Eesti välispoliitika sõnum peabki olema jõuline (3)
Arvamus 20 Apr 2015  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2015/04/44813_002.jpg
Sirje Kiin

Äsja ametisse astunud valitsusele pole antud armuaega ega sadat päeva, ajakirjandusliku kriitikatule alla on võetud nii peaminister kui mitmed ministrid, sest avalikkus ja valijad on uusvana valitsuse koosseisus pettunud: lubati küll uut, aga saadi vana. Noort, ent teistkordset peaministrit nahutatakse selle eest, et ta pani oma maskuliinse (ainult kaks naisministrit!) meeskonna kokku jällegi vanamoodi paigaltammuvalt - parteilise ustavuse põhimõttel, mitte võimalikult parimate asjatundjate valimisega. Kasvõi üks säravam spetsialist andnuks vimmas vindunult alustanud valitsusele pisutki helendavat kuvandit.
Kõige probleemsem valik on välispoliitikas kogenematu välisministri Keit Pentus- Rosimannuse ehk nn „tühja koha“ jätkamine valitsuses. Pingeline rahvusvaheline olukord ei anna mingit armu- ega õpiaega oodata, millal seni vaid keskkonna alase kogemusega välisminister omale vajaliku rahvusvahelise kontaktvõrgustiku loob ning hädatarviliku oskusteabe kapitali kogub, välispoliitilise autoriteedi omandamisest rääkimata. Vastsele välisministrile on ette heidetud, et ta pole varem esinenud mitte ühegi välispoliitilise artikli ega ettekandega, me ei tea, mis on tema seisukohad, sihid või eesmärgid selles ametis. Mul õnnestus siiski leida netist üks välismaine reisikiri välisministri sulest, nimelt külastas ta 2008.a. kaks nädalat Hiinat ja kirjutas Reformierakonna lehes reisijutu pealkirjaga „Poliitikavaba peatus Pekingis,“ kus jagas erakonnakaaslastele hiina turu-, metroo- ja arhitektuurimuljeid (vt Reformikiri, sügis 2008). Tõesti, ei mingit poliitikat. Ka eelmises Taavi Rõivase nn vahevalitsuses ei õnnestunud parteilisel välisministril viie kuu jooksul millegi märkimisväärsega silma paista. 2000. aastal alustatud magistriõpingud politoloogias on värskel välisministril jäänud pooleli, nii et vastav erialane haridustee on viieteistkümne aasta jooksul jäänud lõpetamata.
Kuigi ka välisminister Urmas Paet alustas selles ametis üheksa aastat tagasi noore mehena, oli talle õnneks antud pikk ja rahulik õpiaeg. Paet oli ajakirjanik, kes vähemalt antud valdkonnas oli midagi kirjutanud, analüüsinud ja arvanud. Paeti häid kogemusi võinuks valitsuse juhtivpartei Reformierakond nüüd taas marjaks ära kasutada, aga parteisisesed võimumängud paistavad olevat tähtsamad kui võimalikult parima välisministri ametisse nimetamine. Sellest on kahju, see võib osutuda vastutustundetuks valikuks.
Kui Reformierakonnal endal nappis välispoliitika asjatundjaid, võinuks välisministri tooli loovutada Marko Mihkelsonile (IRL) või Sven Mikserile (sotsid), need mehed muutnuks Rõivase teise valitsuse vähemasti välispoliitikas tõsiseltvõetavaks. Ka Eesti tippdiplomaatidel Jüri Luigel ja Marina Kaljurannal olnuks välisministri ametisse kaasa võtta nii Venemaa kui USA suursaadiku kogemused. Aga ei, suure pildi ja kõrgema eesmärgi asemel pusitakse Eestis ikka edasi väikest sisepoliitilist liivakastimängu, justkui tajumata välisilma ohtlikkust. Välisministri kui valitsuse ühe tähtsama võtmeministri tühivalik annab märku, et valitsuses
ei võeta tõsiselt julgeolekupoliitikast tulenevaid kohustusi ega väljakutseid.
Seepärast on paratamatu, et Eesti välispoliitika esindajana võetakse Lääneriikides ja ka välismeedias tõsiselt, st tsiteeritakse ning usutletakse pigem Eesti presidenti, mitte välisministrit, ehkki ideaalis võiks ja peaks president ning välisminister töötama tõhusa paarina. Õnneks on meil olemas välispoliitikas väga kogenud, selge visiooni, terava sõna ning analüüsivõimega president, keda meilt on olnud kuulda võtta ja keda on ka kuulda võetud.
