Priit Parming

2007. aasta aprillis otsustas valitsus lõpuks Tõnismäelt ära koristada Punaarmee okupatsioonisümboli. Eetrisse kerkisid hirmuäratavad uudised – laamendavad ja purjus vene rahvusest jõugud märatsesid ja lõhkusid Tallinna ja Jõhvi tänavatel ning röövisid poodidest kaupa. Kahju oli 30 miljonit krooni. Vene saatkonna ametnikud kohtusid märatsejate juhtidega. Keskerakonna juht ja Tallinna linnapea Edgar Savisaar võttis vastu Vene riigiduuma kõrge esindaja.

Putin-jugendite jõugud piirasid sisse Eesti saatkonna hoone Moskvas ja ründasid diplomaatide autosid. Hiljem selgus, et Putin-jugenditele maksti selle tegevuse eest. Maksjate peakorter oli ühes Tallinna hotellis.

Venemaa tegi Eesti vastu maailma ajaloo esimese, massilise ja ennenägematu kübernaatikarünnaku, mille ilmne eesmärk oli riigijuhtimise struktuuride halvamine, majandustegevuse sassipaiskamine ja paanika tekitamine. Teatavasti olid Eesti presidendi kantselei ja Riigikogu internetiühendused mõneks ajaks halvatud ning Eesti suurima panga interneti tegevus katkes pooleks päevaks.

Olukord oli tõsine. Vene radikaalid ähvardasid 9. mail üle piiri saata tuhandeid mässulisi ja Tallinnas korraldada suuremaid rahutusi. Õhus oli 1. detsembri 1924 ja 1940. aasta juunipöörde hõngu.

Eesti võimud palusid, et eestlased ei tuleks Tallinnal tänavatele ning kutsusid mehi vabatahtlikult astuma abipolitseinikeks (umbes 3 tuhat meest järgis seda üleskutset). Endise peaministri Mart Laari eestvedamisel kutsuti mehi ühinema Kaitseliiduga (paljude akadeemiliste organisatsioonide liikmed järgisid seda kutset). Valitsus tegutses julgelt ja vahistas umbes tuhat mässulist.

Võime teha järgmised järeldused

Tegemist oli selgelt Venemaa kriminaalsete kalduvustega diktaatori Vladimir Putini meeskonna poolt juhitud Eesti Vabariigi destabiliseerimisekatsega ja tõenäoliselt isegi varjatud riigipöördekatsega. Vabariigi valitsuse otsustav käitumine vältis järgmise sammu rakendamist – vene erusõjaväelaste ja endiste parteilaste tänavatele toomist. Minu isiklik arvamine on, et terve selle ürituse eesmärgiks oli Edgar Savisaare peaministriks toomine, peale „töörahva" massdemonstratsiooni Toompeal.

Tõsiasi on: Venemaa on olnud minevikus, on praegu ja jääb pikemaks ajaks iseseisva Eesti riigi vaenlaseks. Tänapäeva Venemaa ei ole normaalne riik ja Vladimir Putin ei ole normaalne riigijuht. Kes sellest aru ei saa, on kas ignorant või Moskva-meelne teeskleja.

Kurb tõsiasi on ka fakt, et üks osa eesti rahvast on ikka Moskva-meelne või Moskva-meelse riigikorra toetajad. Selle rahvakihi selgeks juhiks on venelasena Harku vanglas sündinud endine ENSV Plaanikomisjoni esimees Edgar Savisaar, kes ajab "eesti asja" Vene KGB/FSB kindralite kaudu.

Mida Johannes Vares tegi konspiratiivselt 1939. aastal, seda teeb Savisaare arrogantselt avalikult koostöös Eestisse toodud endiste okupantidega. Savisaar on nõudnud "null variandi" rakendamist (mille alusel igale ENSV okupandile oleks antud "uue" Eesti riigi kodakondsus), kahekeelsust ja Eesti sidumist Venemaaga majanduslikult.

Lähiminevikus oli Eesti kaitsepoliitika rajatud arusaamisele, et mingisugust ohtu Idast ei ole. Ekslikumat arusaamist olukorrast ei saa olla.

Tänapäeval ei pea oht olema alati otsene relvaoht; Kremli valitsejad on vilunud tänavavõitlejad, kes oskavad rakendada majanduslikku, poliitilist ja psühholoogilist survet maailma vasakpoolse kalduvusega ajakirjanduse kaudu. Eesti valitsus peab süstemaatiliselt ja pikaajaliste plaanide alusel tugevdama nii sisekaitse kui relvajõudude võimsust ning tõstma rahva kaitsetahet.

Kümme sammu, mis Eesti valitsus peaks astuma

Esiteks, oleks tungivalt soovitav, et riigijuhid tugevdaks sisekaitse võimet, suurendades politsei, kaitsepolitsei ja piirivalve arvulist koosseisu, samal ajal energiliselt jätkates abipolitsei üksuste rajamist kõikides eesti linnades. Säärased abipolitsei üksused vajavad vormiriietust, side-ja tehnilist varustust, relvi ja alalist väljaõpet.

Teiseks, kindlustada, et kõik riigi ametkonnad ja suuremad asutused on võimelised jätkama oma normaalset tegevust juhul, kui internetisüsteem on pikemaks ajaks halvatud. Seekord õnnestus eesti kübernaatika spetsialistidel tõrjuda üleoleva osa rünnakust, kuid on alati võimalik, et järgmisel korral ei ole nii palju õnne, sest ka põhivaenlane õpib oma vigadest.

Kolmandaks, energiliselt lahendada Eesti energeetikavõrgu sõltumatuks muutmise küsimus. Mõlemad kodumaa jõujaamad asuvad Eesti-Vene piiri ligiduses ja on ühendatud Peterburi ümbruse elektrivõrguga. Voolu katkemisel ei oleks joogivett, trammid ja elektrirongid ei liiguks ning palju igapäevast tegevust katkeks. Soovitav oleks ühe suurema, mitme kütuse võimega jõujaama ehitamist Lääne-Eestis ja hädajõujaamade ehitamist riigiasutuste, veevärkide ja tähtsamate firmade hoonetes, milliseid saaks sisselülitada voolu katkemisel.

Neljandaks, taastada Kirde-ja Lõuna-Eestis varem paiknenud ja laialisaadetud päästekompaniid, anda nende rivikoosseisule pioneeriväljaõpe, et mobilisatsiooni korral saaks moodustada nende juurde kaitseringkondade pioneerpataljonid.

Viiendaks, muuta riigikaitseõpetus kõikides koolides sunduslikuks, et tõsta rahva kaitsetahet.

Kuuendaks, suurendada kaitseväe ajateenijate ja üleajateenijate arvu sääraselt, et vähemalt Viru ja Kuperjanovi pataljonide mehitus oleks 90% ringis.

Seitsmendaks, rajada (koostöös teiste Balti riikide tsiviilstruktuuridega) ühine tagala-logistika järelveosüsteem, võimaldades kõikide Balti mereäärsete sadamate, raudteeühenduste, lennuväljade, maandumisradade ja maanteede ühendatud kasutamist igasuguse välisabi jagamiseks, olgu see kütus, toiduaineid või sõjaline varustus.

Kaheksandaks, süstemaatiliselt ja märgatavalt suurendada Kaitseliidu arvulist koosseisu, mobiilsust, varustust, sidevõimet ja relvastust eesmärgiga tõsta KL arvuline koosseis 20 tuhande liikmeliseks. Maksta kaitseliitlastele, kes osalevad iga-aastastest õppekogunemistest 90%, suuremat pensioni. Rajada igas maakonnalinnas mobiilsed KL kiirreageerimise jalaväe luurerühmad ja sõjaväepolitsei rühmad; viimast liikmed saaks vajaduse korral peale vastavat väljaõpet tegutseda abipolitseinikena. Kaaluda piiriäärsetes ja rannikuäärsetes valdades rajada KL jalaväe luurejaod ja luurerühmad.

Üheksandaks, mõelda uuesti ja põhjalikult läbi venelaste intergratsiooni küsimus. Eesti võimud on Euroopa ja USA sotside survel teinud tohutuid järeleandmisi endistele Vene julgeoleku, sõjaväe ja tsiviilokupantidele. Ükski hollandlane, prantslane, taanlane või norrakas ei oleks iialgi rahul olnud säärase lahendusega neid okupeerinud saksa Gestapo, Wehrmachti või Todti organisatsiooni liikmete suhtes. Need venelased, kellel on olnud huvi integreeruda või eesti keelt ära õppida, on 15 aasta jooksul seda teinud. See venelane, kes sündis 1991. aastal taasiseseisvunud Eestis, saab varsti 17-aastaseks; kui ta nüüd eesti keelt ei oska, siis ta ei õpi seda kunagi ära. Homo Soieticus´est või endisest N Liidu erusõjaväelasest, KGB-lasest või miilitsast ei saa kunagi lojaalset Eesti Vabariigi kodanikku. See venelane, kes tahab elada riigis, kus on vene keskkond, käia vene seaduste järgi ja rääkida ainult vene keelt, elab vales riigis – ta peab minema Venemaale, ja vabariigi juhid peaksid seda igati soodustama põhimõttel "Brasiilias kasvavad sisemaal rahapuud, kust dollareid võib noppida". On tulnud aeg aeglaselt koondada venekeelseid koole ja nendes koolides, kus töö jätkub, õpetada eesti ajalugu, Vabadussõja üksikasju, 1. detsembril 1924 toimunud relvastatud riigipöördekatset, Vabadussõja võitnud kõrgemate ohvitseride ja riigijuhtide küüditamist ja tapmist, küüditamisi jne. Vallandada tuleks need vene koolide õpetajad, kes tõid oma õpilased riigivastastele meeleavaldustele.

Kümnendaks, arendada ühine Balti riikide kaitsevägede tankitõrjerusikas, mille kasutust igale reamehele õpetatakse. Selle riista eestikeelseks nimeks võiks olla "Kalevipoeg". Kui "Kalevipoeg" oleks suurejooneliselt esindatud kõikides Balti riikide kasarmutes, linnades ja külades, saaksid ka Putini taolised venelased, kes ihkavad Eesti, Läti ja Leedu taasorjastamist, aru, et tänapäeval ei saa see olla enam reaalne, sest kui Venemaa üritaks Baltikumi piiri jälle oma sõjaväega ületada, oleks terve Eesti, Läti ja Leedu territoorium täis purukslastud vene soomusmasinaid.

Võidupüha aktuse kõne 16. juunil Long Islandi Eesti Kodus ja 23. juunil Lakewoodis, lühendatult

Priit Parming

Märkmed: