Erik Verder — nii et siiski täismeeskond. Turniiri kahetsusväärne kalduvus on vaid 4-5mehelise meeskonnaga mängima tulla. Osalevad meeskonnad olid veel korp! Vironia kahe võistkonnaga, korp! Frat. Estica ja korp! Rotalia kahe korp! Ugala mängijaga.

Naiskondade mängijad korp! Amicitiast, kes alistasid korp! Filiae Patriae 15-9, 15-12, olid Ingrid Deuzeman, Sariina Martjak, Silvi Matsoo, Tiina Rebane ja Milvi Tiislar. Korp! Amicitia tuli turniirile kahe võistkonnaga. Osales ka korp! Indla.

Kerge kriitika keerises oli minul kui spordi- (või seltskondliku elu) reporteril siinjuures meeldiv kohtuda aina nooreneva naisperega, olgu see siis indlaensis või amica. Veidi nukker tähelepanek: meeste pealtvaatajaskonnast ei tuldud naiste mängu sugugi toetama; naiskondade võistlus jäi nagu nende oma asjaks.
Selle aasta turniiri korraldaja EKLi raames oli korp! Ugala, mis siinjuures tähendab vil! Jüri Laansoo. Ülikooli hoonete ümberehitamise tõttu labürindi selgitamine siltide abil oli eriti teretulnud, sest muidu poleks rahvas osanud suunduda Esto Pub'i, kuhu pääses vaid keerulise tee ja lifti abil. Esto Pub'i asendas hilisematel tundidel õhtu Tartu College'is koos DJ'ga.

Turniir, mis nende ridade kirjutaja arvates on ainulaadne suursündmus Kanada eestlaste tegevuskalendris, on muutunud ilmekaks veel teiselgi alusel. Nimelt on sportlased olnud tegevad perekondlikul tasandil — kohal oli arvukalt suur mudilaste ning sülelaste pere. Tähendab see, et võrkpall jätkub kaugemas tulevikus?

Sport

TRENDING