Tartu ülikooli professor Andres Kasekamp tõdes ETV saates „Välisilm“, et president Toomas Hendrik Ilvese roll on meie välispoliitikas viimase aastaga kasvanud, sest praegusel peaministril ja välisministril on selles vallas väga väikesed kogemused: "Presidendi tugev külg on just suhtlus välisilmaga, välismeediaga, esineda rahvusvahelistel konverentsidel, anda intervjuusid - selles on tal suuremad kogemused ja paremad kontaktid kui kellelgi teisel. Ta on hästi tuntud rahvusvaheliste suhete ringkondades, tema sõnavõtud on oodatud, seda, mida ta ütleb, märgatakse, sellel on kaalu. Selles on väiksel riigil nagu Eesti oma väärtus.“ (ETV Välisilm, 13.04.2015)
Paraku ei paista Eesti avalikkus mõistvat, kui oluline roll on meie presidendil viimastel aastatel arenenud Lääneriikide mõttekodades, tippülikoolide konverentsidel ja kõige olulisematel julgeolekufoorumitel. Reeglina ei pöörata tema tõsistele ning sisukatele ettekannetele rahvusvahelistel foorumitel Eesti meedias mingit tähelepanu, küll aga reageeritakse siis, kui mõni presidendi teravam säuts või kriitilisem usutluseväljend pahandab Venemaad või venemeelsemaid Lõuna-Euroopa riike, kelle suunas Ilves hiljuti lubas endale väljendit Venemaale „kasulikud idioodid“. Ehkki Ilves ise ei nimetanud briti ajalehele antud usutluses ühtki riiki nimepidi, lisas briti ajakirjanik need ise, hiljem asja selgitades. Pisiskandaal päädis nii Kreeka kui Venemaa vastureaktsioonidega. Skandaal puhkes ka Ilvese NATOle suunatud hoiatusest, et Venemaa on võimeline nelja tunniga naaberriike ründama. Hoiatus lähtus NATO eksperthinnangust Venemaa hiljutistele sõjaväemanöövritele, kuid Eesti meedias tõlgendati presidendi sõnu ekslikult, et mitte öelda pahatahtlikult kui meie kaitsevõime alahindamist. Presidendi sõnum oli tegelikult see, et Eesti vajab NATO vägede püsivat kohalolekut.
Kodumaised kommentaatorid on võtnud meie kogenud ja maailma välispoliitikas kõrgelt hinnatud presidenti manitseda, kurdetakse, et president ei allu enam mingile kontrollile, et tema sõnumitel pole diplomaatilist filtrit, et ta peaks ikka enne mõtlema ja siis ütlema või üldse mitte ütlema. Mind paneb selline diplomaatilise sussutamise nõue, et mitte öelda nunnutamismure pehmelt öeldes imestama. Oleme olukorras, kus Venemaa ähvardab meid ülepäeviti tuumarelvaga, rikub igakuiselt meie õhupiiri, röövib ja arreteerib meie idapiiril Eesti kaitsepolitsei töötaja, kus Venemaa venitab aastate kaupa riikidevaheliste lepingutega, tühistades samal ajal ühepoolselt varasemaid lepinguid jne jne. Ja ikkagi paneme välisministriks õpineiu ning nõuame, et president olgu tasa ja targu, ärgu ometi midagi kõvasti ütelgu - viimati Venemaa või tema kinnimakstud kannupoisid pahandavad.
Kuulge nurisejad: säutsumise ja e-suhtlemise eestkõnelejana tuntud president kasutab kaasaja diplomaatias, konverentsidel ja mõttekodades, ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias just nimelt neid mitmekesiseid vahendeid, millega ta suudab sagedamini kui ükski varasem Eesti president ületada üleilmset uudiskünnist. Just presidendi kaudu oleme kõige jõulisemalt suutnud äratada ja tõmmata lääneliitlaste tähelepanu meie piirkonna julgeolekuohtudele, anda välismaailmale kohemaid märku, kui Venemaa jälle lõhestab Euroopa ühtsust, ning veenda liitlasi, et Euroopa transatlantilised suhted vajavad paremat hoolt. Aga just need sihid – Euroopa ühtsus, head transatlantilised suhted - on meie julgeoleku peamised tagatised.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus